she pours a daydream in a cup a spoon of sugar sweetens up


Otsisin täna oma andmise rõõmu taga. Sest vahel olen ma nii kuri ja kannatamatu, kui keegi mind vajab ja ma kedagi aitama pean. Niiet ma hakkasin natuke enda pärast muret tundma. Et äkki ma olen kuidagi loomu poolest halb või isekas või enesekeskne inimene, et ma andmisest ja teiste jaoks olemisest rõõmu ei saa. Tükk aega otsisin. Ei, mul on andmise rõõm olemas küll. Täiesti isetu ja puhas ja hea. Aga ta on kuidagi haruldane. Mitte päris igapäevane. Kuigi ma iga päev annan. Ma olen tegelt hiigla lahke tüdruk ja teen mitut head ja sageli. Aga rõõm tuleb ainult mõni kord.
Et huvitav, kas teistel on ka nii. Või on teistel nii, et iga andmine on rõõm. Või ongi kõigil nii, et ütled küll ise omal algatusel siiralt 'jah', aga pärast ikka teed vingus etteheitva näoga ja pole seal seda rõõmu ühti.

tipud ja värske lumi nende vahel

Blogi tisain on selline, sest see oli lihtne võrreldes paljude teistega ja mulle meeldib see kahes jaos lehekülg, et sisu ja muud asjad. Mitte ühed muud asjad ja teised muud asjad ja kolmandad muud asjad ümber sisu tõmblemas. Alguses ma pirtsutasin küll, aga siis selgus, et ma ikkagi saan taustaks panna oma foto, ei pea mingite teiste inimeste teiste kohtade ja aegade muru või lilli oma sõnade juurde näitama. Ikka oma.
Minaeitea, mis nende fontidega on. Ma tegelt ei taht, et kõik nad nii imelikud on. Tahtsin ainult mõned imelikud. Aga kas ta kuulab? Ei.

Vaatan etteheitvalt oma kanaliha koorekastmes ja võtan peavangutuse saatel tšillipaki lahti. "Sa ei jäta mulle teist valikut," kõnelen ma vaikselt punast tšillipulbrit panni kohal puistates.

üks täht on punane


Apteegi aknal oli silt, et mingi kreem annab lisaks kõigele muule heale veel ka tasasemad kortsud.
Pärast mõtlesin sellest, milline võiks olla tasaste kortsudega inimene. Kas need kortsud on siis ka ühtlasti vagurad ja malbed. Või taltsad koguni? Ja kas see inimene ise on siis ka leebe või pole enam tarvidust, sest tema tasased kortsud leevendavad ka kogu äkilisust, mis temas leidub.

Aga mida sa siis tegema hakkad, kui kõik klišeetihedad lääged armastuslaulud ja südamlik armastusluule hakkavad mõistlikuna kõlama. Et nii ongi. Saavadki tõeks. Mida sul siis enam öelda on pärast seda, kui sa oled jõudnud omadega Kõigi Äraöeldud Asjade Maale. Lihtsalt kordad neid samu asju? Valetad mingeid uusi, vähegi iseäralik tunduda? Heietad uuesti neidsamu mõtisklusi ajast, kui sinus veel natukenegi originaalsust järel oli?



Comments