"karata üle lompide ja voodisse käsikäes"

Käisin meie sedasamustki vastavat kuppelmaastikku üle tšekkimas ükspäev ja metsas kõik sosistas ja karjus ja järv oli pärast sauna suhkrumagus ja konni täis. 

Ükspäev oli meil esikus väike valge näriline. Rotipoeg või liivahiir või midagi sellist. Kass nuusutas seda korraks ükskõikselt ja üritas meile igal võimalusel jalgu jääda, nagu ta tavaliselt teeb, kui midagi põnevat toimub. Või näiteks kiire on.

Hakkasin Mika Waltarit lugema.

Kõik inimesed ütlevad, et ma olen pikemate juustega palju ilusam ja naiselikum.

Poeg saab korrapäraselt võõraste inimeste poolt plikaks peetud, sest tal on pikad juuksed ja ilus nägu. Mis siis, et lotendavad räpased poisiriided ja poisilikkus, kriimudest silmadest rääkimata.

Otsustasin ükspäev, et on aeg sooritada see täiskasvanulik vastutustundlik samm ja vaadata algusest peale ära kõik Friendsi hooajad.
Samal teemal - läksin kaltsukasse lapsele dressipükse otsima ja mulle teatati, et sellises suuruses poisteriideid ei liigu peaaegu üldse, dressipükse ammugi mitte. Tegin siis, mida iga normaalne ema sel puhul - ostsin kogu kaasas olnud 4 euro (tegelt 3.94) eest endale neli (4) uut kleiti.

fraktaal botaanikaaias

Murca nõuandlanurk. Ma juba tükk aega mõtlen, et ma ütlen midagi puhtast solidaarsusest ja aastatepikkusest kogemusepagasist akne kohta. Ehk siis - kõik need inimesed, kes on säravpuhta veatu punnivaba näonahaga: fuck you people khm. neile see lõik ilmselt põnev ei ole niiet võib järgmise kallale asuda, äkki saab sealt midagi.

Igatahes. Tahtsin mingeid asju öelda, äkki kellelgi on sellest kasu.

Esiteks. Kuidas sa tead, kas sul on puberteet või tõsine nahaprobleem. Noh, kui sul on vanus puberteedine, siis enamasti ei teagi. Võinoh, kui sa näed päriselt päriselt välja nagu kõige jõhkramalt punniplekisem inimene oma puberteedikaaslaste hulgas, keda sa iial näinud oled, siis ilmselt on tegemist tõsisema looga. Või kui igasuguseid huvitavaid asju popsatab üles ka kaelal, seljal, rinnal. Teine viis teada saada on enamvähem ära oodata mingi hilisem vanus ja otsustada, et see asi ei tundu ikka õige. Mina vist otsustasin 17-aastaselt, et 4 aastat ühtlaselt hullenevaid vistrikke ei saa kuidagi õige olla. 

Teiseks. Kui sul on nahahaigus, siis sa lähed arsti juurde. Arst kirjutab sulle rohtu. Sa ei osta tonnide kaupa letikosmeetikat, mis väidab töötavat puhta naha suunas. Sa ei kuula reklaame, mis räägivad üleöö järgmise päeva diskoks ära paranevatest punnidest. Rääkimata sajast plaastrist, mis lubavad kõik mustuse endasse tõmmata lissalt ja lõbu ja rõõm. Võimisiganes lollus, mis suunab sind prahti kokku ostma. Usu mind, ma olen terved sarjad ja varandused neid asju järele proovinud ja ma reeglina ei teinud selle peale teist nägugi. Niisiis, arst kirjutab sulle rohtu ja seda sa tarvitad ja siis paari aasta pärast, kui juba inimese nägu ette hakkab tulema ja ravi on lõppenud, tuleb akne tagasi. Siis lähed uuesti arsti juurde ja saad uuesti rohtusid ja nii kuni välja kasvad. Kui ma olin 14, rääkisid inimesed mulle lugu ühest naisest, kellel oli ka nahaprobleem ja see läks tal nagu imeväel ära, kui ta oli kaks poega sünnitanud. Kaks poega! Kaks poega? Kas te ei arva, et siis on juba natuke hilja ilus olla??!? oli minu tookordne väga adekvaatne eakohane reaktsioon.

Ja siis lisa-näpunäidete loetelu ka:

• Ükskõik, mis nad räägivad, punnid on ikkagi osaliselt mustus ja põletik. Selle vastu aitab kasvõi natukenegi see, kui nahka usinalt puhtana hoida. Kuna nahk on niigi meeleheitele aetud, on kõige turvalisem pesta lissalt sooja veega. Aga ma olen avastanud, et väike piisk dušigeeli pesuvee hulka ei tee ka paha. Ja noh kõik need saunas pesemised ja näiteks korra nädalas  karedama nuustiku või kasvõi kohvipaksuga koorimis-rituaalid. Teevad ka head.
• Niiske nahk paraneb kiiremini kui kuiv nahk. Kuigi vahepeal tundub, et kuivatamine ongi see nipp, on naha kuivamine tegelikult lihtsalt akneravimite tüütu kõrvalmõju. Kui sa just iseeneslikult väga rasvane pole (mida enamik inimesi küll teismeeas vist on), tuleb pärast küürimisprotseduure teha kreemitamisprotseduur. Midagi fäänsit pole vaja. Baaskreemid on küllalt hea ja maksab ka vähe.
• Vistrik paraneb alati kiiremini kui pigistamisest tekkiv sinikas või verevalum. Peaks olema kõigi nahaprobleemidega inimeste mantra. Iga päev kordamiseks. Matean-matean pigistamisest on nii raske hoiduda. Eriti kui on stress ja ärevus ja hirm, et see asi lõhkeb mingil kohatul hetkel ise mingisse kohatusse kohta ja kõik ju vaatavad just mu seda punni ja tegelt oleks vaja kohe ilus olla mitte n nädala kannatamise järel.
• Kosmeetika igasuguse jama kinni katmiseks on leiutatud. Otsi youtube'ist videosid sammsammulise õpetusega, kuidas akne ära peita, seal on uskumatuid täiesti kodustehtavaid asju. Täiesti päris edevad sädelevad beibed on teinekord lissalt hästi paljude korralikult üksteise otsa laetud kihtide alla peidetud  täiesti tavalised vinnilised tiinekad.
• Vahel inimesed räägivad, et kui piisavalt sageli keppi saad, siis nahaprobleeme ei ole. Selekohast korrelatsiooni pole täheldanud, tõenäoliselt on see lihtsalt madala enesehinnanguga noorte naiste voodisse saamise metoodika. Seda meetodit võid siis proovida, kui sulle madala enesehinnanguga noored naised peale lähevad. 
• Vahel mingid teised kipuvad väitma, et dieet ja korralik mitmekesine toitumine. Pole tähele pannud, aga ega ta paha ei tee. Sama asi korrapärase trenniga ja tervislikus koguses enda higile rabelemisega.

sellest, kuidas kõik KõIK, ma räägin, paistab ilus madala päikese valges

Asjadest, millesse ma ei usu.
Nõude kuivatamine. Täielik aja ja rätikute ja tööjõu raiskamine. Pealegi tõenäoliselt veel ebahügieeniline. Üldiselt on igas köögis olemas selline ribastatud nõuderest. Paned märjad nõud sinna ja lähed kippelt köögist ära midagi toredat hoopis tegema.
Päiksekreem ja päikseprillid. Igasugune häda ja viletsus nendega. Poole paremini töötab terve mõistus. Kui päike paistab silma, sätin end teist pidi istuma. Kui päike teeb nahale liiga, lähen puu alla varju. Tegelt ma ju ise tunnen, kui kõrvetama hakkab. Milleks reostada ennast ja oma planeeti veel mingite pakendite ja lögadega. Täiesti mõttetu.
Patsikummide ostmine. Patsikummid tegelt tulevad kahest põhiallikast. Esiteks ma leian neid taskutest, tänavatelt, sahtlitest, ehtekarpidest, kotipõhjast. Teiseks ma lõikan katkise varbaga sokilt enne selle äraviskamist ülemise serva ära ja violà! patsikumm.

sinkavonka kevadhommikusse uttu

Vaatan raamatupoes uudiskirjanduse letti ja viskan suvalisi raamatuid suvalistest kohtadest lahti. Miks keegi mitte kunagi midagi uut ei ütle? Tahaks, et keegi midagi uut ütleks. Ühe raamatu esimesel leheküljel öeldi jutu sees kuus korda 'kuradi' ja ma mõtlen, et kas selle vastu keeletoimetajad ei ole juba leiutatud. Ja rasked ohked.
Tuian rahulikult soodusraamatute kasti juurde ja seal on ainult elulooraamatud. Millest kõigil nendel inimestel kirjutada on ja kes kurat seda kõike loeb (ma tegelt ühte inimest tean, kes põhimõtteliselt elulooraamatuid loebki aga ikkagi) ja lõppudelõpuks keda päriselt kotib, kes keda mis järjekorras seksis tundis ja mida ta sellest arvas.
Siis vahepeal inimesed ütlevad, et ma peaksin oma blogi raamatuna avaldama. Mis ühelt poolt on nagu tore asi, mida öelda (tänks) ja miks mitte. Keskmisest parem ikka saaks, höh-höh. Aga samas jällegi. Milleks? Kellele? Kes kurat seda kõike loeb ja lõppudelõpuks keda päriselt kotib.

Ilmsetest asjadest rääkides. Kas sa oled kunagi mõelnud, et kui keegi pole viisakas, siis pole viisakas talle seda kõva häälega öelda. Ma tean, see kõlab ilgelt loogiliselt, aga pole sugugi vastava sagedusega praktiseeritud. 

See tähendab, et kui laps ei ütle õigel hetkel piisavalt valjusti "aitäh", siis sa ei tohi talle seda kohe sealsamal kõva häälega meelde tuletada. Sest see poleks samuti viisakas ja oleks veits silmakirjalik nõuda ise ebaviisakas olles kelleltki teiselt viisakust. Ja kui keegi teatris kõva häälega räägib, ei tohiks teda vastiku näoga vaadata ja tema kohta ebaviisakusi pomiseda. Ja kui keegi sulle vabandust ütlemata varba peale astub, ei tohiks sellest kõva kisa teha. Ja nii edasi.

Iga päev saab targemaks, pole midagi öelda.

mummuline lind saad sa aru täiesti üle mõistuse maivõi kuidas saab ahh ni äge

Kursavend: ma ei tea, ma küll ei kujuta ette, et ma kunagi abielluksin.

Mina: ma küll kujutan ette, et ma abielluksin

Kursavend: päriselt? aga mida sa siis kannaksid? valged kohevat kleiti või?

udusulis sinililled