sul on rahulikud käed

Ma muutsin blogi nime ära, sest ma otsustasin, et on aeg. Mitte et just nüüd praegu oleks mingi uus aeg äkitsi. Mõnes mõttes on siin juba ammu uus aeg. Ja juba ammu pole enam see aeg, kui ma selle esialgse nime välja mõtsin. Sest see oli mega ammu. Nagu totaalselt. Täiega ju. 
Khm. Seega. Just.


vanemuise muusikakoht

Ma mõtlen kogu aeg, et ma vaatan ühe osa Friendsi ja siis hakkan kohe asjalikuks. Aga pärast seda, kui ma olen vaadanud ühe osa Friendsi, olen ma täiesti tühjaks voolanud igasugusest tahtmisest mingilgi viisil asjalik olla. 
Pole konkreetse sarja süü. Juhtub ka parimatega.

Diivan tuleb romantiliste maaliliste loojangute värvi oranž, sest see kõhulahtisuse värvi pruun siin on ennast üleni juba ära ammendanud ja haledaks istut ja kole ka. Ja sest ma leidsin hästi palju päris kena oranži kangast. Ja noh. Oranž. Ilmselgelt.
Diivan tuleb romantiliste maaliliste loojangute värvi umbes siis, kui mu õmblusmasin jälle tööle hakkab. Sest ta läks just katki. Terve mu tuba on juba vooderdatud kangatükkidega. Kass vahib ühelt mind etteheitvalt. Ah, õige jah, tal umbes ainult see nägu ongi.


Miks mulle meeldib Ülikooli Kohviku koha peal asuv Jazziklubi:
  1. See on Jazziklubi;
  2. See on Ülikooli Kohviku koha peal.
Miks mulle ei meeldi Ülikooli Kohviku koha peal asuv Jazziklubi:
  1. Kontserdid pole tasuta vaid maksavad raha;
  2. Söök ja jook ja koogid on üle mõistuse kallid, kuigi ukse peal juba küsiti raha (vt punkt 1) ja ei saaks öelda, et need toidud nüüd väga eriliselt suurepäraselt maitseksid;
  3. Laudadele on lisaks laudlinale asetatud klaasist plaat nagu mingis tööliste sööklas, kus paistes näoga koristajamutt käib vahepeal nende tolguste mahalobistatud hernesuppi lapiga kokku lükkamas. Samas on hinnad jällegi sugugi mitte suvalise tööliste söökla hinnaklassis (vt punkt 2);
  4. Sisekujundus on lisaks eelmainit klaasidele laudadel ühtlaselt eba. Just see kombinatsioon püüdlusest mingit sisekujundust teha ja selle äpardumisest. Oleks siis, et keegi polegi midagi üritanud. Aga on. Ja tal pole see välja tulnud. Muusikariistad ripuvad suvalistel kohtadel seinte peal. Mingid kuradi mustad koolitahvlid kellegi põhikooliealise käekirjaga kritseldatud sloganitega, tillukesed mustvalged google pildiotsingust välja prinditud fotod muusikutest. Ja üleüldine mõttetus ja eesmärgitus ja suvalisus kogu ülejäänud sisekujunduses. Ja seda kõike, vist peaks ära mainima, mitte selles heas mõttes.


utlibi esine pikk säri
(mille tarvis oli tegelikult esialgu veel liiga valge, ma tunnistan)

Loodusega ühes rütmis elamine.
Kuidas normaalsed inimesed seda teevad. Nagu vanasti elati. Kevadel on külv ja sügisel on lõikus ja suvel on töörügamine ja talvel on videviku pidamine ja sokikudu (ahh, nii hea sõna - sokikudu). Ärkad koos päiksega ja lased öökülmade taandumisel ja põudade tulekul ja minekul oma tegevusi olemisi dikteerida, sest muud moodi lihtsalt ei saa.
Kuidas mina seda teen. Loodusega rütmis olemist siis. Nagu imelik oleks. Oma igapäevaelu ja asju elan ikka nagu linnas elav kontoris töötav inimene neid asju ajab. Kellaajad ja kuupäevad ja kalendriaastad ja õppeaastad ja nädalavahetused ja puhkusepäevade planeerimine ja komandeeringu aruandlused ja majapidamistöödest viilimine. Tead küll. Aga siis vahepeal lähen loodusesse. See võib siinsamas maja taga või naaberlinna pargiserval ka toimuda.  Lähen loodusesse ja hakkan asju Vaatama, neid Tunnetama, neisse Süvenema. Võin veeta terveid minuteid üleni imestades selle üle, kuidas pilved ikkagi saavad enne tormi niimoodi roosatada. Või katsuda  üleni liiga sügavalt hingates puutüvesid ja lillekesi ja kortslehe keskel asuvaid kastetilkasid ja olla üleni pahviks löödud ja liigutatud ja heldinud ja rabatud kõigest sellest. 
Näiteks üksõhtu olin ma üleni tükk aega katki, sest pärast ööbikute ja mingisuguste rohus sahistajate kuulamist kusagil unustatud surnuaia kõrval leidsin ma ühe kõnnitee kõrvalt rohu seest mitu karamellkommi, mis kihasid sipelgatest. Need kommid olid perfektselt ümmargused täiesti juhuslikult laialipuistatud. Ja need olid sipelgaid täis ja sipelgad siblisid neil nagu sädelused. Ja öö. Ja ma olin üleni ahhh...


ilma statiivita küll, aga vaata, kus muudkui läheb alles

Nõudepesumasin on katki. Ei pumpa. Võinoh pumpab ennastunustavalt, aga ta vist ise ka ei tea, keda või mida või mis täpselt.
Laps on arvutisõltlane ja seega vaheldumisi hästi närviline või hästi märkamatu, sest istub, klapid peas, internetis kusagil.
Õmblusmasin on katki. Ei sõlmi. Enne just sõlmis, aga nüüd otsustas, et aitab kah.
Kass on kass. Teeb ukse juures mäu. Teen talle ukse lahti ja ta läheb esikusse. Jõuan mina vaevalt maha istuda, kui keegi juba kraabib ukse taga ja teeb mäu. Teen ukse lahti ja kass tuleb tuppa tagasi. Natukese aja pärast on üleüldine mäu või väga demonstratiivne kilekottide väärkohtlemine alanud. Tähendab - kass tahab tagasi esikusse. Siis ma kurjendan temaga ja siis tema tõmbab kõrvad otsapidi kuklasse kokku ja jookseb, kõht vastu maad ja silmad krõllis, teise tuppa.
Juuksed on nii pikad, et juukseotsad hoiavad väljapoole kaardu nagu mõnel karikatuursel nõrganärvilisel klassikalisel koduperenaisel. Brr.

Kuhu aeg küll kaob. Ja samas jällegi - kust ta tuleb. Asjadest rääkimata. Ja taaskord sama teema juurde tagasi tulles: kus kuradi kohas on mu cd toorikud jälle?


kass olemas boss

Pakutud toidu vastu võtmine on austusavaldus. Ja sellest keeldumine on üks teine asi. Vastupidine austusele. Või austuse puudumine.
- Mul on kõht nii tühi, ma pole täna midagi söönud. - Lähme minu juurest läbi, mul on kodus süüa. - Ei, ma arvan, et ma parem lähen restorani.
- Lähme poole tunni pärast lõunale? - Mul on täna kodune lõuna kaasas. Teeme pooleks? - Ära hakka, ma võtan parem saiakesi. 
- Astu edasi, meil sai just lõuna valmis. - Ma kodus just sõin. 
- Saame siis kell 7 sinu juures kokku, ma käin enne söömas ära. - Ma teen just poole seitsmeks õhtusöögi, sa saaksid siin süüa. - Ei, ma söön ikka enne ära.
Tead selliseid, onju? Ma tahtsin selle teemaga tegelt kuhugi jõuda ka, aga see läks sujuvalt üle. Igatahes seal on mingi tähistus ja mingi positsioonide fikseerimine, aga ma päris veel ei adu. Ja ma ei ole päris kindel, kas see on Lääne või Ida... pigem vist ikka Lääne. Mhmh. Just.
Sesmõttes, et mina küll alati tunnen end hästi jobuna, kui ma korrapäraselt pean kellegi pakutud toidust ära ütlema. Ja pean teinekord natuke pingutama, et minu toidust keeldumise peale mitte solvuda.


Ma tõesti ei tea, miks ma viimasel ajal nii tihti kirjutan. Kuidagi mingi rumal rahutus on kallal. 




Comments

  1. Aga see on ju ainult hea, et sa nii tihti kirjutad - sa kirjutad hästi.

    ReplyDelete

Post a Comment