Tuesday, April 09, 2013

minust su akende taga


Asjadest, mis kirjutama ajavad, on vist närvi ajavad asjad need põhilised.
Ma näiteks lähen ülepäeviti mingi ajakirjanduse peale nii närvi, et endal ka hakkab naljakas. Eriti Õhtuleht. Vahel mõni teine ka. Kuigi tõenäoliselt nad närvi ajamise peale rõhuvadki. Aga mina ei lähe selle sisu peale närvi. Sisu on elu ikka. Aga peab siis seda niimoodi esitama? Ohh. Ma parem ei hakka.
Teine asi, mis mind korrapäraselt endast välja viib, on need asjad, millest mina saan 'õigesti' ja 'targalt' aru, aga teised võib-olla ei saaks. Siis ma muretsen, et niisugused konksuga asjad mingitel tundlikel või tähtsatel teemadel on kõikidele kättesaadavad ilma igasuguse legendi või aruka taustsüsteemita ja äkki keegi saab valesti aru ja kus siis selle häda ots. Ja muidugi ma mõistan, et see on üleni tobenaljakas ennast selliste asjade pärast nihutatuna tunda. Aga ikkagi.

Mis natuke selle eelmise teema alla läheb, on üks järjekordne raamat, mis ma oma suures raamatulaenutusvaimustuses koju vedasin. Eks ma muidugi tean, et kui ühel sotsiaalteaduse (eriti väikelapsepedagoogika, ohtaevas) teemal võtta viis suvalist raamatut, siis vähemalt neli neist on paarikaupa omavahel vasturääkivad ja kolm on totaalne idiootsus ja paar tükki on mingite kurvasilmsete elukaugete heietajate näpuvibutused ja võib-olla ühes on mingeid põhjendatud mõtteid ka kusagile unetatud. Niiet mitte midagi üllatavat, et ma mingisuguse jama otsa astuda suutsin.
Esiteks ma nigunii pööritan alati silmi nende artiklite ja ettekannete peale, mille taga olev uurimismeetod on kokku võetav sõnadega: "Noh, me siin mõtsime ja sis me küsisime paari inimese käest ja näe, nad ütsid seda ja pärast nad ütsid neid asju ka." Ja kuigi lõppudelõpuks saab iga asja peale vastata: "Noh ja siis?" Need teosed kohe norivad laksu sellist reaktsiooni.
Igatahes. Raamatu nimi on Ainuke laps ja see ei räägi sellest, kuidas peaks üksikut last kasvatama või sellest, mille poolest üksikud lapsed oma elu sooritades teistest erinevad või milliste tüüpvigade tegemist tuleks vältida. See räägib sellest, kui raske neil on. Terve faking paks raamat sellest, kuidas üksikutel lastel on üle mõistuse maailmalõpuni fantastiliselt igakülgselt täiuslikult raske. Nad peavad liiga ruttu suureks kasvama ja nende vanemad on kõikvõimalikul mõeldaval ja mõeldamatul viisil sitapead ja kõik inimesed terves ilmas suhtuvad neisse halvasti ja nad ei saa millestki aru ja neil ei ole mingit tausta ega tagalat ega tuge ega kedagi ega midagi ja ahastus ja õud. Lehekülgede kaupa ülestunnistusi nendelt kuuekümnelt üksiklapselt, kellelt vastavad 'uurijad' on kurbade silmadega kaastundlikult küsinud: "Oli ju raske, kullake. Räägi mulle sellest."
 Ja ma saan aru, et raamatu üks eesmärkidest oli ümber lükata võib-olla kellegi arvates levinud arusaama, et üksikutel lastel on hästi hea elu.
 Ja ma mõistan, et kui küsida inimestelt, kui halb nende lapsepõlv oli ja mis vigu nende vanemad on teinud, suudavad enamik sellest terve raamatu jagu jahuda.
 Ja ma isegi usun, et üksikutel lastel võibki raske olla ja võib-olla oli nendel inimestel ka mingis mõttes mõni asi halvasti.
Aga kurat ja põrgu. Nii ei tohi. Nii ühekülgset ühte seisukohta katsvat ilma igasuguse alternatiivi vaatlemiseta mustvalgelt mingeid vabalt fikseeritud 'tõdesid' lugejale kurgust alla toppida. Ei ole ilus. Mina saan aru, aga mõtle, kui mõni ullike seda loeb? Mis siis saab, ah? Ta hakkab ju eiteamida mõtlema.
Ohh..

oi.. tere

Kuulge, kas te teate, mis kord meil kassipidamistega on? Et mis seadused seal on ja mida tohib ja mis on täiesti lubamatu? Sest meil on maja juures üks kiisu, kes kükitab treppidel ja teeb möödujatele naljakat ägisevat häälitsust. Mõnes mõttes, kui ta siinkandis hängib, äkki tal on siin kusagil kodu ja ta lissalt satub just olema oma igapäevasel jalutuskäigul ja trepilkügelemisel, kui mina mööda satun ja tegelt on kõik üleni bueno. Aga äkki. Aga äkki on ta kodutu ja õnnetu ja sureb varsti siia kuuridevahele nälga ja külma ja kusagil mujal on mingid üksikud mammid, kes kogu hingest tahaksid endale seltsiks ühte kägiseva häälega talukassitriibulist miisut. Või on selle kassi omanikud parajad jobud ja kohtlevad teda halvasti ja väärivadki kassist ilmajäämist. Aga samas, äkki kassid tohivad vabalt ringi hulkuda isegi, kui neil kodu on olemas.
Kuigi, kui ma näeksin oma tänavanurgal ilma täiskasvanud inimese järelvalveta  mõnad koera või hipsterit või beebit, ma ikkagi kahtlustaksin, et see on hädas ja peaks kusagile helistama.
A võibolla kassidega on teisiti. Ei tea ju neid asju.

mäu

Käisin vanaisa juures vanu pilte vaatamas ja üleni äge. Lisaks muule selgus, et minu suguvõsa naisliini pidi tulevad põrgulikult ilusad silmad. Võinoh mitte just otseselt silmad, aga pilk. See läheb vananedes ära. Aga noored naised on kõik niisuguse vaatamisega et suremaha. Ja just ühte kitsast liini pidi. Vanaema õdedel ei olnud selliseid silmi. Igatahes äge.
Teine asi on see, et ma pean vanade piltide vaatamisega natuke ettevaatlikum vist olema. Ma väsin sellest kohutavalt ära. Tulin koju ja läksin mingi pool kaheksa õhtul magama, sest ma lihtsalt ei jõudnud olla. Eermine kord mingit teist albumit vaatasime, sain põhjaliku peavalu pärast. Eks seal on see ka, et lugusid kuulates üritad kõike peaaegu puuduvat ja tükkidest mitte kokkusobivat ajalooteadmist rakendusse panna. Et mis ajal need sündisid ja mis põhjused neil olid selliseid eluvalikuid teha ja mis positsioonil nad olid nende võimaluste juures ja mis ümberringi samal ajal toimus ja kõik see. Aga teine asi on mingi peaaegu sotsiaalne tegevus. Ma vaatan neile ammu surnud inimestele otsa ja mõtlen, millised nad on. Kuidas nad seal seisavad, pidulik kleit seljas mingi laadafotograafi ees. Kuidas nad hoiavad oma lapsi süles ja kätt mehe õlal ja milliseid asju nad mõtlevad ja millised kodud neil on ja kuidas nad jõudisd juba ammu enne mind algusest lõpuni ära olla... Ja siis ma olen pärast väsinud. Sest ei peaks ennast nii palju sirutama. Kohtadesse, kuhu eriti hästi ei ulatu. 

need sellised elektriasjandused on minuarust alati kole ilusad olnud


Mind tabas öösel äkk-mõte, et mu kass võib olla kõhnunud mitte selle pärast, et ta on tervislikul ainult värske räime dieedil, vaid hoopis selle pärast, et tal on ussid. Aga siis ma otsustasin et ei. 
Mulle üleni meeldib mu otsustamisvõime sellistes asjades.

Ei tahaks küll ära sõnuda, aga Kaubahalli Pagaripoistes on taevalikult head seenepirukad. Sealne spinatistruudel ei kõlba kahjuks süüa ja nende kohv on ka niisugune naljakas ja väike. Aga need seenepirukad... Ohh. Sõin küll hommikul ühe, aga ikkagi ei saa korralikult keskenduda, mõtlen neist pidevalt.

2 comments:

  1. Noh, ussid täiskasvanud kassi ei tapa, nii korra aastas võiks väljaskäivale kassile ussirohtu anda küll, siis on ok.

    Aga iseenesest kehtivad kassidele teoreetiliselt samad reeglid mis koertele - võivad olla piiratud territooriumil või rihma otsas, üksi hulkuda ei tohi. Praktikas suhtutakse muidugi üsna erinevalt.

    ReplyDelete
  2. Loomaarsti soovituse järgi võiks kassile 4x aastas ussirohtu anda. 2x aastas on ka veel vastuvõetav. Profülaktika mõttes, kui on väljas käiv kass ja eriti kui on veel ka hiirepüüdja.

    ReplyDelete