You used to get it in your fishnets Now you only get it in your night dress

Ma täna alguses natuke lõugan, aga pärast läheb rahulikumaks ära ja ilusat pilti on ka, ausõna.

fotokas on lapse käes olnud
pilved helendavad

Õppekavadest ja nende põhjendatusest.

Viisaka Murcana küsis ta alati endalt: kas ma pole sel teemal juba mauranud? Vist mitte siiski. Vaata, vahel tulevad mingid inimesed kõnelema sellest, kuidas neile õpetatakse (või neid sunnitakse õppima) nende endi poolt valitud eelistatud erialal asju ja teemasid ja liigutusi, mida neil vaja ei lähe ja mis on ebaolulised ja üleliigsed. Või mõni teine kord tulevad mingid teised inimesed, kes ütlevad, et nad ei pea üldse minema mingisse (õppe)asutusse ega mingite asjatundjate juurde, et endale mingi valdkond täiesti samaväärselt või pareminigi omal käel üksinda (Internetis) selgeks teha. 

Siis ma tahaks lüüa neid. Või siis pööritan tüdinult silmi. Või avastan, et ma tegelt tahaks praegu ühes hoopis teises kohas olla millestki hoopis huvitavast rääkimas. 

Esiteks selle pärast, et ma olen naiivne linnuke ja millegipärast ootan, et inimesed ütlevad mulle midagi niisugust, mida ma varem kuulnud ei ole. Midagi täiesti põrutavalt uut. Säravat. Värsket. Mitte ei tammu neil samadel  äraolnud teemadel. 

Teiseks selle pärast, et ma vist olen hingelt natuke orjarahvas (?). Minus on hiigla palju niisugust imetlust ja alandlikkust (või kuidas iganes neid asju nimetada), et ma olen täiesti veendunud, et mingist valdkonnast mitte midagi teadev inimene ei saa panna kokku selle valdkonna õppekava ja vajab selles osas kedagi suuremat ja targemat. Sest ta ei tea sellest valdkonnast mitte midagi. Ta ei tea, mis asi see on. Ta ei tea, millistest osadest see koosneb. Ta ei tea, kust alustada ja tal pole mingit viisi otsustamaks, millal ta on lõpetanud või kas ta on mingil suunal piisavalt läinud või mis on oluline ja mis mitte. Kuidas ta saakski teada, kas ja mida millegi jaoks tarvis läheb? Tundub kuidagi mõistlikum, et asjaga põhjalikult kõrgemal ja kogenumal tasemel kursis olevad inimesed otsustavad niisugusi asju. Kuidagi mingis mõttes ülevalt alla vaadates ja mõtiskledes teavad, mis järjekorras ja mida oleks vaja õppida, et jõuda sellele, maitea, pädevusele. (Kas tohib sellist sõna öelda? Kõlab nagu vastik sõna. Pädevus. õõh) 

Igatahes. Just. Et ärge mölisege. Te ei tea. Te pole positsioonil. Saate positsioonile, mölisege siis. 
Aga samas ma olen muidugi liiga peadpidi vastavate asutuste koosluste institutsioonide misiganes elundis kinni ka, et oodatav vist olekski, kui ma niisugune õppeasutuste kirglik kaitsja ja õppekavade nimel õigustaja olen. 

Ja kui me selle otsa peal juba oleme...

Nende samade vestluste koguaeg uuesti pidamisest. Ma vahel ikka imestan nende inimeste üle, kes ütlevad mingeid seisukohti ja vaateid mitte selle pärast, et neil on nendega vahetu emotsionaalne kogemus olnud või nad sellesse värki ise tohutult siiralt usuksid, vaid niisama. Ütleks niisama neid samu asju. Mida selle koha peal öeldakse.

"Aga Tallinn on ju lihtsalt üks väike küla."

"Eks meie kõigi töö ole stressirikas."

"Tasub ikka korter omale osta, laenu maksaks ju sama palju kui üüri praegu."
"Koolid tapavad laste loovust ja õpetajad isegi ei hooli."
"Mitte kellelgi ei lähe päris elus matemaatikat vaja."

Eriti eriti kui vastav 'originaalsuse' ilming tuleb inimeselt, kes pole iialgi oma elus näinud Tallinnast suuremat linna ega suuremat osa Tallinnastki. Või  ku keegi kritiseerib arstide vähest viisakust ja kannatlikkust olles ise näiteks iluteenindaja. Või misiganes teemakaugus.
Võiks ju hoopis nii olla, et kui me alustame uut vestlust, siis me loeme öelduks kõik asjad, mis selle kohta alati öeldakse ja proovime mõne uuega lagedale tulla. 

hakkasin seda puud ja neid taevaid pildistama, aga sis tuli kastiauto ja vist ongi nii õigem

Mh. No hea küll. Heaküll. 
Seks on nagu rinnapiim. See annab sulle neid asju, mida sul parajasti vaja on. Kohandub sulle sobivaks. Vastavaks. Vajalikuks. Kui sul on raskusi uinumisega, annab see hea une. Kui sul on nälg armastuse järele, annab see vajaminevad kinnitused ja tõotused. Kui sa oled kuidagi väga loiuks ja laisaks jäänud, annab see särtsu sisse ja kui sul on natuke kurb, teeb see tuju heaks. Nagu rinnapiimgi. Täpselt see, mida sulle vaja on. Ja nagu rinnapiimagi, saab ka seksi asemel end vahepeal lohutada või toita või ravida asendavate ainete või seadeldistega. Aga see pole ikka see. Rääkimata hea armastava seksi ja korraliku rinnapiimadieedi monogaamianõudest.
Ahhh. Ma olen Meelevaldsete Paralleelide Jumal (!).


Ma ei tahtnud tükk aega kirjutada, sest mul oli paar asja poolepeale juba ära kirjutatud ja ma mäletasin, et need olid mingid ülbitsevad mölisevad hädaldamis-lõigud ja mulle tegelt ei meeldi selline olla.
Aga sis ma mõtsin, et ma viskan nunnud pildid vahele ja teen natuke (halba) nalja ka ja see teeb kõik jälle heaks.

need elukad, kes koore all elavad, on teinud sellise nunnu leherootsu mustri, vaata

Tead seda tunnet, kui sa tead ühte täiega toredat asja ja siis saad seda oma sõbrale näidata, sest ta pole sellist varem näinud. Näiteks mingi film. Või video. Või naljapilt. Või anekdoot. Või lahe trikk. Ja kui ilgelt tüütu see on, kui sul on sõbrad, kes on seda kõike enne näinud ja teinud ja neid on peaaegu võimatu millegagi üllatada või vapustada.
Noh. Selliseks puhuks ongi lapsed leiutatud. Need ei tea ju mitte midagi. Nad pole kusagil käinud ega midagi näinud ja kõik on neile uus ja üllatav. Kui nad on nõmedad lapsed, sis nad muidugi vinguvad, et neid uutesse ebamugavatesse olukordadesse pannakse ja võibolla midagi üllatavat kogevad. Aga muus osas. 
Näiteks oli üleni äge, kui ma näitasin oma lapsele mootorraturhiiri. Saadsaaru. Ta polnudki neid varem näinud. Või rääkisin talle selle nalja, mis on nii pika habemega, et on peaaegu piinlik üldse, et ma nii vanu nalju tean. Ja teadmis - ta polnud seda varem kuulnud ja arvas et see on sitaks naljakas. Ja nii edasi.

Teine asi sellega, kui üritad mingit endaarust täiega ägedat asja ilgelt entusiastlikult mõnele sõbrale näidata ja selgub, et talle see üldse ei meeldi, peaaegu jälestab seda esimesest hetkest peale. Ja siis oled üleni nagu 'mhh...'
See on tavaliselt siis, kui matemaatikat üritad õpetada.


A kuule, sa Hulkur Rasmust oled lugenud? Seda Lindgreni oma. Kui ei ole ja kavatsed, jäta nüüd see lõik kenasti vahele. Minajueitea, kui tundlikud inimesed erinevate etterääkimiste koha pealt on. Jah. Läksid juba? Ok.
Just lugesime Hulkur Rasmuse läbi ja nii tore, et kogu selle aja jooksul, kui me seda lugesime ja ma inimestele ütlesin, et me seda loeme ja see minu jaoks ka uus raamat on, et keegi mulle ära ei spoilinud. Või koguni, et keegi ei öelnud, et seal midagi üllatavat juhtub. Aga hoopis juhtub. Hoopis huvitava üllatava lõpuga on, mida mina ei osanud ette aimata. Mõtlesin, et käivad seiklused ära ja sis lõppeb rahulikult kusagile sinnapaika ja kõik. Mitte niimoodi. Oh. Ni tore.

unustatud nukkudel on metsas juba oma elu(d) käimas

Mul läheb jube tihti nii, et metsa kõndima minnes on fotokas kaasas, äkki saab mõnda ilusat seent või puud pildistada. Pärast on ikka romantilised pildid prügist. Ja mis värk on tüdrukute mänguasjadega? Miks need nii kõhedad ja ühtlasi romantilised prügi hulgas paistavad. Mulda tallatud mänguauto poleks kaugeltki nii äge vaatepilt ju.

Muumitroll ei vastanud. Nüüd oli kõik jälle mokas. Peaks olema nõnda: kõigepealt on sul saladus ja pärast tuled lagedale üllatusega. Aga kui sa perekonnas elad, ei tule ühest ega teisest midagi välja. Nad saavad kõik algusest peale teada ja siis ei ole enam ükski asi lõbus.

Kui laps vaatab telekast mingit tõsielusaadet ja ma peale satun, võtan laua pealt puldi ja vahetan kanali mingi lastesaate peale. Sest mulle tundub, et lastesaated on natuke arukamale publikule tehtud kui need reaalsus-šõud.




See on hästi tore video, sest seal on palju asju kokku pandud ja läbisegi ja üksteise peal ja mulle küll need segatud teosed meeldivad.

Segatud teoste teemal - mine üle kaarsilla ja vaata fotonäitust, sest ma soovitasin.