kas aimad millest mõtlen siis kui lendan

aha! veinireha

Kuulsin sellist minussemittepuutuvat lugu kellestki, kes arvati mingisse seltskonda ainult selle pärast, et tal on mingid erilised harvaesinevad oskused või anded. Mitte selle pärast, et ta neile inimestele inimesena oleks meeldinud. Ainult tema võimete pärast. 

Siis ma mõtsin, et ni kahju. Ja mõtsin, et naljakas.

Siis ma mõtlesin, et nii tore, et mul pole mingeid erilisi andeid, suurt raha või muud varandust, silmapaistvat välimust ega suuri tisse. Sest nii ma tean, et kõik grupid, kuhu mind on arvatud, on mind sinna arvanud selle pärast, kes ma olen. Mu isiksuse pärast. Kuigi, noh, selle peab muidugi sisse tooma, et ma olen ikkagi emane ja see on juba iseenesest eelis igasugustesse asjadesse arvamisel ja tahetud olemisel. Isegi kui vastav emane ei ole oluliselt rinnakas või simapaistvalt sümmeetriline. Ikkagi naine ju.

Samas jällegi - eks see rõõmustamine ja kohapeal kareldes käteplaksutamine sellest, et mind tahetakse mu isiksuse pärast, on ainult nende inimeste põllumaa, kelle jaoks isiksus oluline on. Huvitav, kas seal on selliseid inimesi ka, kes on ilgelt pettunud, et neid kutsutakse igale poole, sest nad on toredad inimesed ja mitte selle pärast, et nad on osavad või targad. "Neetud, mu särav isiksus, jälle olen ma siin ainult selle pärast ja teised kõik said ausate võtetega sisse." Ja tegelikult tutvuste kaudu sisse saamine on ju ka natuke sissesaamine isiksuse pärast. Kui need tutvused just perekond ei ole. Ja ma vist ükskord mõtlesin küll veits kurb-kahtlustavalt, et huvitav, kas ma üldse oleksin siin, kui ma õigeid inimesi ei teaks. 

Niiet hmm. Ma veel mõtisklen selle üle.

Ja kui ma ütlen, et ma mõtisklen, siis see loomulikult tähendab, et jauran sel teemal valjuhäälselt kõikide inimeste kuuldes, kes vähegi viitsivad kuulavat nägu ette manada. Sest, nagu suurelt puust ja punaseks tehtav ja otsaettetaotav introvert/ekstravert erinevused mulle korduvalt on selgitanud, ma ei mõtle enne ütlemist. Ma mõtlen ütlemise ajal (kui üldse) ja kui mu ütlustel on üllatavad tulemused, siis vahel mõtlen pärast ka.

aha! loojang
ja see samunegi.. gradient jällegi

Määri (tahkunud) pagaritoodetele võid peale ja pista paariks minutiks praeahju. Sest mikrouun ongi nõme ja praeahjud on lahe, kõik teavad. Tuleb hästi nämm igatahes.

Enesevaatluse teemasse läheb veel (oot kas meil muid teemasid siin ka kunagi on?) mõtisklus sellest, kuidas ma üleni saan aru inimestest, kes minusse armunud on. Või on olnud. Sest te lihtsalt vaadake seda naeratust ja neid silmi ja olekut üldse. Ja neid asju, mida ma ütlen ja kannan ja teen ja tahan. Ja üldse. ArmastusVäärsuse kehastus. Segiaetud peade ja hullunud armumiste jumalanna, ma räägin.

Tähelepanuväärne selle juures on see, et ma suudan samal ajal samal perioodil olla kohati täiesti veendunud oma täielik käpard olemises ja lootusetult halvas välimuses ja üleüldises andetuses ja kasutuses.

Sest ma olen niimodi kahetine.

stockholm kah

Ja nüüd see lõik, kus ma täiega kujutan ette, et mu blogil on tohutu panus meie ühiskonna paremaks ja tervemaks muutmisel ja see teeb tohutut õppe- ja kasvatustööd oma lugejate ja üldsuse suhtes üldse.

See, et sa tead, et sa oled ekstravert (või mis iganes teooria järgi misiganes liigitusse kuuluv), ei anna sulle veel mingit õigust jobu olla. See ei ole järjekordne vabandus või ettekääne olla just täpselt selline nagu juhtub. See pole ka järjekordne kaasasündinud iseeneslik omadus, mille üle uhke olla ja kõigile edevalt nina alla hõõruda. Üldse ei ole ilus uhkeldada asjadega, mille saamisel sul endal mingit osalust ei olnud. Või mida rahaga osta saab. 

Teadmine oma mingist liigitusest või väga juurdunud harjumustest või kaasasündinud tendentsidest on õigustatult rakendatav esiteks selleks, et teisi inimesi paremini ja vähem hukka mõista. Ja teiseks selleks, et ennast paremaks inimeseks kasvatada. Sest enda tundmine annab infot enda vigade kohta ja teadmine enda vigadest on hea suunanäitaja (ja vahel laksuandja) enda paremaks kasvatamisel. Sest lihtsate asjade tegemisest ei õpi. Õpib kasvab areneb nendest asjadest, mis sulle raskesti või vähemalt mitte nii loomulikult ja iseenesest tulevad.
Et siis noh et... võta ennast kokku, naine.



mulle vahel meeldivad need hääled, mis kõrgemate nootide või emotsionaalsemate kohtade peal üleni kontrolli alt välja lähevad. või vähemalt sedamoodi kostavad. see on küll veits eurovisioonilikult kastreeritud etteaste, aga saad aru küll, mis ma mõtlen.
 "ja me ei tunne enam teineteise varju unepealt."


Nägin unes, et üks mu kunagine ammune armastatu kutsus mind endaga koos elama, aga ma pidin talle ära ütlema, sest olin end juba lubanud ühele kalamehele.