hõrked

Hõrked peaks väidetavalt olema mingi eestikeelse kirjutava inimese geniaalne sõnaloome kehal olevate erogeensete tsoonide kohta. (Hmm... huvitav, kus veel erogeenseid tsoone on peale keha.) Sest kes ütleb päriselt 'erogeensed tsoonid'? Hõrked on väga ilus sõna.
(kuigi ma pole päris kindel, kas see käändub nagu tõrge või nagu mingi muu asi)

Kevadel tuleb Vennaskonda kuulata, siis on õige.


Sellest, kuidas vanainimesed tulevad (üksi last kasvatava) naise juurde ja hakkavad seletama, kuidas endale meest peab valima ja siis sealt edasi juba mingid mu oma mõtted. Nagu ikka.
Ma ükskord, kui keegi jälle selle 'lastele isa' jutuga tuli nõu andma, otsustasin ära, sain järsku aru, nägin äkitselt selgesti ühte positsiooni, et see on ju nigunii. See isa asi. Ja mina oma valikutega siin küll midagi niisugust ära teha ei saa, nagu mõni paistab ette kujutavat.
Sest saab nii mõelda, et ISA on tegelt mingi meesolevus, kes lapse kasvades tal piisavalt sageli koduses keskkonnas ette satub. Ja siis laps vaatab, alt üles (sest ta on nii lühike, vaata) ja õpib/kogeb/tunnetab, milline nähtus on mees. Näiteks, kui laps on ise tugeva potensiaaliga kunagi meheks kasvada, võtab võib-olla sellest mehest eeskuju. Otseselt ei ole tungivat tarvidust (kuigi eks tore oleks), et laps on valmis nikerdatud just selle mehe seemnest, keda see laps mehemudelina kasutab. Koduseks käepäraseks 'vaata-see-on-mees' instrumendiks võib keegi teine vabalt olla. See võib olla ka lapse onu või vanaisa või mõni korterinaaber. Mõni tema enda vanem sõber kasvõi. Või siis mingi töllakas, kellel on minu arvates jube ilusad silmad ja ta ütleb neid õigeid asju ja siis ma naeran. Natuke täidavad seda rolli ka treenerid, õpetajad, minu teised sõbrad, minu sõprade mehed, inimesed tänaval ja filmides, aga päris oma kodus elav kodustatud mees omab minumeelest kõige rohkem efekti.
Kui just niimoodi mõelda, saab maru rahulik olla selle oletatava kohustuse ja vastutuskoorma suhtes oma kutsikatele isa leida. Sest isa on (eriti väiksemate laste jaoks) lissalt mehemudel. Ja lõppudelõpuks, minu silmis mehe/isa õige või vale olemisest rääkides, kui mulle see mees jubedalt meeldib, siis teeb mulle ju rõõmu, kui mu pojad tahavad niisuguseks kasvada või tütred sellistega abielluda. Või mis iganes teine rakendus neil meestel kasvamisele on.
See, kas mees osutub olema üks nendest superisadest (loeb vahetpidamata muinasjuttu, õpetab last lennukeid ja rakette ja mootorrataid meisterdama, aitab tal vene keelt õppida, ehitab aeda puu otsa onni ja tassib last pidevalt kukil lõbustusparki ja loomaaeda ja kuratteabmis veel), ei ole minu käsutuses. Pole minu teha, pole minu valida ja pole minu otsus. Mitte ühelgi ajahetkel. Ma ei saa noort vallalist lastetut meest silmitsedes teada, kas ta oleks kunagi üks neist muster-super-fantast-isadest. Ma ei saa ühelegi mehele (ükskõik kelle seemnest valmis nikerdatud) titte pihku suruda ja käskida tal mingit kindlat moodi super olla selle tite ümber. Ja me tegelikult ei tea, kas ja kui vajalik lapsest kena õnneliku inimese kasvatamise mõttes selline usinus oleks.
Pealegi - ma olen ise üleni super ja see võiks ka midagi lugeda.
Ma tahtsin sellega kuhugi jõuda ka tegelt. Ahjaa - ärge põdege ni palju. Just.


Vallikraavi tänav mu fotoka suurenduse viimsel piiril


Laste teemal edasi. Koit on täpselt selles vanuses, et need väiksed jaburad anekdoodid on naljakad. Kuidas elevant puu otsa saada (paned ta seemne peale istuma) ja kes on loomade koosolekult puudu (elevant, ta on puu otsas) ja kuidas sa üle krokodillidega täidetud jõe saad (ujud, krokodillid on kõik koosolekul).
Siis meil on üleni lõbus, sest ma tean nii paljusid selliseid väikseid anekdoote ja laps täiega arvab, et need on naljakad. Ja ma tavaliselt ei saa neid rääkida, sest mu sõbrad on tavaliselt liiga täiskasvanud, et sellisest tegevusest päriselt rõõmu tunda.


üks lõhkine kask on roosa



Sain Humanast euro viiekümnega jumala korralikud kummikud lapsele (mis see tulebki nüüd mingi lapseteemaline post v?). Näitan neid võidukal ilmel töökaaslasele ja selle esimene kommentaar on, et kummikud ei ole moodsad ja ükski lahe laps ei taha kummikutega kooli minna.
Peaaegu oleksin teda pedeks nimetanud, aga sain ikka sõnasabast kinni.


Ahh. Õige jah, ma pidin need asjad ka ju üles tunnistama.
Vaata, ma olen niisugune õrn loomake kohati. Tönnin filme vaadates. Vahel reklaame ja muusikavideoidki. Eriti neid kurbi, mõnikord harva lissalt ilusaid ka. Aga viimasel ajal on pigem rahulik olnud. Ei ole kuigi palju liigutavat olnud. Kahe erandiga.

  1. J. K. Rowling - Casual Vacancy. Oh taevas. Võtsin selle audioraamatuna ette, alguses oli raske jälgida, sest tegelasi on palju ja audioraamatut päris nii ikka ei sirvi, aga lõpp läks päris käest ära. Kõndisin kõrvaklappidega mööda linna ja naersin ja nutsin ja naersin. Vahepeal pühkisin pisaraid või tuletasin endale meelde, et ei ole ilus keset sebra ületamist võpatades seisma jääda, ükskõik, et nende kõrvaklappidest kostuvate väljamõeldud tegelastega juhtus just midagi šokeerivat ja üleni ahhetamine. Niiet üleni soovitan ja kiidan.
  2. Üks nendes päevadest, kus ma tõstatasin tõsiselt täiesti asjakohase küsimuse, mille kuradi pärast ma neid sitcomisid vaatan, need ajavad mind kõige rohkem ainult haigutama, kui sedagi. Et kunagi olid ju mingid head sarjad, mis mulle meeldisid. Täna sai siis vanade heade aegade meenutuseks Weedsi viimane hooaeg lõpuni vaadatud. Ja ma olen üleni kurb ja rõõmus ja liigutatud ja katki ja tükkideks ja õnnelik, et hästi kohe.

Laste teemasse läheb veel see, et kui meil on alles veel mõni lapsevanem, kes valetab oma lapsele, et toas vilistamisest läheb maja põlema, siis ma tahan, et sa teaksid, et sa oled tobe. Ja võib-olla rumal. Ja tõenäoliselt halb lapsevanem. Toas vilistamisest ei lähe maja põlema. Tegemist ei ole ebausuga ega müüdiga. Äärmisel juhul võib olla tegemist rahvapärimus(tobedus)ega. See on lihtsalt see asi, mida vanasti vanemad oma lastele valetasid, sest nad ei viitsinud niipalju inimlikku kontakti oma järglastega luua, et neile ausaid vastuseid ja seletusi tuua. Tegelikult ei tohi toas vilistada, sest see käib niigi tüdinud vanematele närvidele. 
Muus osas, iganenud vanemluspraktikad on natuke huvitavgi. Näitab mingeid asju. Ühiskonna ja inimeste ja nende värkide kohta.

Comments

  1. Ma võtsin ka 'The Casual Vacancy' algul audioraamatuna ette. Sõna otseses mõttes vapustav teos.

    Ja siis ostsin selle mõni kuu hiljem paberkujul ka, just because. Ma ei kujuta küll väga hästi ette, millal ma seda päriselt küll selles formaadis loen - esimesest korrast on veel liiga värskelt meeles, kuidas Rowling lugejale jalaga kõhtu taob. Aga väga, väga hästi on see kirjutatud küll.

    ReplyDelete
  2. Ma tglt usun, et mõni usub küll, et maja läheb toas vilistamisest põlema. mitte päris mõistusega, aga kõhutundega ikka usub. Ja lapsele oleks keeruline seletama hakata, et "vaata, mulle käib su vilistamine närvidele, sest mul on selline veider ebausk, et maja läheb siis põlema; ja kui sa vilistad, on mul alati natuke hirm, et äkki lähebki, mis siis, et ma tean, et see ei tohiks tegelikult midagi mõjutada." Lihtsam on öelde, et vat lähebki.

    Mulle räägiti seda juttu lapsena ja ma just niiviisi pooliku kõhutundega usun seda - mis ei hoia mind toas vilistamast, aga annab omamoodi ägeda patuse tunde seda tehes, nagu trotsiks universumi jõude. ja kuna ma ise niiviisi õrnalt usun, siis ei kahtlusta ma ka oma ema selles asjas silmakirjalikkuses, vaid oletan, et küllap tal on samamoodi, sest ta on sama rahvapärimuse ohver.

    ReplyDelete

Post a Comment