Thursday, May 16, 2013

and the holy dark was moving too

Varahommikune geniaalsuse ilming.
Minu meelest peaks nii olema, et magad nii palju, kui tahad. Siis ärkad üles ja sööd natuke. Ja lähed mingisse teise kohta magama. Puu alla võrkkiike või keerad kusagil päikselaigus ennast kerra. Magad õhtuni. Õhtul ärkad üles, jood natuke veini ja ronid kellegi kaissu sooja. Magama. Ja nii iga päev.

minuarust üle mõistuse ilus kompositsioon



Smuutidieet (kui sa just pead teadma) on tegelikult lihtsalt üks asi, mis kaasneb laiskuse, suve ja aiasaaduste aiast... saadaval olemisega. Seoses sellega võin sulle kinnitada, et rabarberist saab küll blenderiga jagu. Kuigi mina kõigepealt ikkagi hakkisin ta tavalisteks kuubikuteks. Need niidiribad ajavad mulle võdiand peale. Rabarberismuuti on hapu ja maasikamoos ja banaan sobivad.

Mainisin kogemata lastevanemate koosolekul, et äkki otsustame selle ürituse aja nii, et keegi pakub meili teel mõned võimalikud ajad välja ja kõik saavad linnukestega märkida, millal neile sobib. Et nii tehakse... 
Kõik vaatasid mind niisuguste ehmunud hirmunud segaduses pilkudega nagu ma oleksin just praegu kosmosest siia roheliselt helendavana siirdatud ja üritaksin mingis kummalises ufokeeles nendega ulmet kõnelda. 
Võtsin kiiresti oma sõnad tagasi. 
Vist vabandasin ka igaks juhuks.

raam on ümber

Mis kõigi teiste inimeste kodud alati korras on?
Tolmu kusagil ei ole. Põrandad on puhtad. Riiulid on korrastatud. Nõud on pestud. Külmkapp ei haise. Potililled lokkavad. Raamatud asetsevad riiulil või vahel harva erandkorras (kui tegemist on veits pöörasemate inimestega) on mõni üksik raamat näiteks diivanilaual või voodi kõrval ('vabandust, ma viin selle kohe ära, pole jõudnud veel koristada täna, heh. heh.'). Ja lisaks sellele. Nagu sellest veel vähe oleks. Nende kapid on organiseeritud. Nende peldikud ei haise. Kõikidel asjadel on oma koht ja mitte-faking-ükski asi ei vedele mitte-kuradi-kusagil.
Kui ma lähen magama, ma jätan riided voodi ette põrandale. Kuhu ma siis need panema peaksin? Kappi? Aga ma kandsin neid täna, kappi käivad puhtad riided. Noh, võib-olla ma ei pane neid samu riideid homme hommikul selga, tahan äkki midagi muud. Eks siis mõni asi jääb sinna voodi ette esialgu. Hunnikusse. Nii on.
Kui ma joon oma kohvi ära, siis see tass istub siin minu juures laua peal, kuni mulle meelde tuleb, et ma tahan korralik inimene olla. Paista. Siis ma võib-olla viin selle kööki laua peale. Või vähemalt mõtlen selle tegemisest.
Kui mul on parajasti sada õmblusprojekti pooleli ja siis tuleb öö peale ja põrand on ühtlaselt kaetud lõigete ja lõikamistega, korjan kõik korralikult kokku ja tõstan õmblusmasina kõrvale kuhja. Kui mul oleks energiat seda kõike korralikult sorteerida ja lappida ja organiseerida, siis ma kasutaksin seda oma neetud projekti lõpuni tegemiseks, kas sa ei arva?
Mul on raamatud Igal Pool. Neid on voodi kõrval vähemalt... oota, las ma loen... kuus praegu. Sest ma eile justkui hakkasin peaaegu midagi koristamislaadset tegema ja käisin raamatukogus ka asju ära viimas. Noh ja üks paks raamat on akna juures, sest mulle meeldib vahel seal lugeda. See on hea koht. Mõned on diivani kandis, sest siin on arvut ja mul on vahel arvuti taga vaja midagi järele vaadata ja kas sa tõesti mõtled, et ükski normaalne inimene tõuseb pärast mingi tähtsa asja järele vaatamist keset mingi asja tegemist ja voolu oma töökohalt püsti, et see üks raamat tagasi riiulisse õigele kohale asetada? Ei. Raamat jääb siiasamma. Sest mul on praegu värke teha.
Mu potililled on kogu aeg suremise äärel, sest ma vahel unustan ära, et neid peab kastma. Aga siis ma kastan ja nad võtavad vahelduseks natuke parema näo ette. Üks lubas tomateid mulle varsti anda, võibolla selle eest siis hoolitsen veits rohkem. Altkäemaks, teadküll.
Kõrvarõngad ja kaelakeed ja sõrmused ja patsikummid kuhjuvad sinna, kus neid ära võetakse, sest karbid on selleks, et sealt oleks hea võtta. Sinna ei ole hea panna. Hea on panna kapinurgale näiteks.
Rääkimata kõigest tolmust, sodist, prahist, lihtsalt kohatutest asjadest ja just mingil teisel põhjusel aktuaalne olnud ja nüüd unustatud esemetest, mis igas pool vedelevad, sest nii läheb lihtsalt.
Mul ei ole ammu tulnud ette õhtut, kus ma vaatan, et ma tahan vannitoa põrandat pesta. Või sellist, kus mulle tunduks kõige huviäratavam mõte riiulitelt tolmu võtta. Juba nõudepesumasina kord päevas käivitamine tundub nagu üleliia palju koristamis-askeldamist. Teen seda. Olen enda üle uhke. Ütlen endale paar kiidusõna ja seal see on. Seda, et näiteks pesu peaks pesema, saab aru kahe näitaja järgi. Üks - kellelgi saavad aluspüksid või sokid otsa. Kaks - pesukasti kaas ei püsi enam kinni. Kaks juhtub sagedamini, sest ma olen olnud hea varustaja. See tähendab, et korrapäraselt on pesukast seisus, kus selle kaas ei mahu kinni. Tundub loogiline. Kuidas normaalsed inimesed teavad, et on aeg pesu pesta, ilma et nende pesukast iialgi üle ajaks, mul pole õrna aimugi. Võib-olla on neil see perenaise nädalakava kusagil ja iga asja jaoks on oma päev. 
Ja siinkohal on vist oluline mainida, et asi ei ole selles, et mulle päriselt meeldiks mustus ja korralagedus. Või et ma ei oskaks või ei suudaks erinevaid koristustöid sooritada ja küürimisi läbi viia. Oskan. Olen viinud. Aga ma lihtsalt otseselt ei paista nagu tahtvat eriti. Sest kes tahaks koristada, kui nii palju muid toredaid asju on olemas.


Mingi veider mood on tulnud. Inimesed sätivad oma titad vankrisse ja lähevad nendega värsket õhku ja õue nautima, aga riputavda vankrile rätiku ette. Mõni sätib mingi pitsilise kardina. Mõnel on päriselt tekk seal ees. Siis ma mõtlen, et samahästi võiks ju selle tite näiteks ratastega kohvrisse pakkida.

alt valgus


Ohtaevas, ma lugesin Õhtulehte jälle. Ainult pealkirja. Poes. Kaugelt. Kirjaoskus on mu nii ära rikkunud. Kusagil järjest asetatud tähti näen, püüan neist kohe sõna ja mõtet kokku panna. 
Igatahes. Seoses sellega. Ja saja teise asjaga, mis ma olen vahepeal tähele pannud. Ma siin mõtsin. Oot... kõigepealt loetelu tähelepanekutest.
 Õhtulehe esikaanel oli vanatädi, kes kurtis, et ta oli oodanud, et tema lapsed tema eest hoolitsevad, aga need panid ta hoopis hooldekodusse.
 Keegi FB-s jagas artiklit, mis vist oletas (ma ise ei lugenud), et Hiina majandusedu taga on nende ühe lapse poliitika. Sest kui sul on aint üks laps, siis sa ei arvesta, et tema sinu eest hoolitseb, kui sa vana oled ja siis sa hoopis investeerid ja oled majandulsikult arukas, et sul vanaduspõlves ka hea oleks.
 Narrisin tööjuures niisama mingeid naisi, et natuke arutleda teemal doktorikraad ja kellel see on või ei ole ja miks. Ja üks naine ütles lõbusalt, et tal on hoopis lapsed. Ja see võib olla lihtsalt selline põhjuslik seos ja valikute küsimus, sest ega kõige jaoks ka elus aega ei jää. Aga samas on see nagu asendaja või õigustaja ka mõnes mõttes äkki ju.
 Ma olen korduvalt kuulnud inimesi ütlemas, et nad loobuvad enda heaks millestki või jätavad midagi hilisemaks, sest nad "investeerivad oma lastesse."
 Võiksin vabalt jatkata, eksole...
Ja nüüd väike loetelu küsimustest, mis mind sellega seoses haaravad:
  1. Kas lapsi saadaksegi selleks, et keeg su eest vanaduses hoolitseks?
  2. Kas mina olen ka selleks saadud?
  3. Kas inimestel on päriselt siiralt tõsiselt elus niisugused väljavaated ja plaanid, et kui nende 65 kukub, siis nad enam midagi ei tee ja vastutust ei kanna ja keegi teine tuleb ja võtab kõik üle ja nemad lissalt ootavad kuni 20 aastat rahulikult oma lõppu?
  4. Kuidas ma sellisest mõtteviisist alles praegu kuulen?
  5. Kas inimesed ongi reeglina mingist vanusest alates nii abitud, et nad kohe kuidagi enam üksi ei saa?
  6. Kuidas saab keegi täiskasvanueas oma elu ja heaolu äkitselt usaldada kellegi hooleks, kes ei ole ta ise? Ja seda veel enne selle aja saabumist planeerida.
  7. Ja kui see ongi meie ühiskonna norm, kuidas siis mina niimoodi olen kasvanud, et mul pole kunagi olnud plaanis ennast kellegi rüppe usaldada nii, et mina ise jään täiesti abituks ja kasutuks ja sõltuvaks. 
Võiksin vabalt jätkata, eksole...



Muus osas on kõik hästi. Tedretäpid kogunevad. Õppeaasta tõmbab oma otsi või neidsamuseidki kokku. Ööd on leebed ja ööbikuid täis. Hankisin endale Spotify ka ja tegin moblapildi blogisse kaks täiesti mõistlikul tasemel kunstipärast gifi, millest üks küll töötab ainult valitud seadmetega vaadates. Raudmehe kolmanda vaatsime kinos ära ja Breakfast at Tiffany's ootab juba ammu. Suvised plaanid loksutavad end paikadesse. Ja. Noh. Tead küll.

Huvitav, kas on kohati natukene nagu halb kompliment, kui sa ütled kellegi mõistlikult kena välimusega toreda aruka lapse kohta, et see on "hästi välja kukkunud."




6 comments:

  1. 1. EI.
    2. Seda ma ei tea, aga ma ei usu.
    3. mis 65? 65 pole mingi vanus, 65-selt tuleb veel laste eest hoolitseda... nagu keegi tabavalt märkis, "oluline on lapsed kuidagi pensionini aidata, edasi vaadaku juba ise, kuidas hakkama saavad". Aa, ei, seda ütles üks nõukogude-aja inimene, siis oli pensionipõlv veel kindlustatud.
    4. Ei tea.
    5. No see ei ole mingi kindel vanus, kust alates inimesed abitud on ja abitus on kah suhteline mõiste. Minu vanaema läks 60-selt tööle tagasi, et suuremat pensioni teenida, aga kui ta 80-le hakkas lähenema, siis oli tal käimisega raskusi, poodi ta enam ei pääsenud (pool kilomeetrit bussipeatusse, bussi pealt poodi tsutt vähem ja pärast ju tagasi ka), nii et toidu pidi talle koju tooma; 90-selt oli ta nägemine ja kuulmine juba väga vilets ja mitu aastat enne seda, kui ta 96-sena voodihaigena suri, ei saanud tema tegustemise peale enam päris kindel olla. Noh, näiteks ei tahetud talle lõpuks enam tikke jätta, sest polnud päris kindel, kuidas tal see pliidi alla tule tegemine välja kukub. Aga ta muidugi ei pidanud ÜKSI hakkama saama, sest elas poja perega ühes majas. Nii et see abitus tuli tükikaupa ja vähehaaval ja seda aega, kui pidi mähkmeid vahetama ja lusikaga söötma oli suhteliselt vähe... elueaga võrreldes.
    6. vat kui sul juhtub olema mitu pikaealist naissugulast (vanavanaema, vanatädi, vanaema), kes oma eluõhtul tasapisi viletsaks jäävad, siis paratamatult hakkad mõtlema, et ka sind ennast võib pikaealisus tabada. Koos kõigi tagajärgedega. Abiks on seegi, kui sa enam esimeses nooruses ei ole ja füüsis tasapisi manduma hakkab. Kui tunned, et enam ei jõua nii nagu nooruses. Et jalad hakkavad valutama. Et jaksu ei ole. Et väsimus tuleb kiiremini. Et mälu hakkab alt vedama ja hajameelsus muudkui sübveneb.
    7. No mina ka ei tea. Sul siis ei ole ühtegi üle 90-aastast sugulast või? Või on, aga sa pole nii vana veel, et mäletada, kuidas nad kakskümmend aastat tagasi olid ärksad ja krapsid, täiesti normaalsed enesega hakkama saavad täiskasvanud?

    ReplyDelete
  2. Anonymous20:51

    ma üllatusin ja kontrollisin, kas ma loen ikka murca blogi. mis lollus..
    Keegi ei mõtle 20.aastaselt, et oh, ma nüüd teen omale pensionipõlveks paar hooldajat. Ma ei saa, ma olen ikka endiselt sõnatu..
    Vanaduses tekib hirm surma ees. Lisaks sellele kardetakse ka üksindust. Ikka mõeldakse, et kas lapsed jätavad su tulevikus vedelema nagu kaltsu või käivad mõnikord külas ka. Kas tuleb surra voodisse nälga või ära külmuda, kui maha kukkudes jäädki maha lamama, sest üles tõusmiseks jaksu lihtsalt pole (ja EI, see EI OLE nii, et saan 65 ja nüüd ei tee enam midagi ja vastutust ei kanna, kukun maha ja enam püsti ei viitsi saada). Lastel aidatakse teha esimesi samme ja vanematel on vanaduses hirm, et äkki nende lapsed neid nende viimastel sammudel niimoodi ei toeta.
    Keegi ei TEE lapsi sellep, et oma elu kindlustada.. Kuidas saab üldse nii mõelda. pühamõistusküll.
    Hirm teadmatuse ees tekitab neis lihtsalt niisuguse turvatunde vajaduse. Hirm teadmatuse ees. Me ei saa valida, kas me jääme kuskilt poolt halvatuks ja kängume aasta aega vaikselt või vurame veel päev enne surma rattaga poodi ja rohime oma porksipeenart.

    koristamise kohapealt niipalju, et ma isiklikult ei püüa kellelegi mingit muljet avaldada. Lihtsalt jube vastik on ENDAL elada, kui kuskil meigikapilt võib leida hallitanud makarone või prahti jääb toas kõndides tallaalla kinni (rääkimata haisvast külmkapist või sassis köögist, kus ei teki mingit söögiisugi). Aga eks see puhtus ja värkkz on juba harjumuste ning kasvatuse asi kah..

    ReplyDelete
  3. sofie, väga vanade sugulastega on praegu, jah, natuke kitsas käes. aga eks neid aja jooksul tekib, ma olen nii aru saanud.

    anonüümse kommentaari kohta korraks vaatsin, et ta nimetab mind lolliks, vastikus JA halvasti kasvatatuks. hakkan ka vist vanaks jääma...

    ReplyDelete
  4. KÕIGI teiste inimeste kodud ei ole alati korras. Sa ei ole mu kodu näinud. Eeldusel, et ma ikka inimliigi hulka kuulun.

    Palju asju aetakse kasvatuse süüks - on see siis korraarmastus või selle puudumine. Ausalt, mu vanemad püüdsid minust korralikku inimest kasvatada, aga ei läinud läbi. Ikka olen omamoodi.

    ReplyDelete
  5. Ei, tegelt ma olen ikka sassis kodusid ka näinud. Ja koguni inimestel, kes ei ole minuga veresuguluses (et see halva kasvatuse teema kõrvale jätta).
    Lihtsalt viimasel ajal satub jube korralikke sagedamini silma alla ja ma juba lapsest peale imestan neid korras kodusid.

    Ja kui uuesti pöörduda paljusid erinevaid kirjastiile rakendanud Anonüümse juurde tagasi - seda minagi. Ma ka mõtlesin ka, et keegi ei tee lapsi oma vanaduspõlve jaoks, aga sain mitmelt poolt vastupidiseid tõendeid ja selle pärast ma siin maurangi. That IS the point.

    ReplyDelete
  6. mul on koristamisega sama suhe.
    Ja no see enda mustusest häirida laskmine on selline asi, et...

    No phmt mind häirib küll, kui ma teen külmkapi lahti ja mingi suur lärakas ligedat tomatikastet vedeleb ukse sees riiulis, sest laps on ukse niimoodi kinni virutanud, et kaste lendab.
    No teen puhtaks.
    Teen kõik need koorepakid ja juustukilekotid jm asjad, mis seal on tomatipritsmeid täis lennanud, ka üsna puhtaks.
    Ja siis, kurat, järgmine kord, kui kapi lahti teen, on JÄLLE mingi tomatilöga laiali. Sest ma jätsin kastmepurgi samasse kohta, mis varem, ja keegi oli jälle ukse pauguga kinni löönud. Seepeale ma võtan aint suurema läga ära, natuke pritsmeid on laiali ikka. Kui ukse lahti teen, siis häirib, aga kui külmkapp jälle kinni on, siis enam ei häiri.
    Mis silmist, see südamest.
    Ja kui kaua ma seal ukse ees ikka passin, onju. Võtan oma toidu välja võin panen tagasi, need kolm sekundit häirimist kannatan väga hästi ära.

    Aga pikaajalisemat mustust ma ei märka. Mu ümber peab ikka väga must olema, et ma viimaks tähele paneks, et kuulge, mingi tolmukiht on kasvanud. Sest ma ei ole see inimene, kes läheb ja kontrollib, kas on tolmune, või hakkab koristama, sest eelmisest korrast on 5 päeva möödas. Kui ma mustust näen, siis koristan küll, aga siis see peab olema nii suureks kasvanud, et seda on ka ilma ekstra vaatamata kohe näha.

    Rääkimata veel sellest fenomenist, et kõik, mis kasvab aegamisi, on vähem märgatav, kui värgid, mida sa näed ainult vahel. (Vt lapsed ja "oh, kui suureks sa oled kasvanud!")

    ReplyDelete