a type of tea for grown-ups that needs constant testing

Ma räägin päevad läbi inimestele, kuidas mul on nii tore töö. Saan teha toredaid asju ja toredad inimesed ja üleüldine toredus. Ja siis nägin öö läbi unes, kuidas mul on nii vastik töö. Tunniplaan oli nii kohutavalt liiga täis ja mingid krimpsus inimesed leidsid täiesti meelevaldseid seoseid mingite minu tegevuste ja mu oletatava vaimse võimekuse (võimetuse) vahel ja tõstatasid kogu aeg oletusi, nagu oleks mu kunagine akadeemiline edukus (edutus) igavesest ajast igavesti lõplikult ära mõõtnud ja paika pannud kogu mu intellekti ühestükis potensiaaliga. Ja kogu aeg oli mingi häda ja viletsus. Nii halb uni.

Hommikul läks koor kohvi peal kokku. 
Teine päev on jälle nii, et külmkapis pole mitte kui midagi süüa. Ainult piimamehe munad, eksole. Ja ma olen üleni sunnitud hommikusöögiks biskviitpõhjal rabarbereid tegema ja siis see tuleb taevalik. Tuhkruhkruga. Ja kontorisse jõudes selgub, et mu kadunud tass on taas-ilmutanud end köögikappi ja kohvimasinal on enne töölehakkamist mulle ainult üks etteheide (mitte tema tavaline kolm järjest).

pikk säri + voolav vesi = instant win

Monica: Hey Phoebe, guess what I'm thinking?
Phoebe: Oh, okay! How it's been so long since you've had sex and wondering if they've changed it?

Ma alati natuke kurvastan, kui mõni naine ütleb oma pikaajalise elupartneri ja abikaasa ja sellenoh Oma Mehe kohta, et see pole küll suurem asi mees, aga teised on ju palju hullemad.

tutid madala päikse käes

Olen avastanud, et ma pole enam ühiskondlikul positsioonil oma meesoost sõpru omakasupüüdlikult ära kasutama. Näiteks ei ole viimasel ajal sugugi tunglemist tulla minu juurde mõnda mu kodumasinat paigaldama või mingit pisiremonti tegema. Ja sugugi seda mitte selle pärast, et ma oleksin saavutanud kuulsuse väga iseseisva ja võimeka naisterahvana. Või et minu oskus masinaid parandada ja paigaldada oleks kuidagi avalikult rohkem levinud infoks saanud. Ei-ei tupsud. Mehed ei taha mulle appi tulla, sest mul juba on mees (!). Ja efektiivselt ühiskonda integreeritud täiskasvanud isane ei lähe teise isase territooriumile torutöid tegema. (kas siin on mingi pun kusagil?)

Niiet oleme tagasi seal juhendist näpuga järje ajamise ja sõbrannaga kahekesi pesumasina vinnamise ja oma isikliku tööriistakasti täiendamise maailmas. Ja oma isikliku mehe kallal vääksumise, muidugi.

(Andmestiku korrektsuse huvides tuleks muidugi siinkohal ära mainida, et hea mees on ja teeb küll ja koguni oskab ka ühtteist ja muidu ka.)

teisel korrusel elavad mingid metslased

Tead, mis inimesed mind närvi ajavad? Kindlasti tead. Ja ma olen sellest rääkinud ka. Aga mis siis. Ma tahan sellest uuesti jälle ikka rääkida.

Need inimesed, kes ütlevad, et nad on lollid. Ahh. Teeme taksonoomia!

• Lihtsad Lollid. Inimesed, kes arvavad, et nad on lollid ja tuletavad seda teistele meelde ainult äärmisel vajadusel. "Tule, vaata, kas sa saad sellest aru." - "Ei, ma parem ei hakka. Ma olen loll."
  Siuke tavaline värk. Natuke häirib, aga las ta olla. Need on sesmõttes need toredad oma lollusega lehvitajad, et nad ei tee sellest juttu, kui see parajasti aktuaalne pole.
• Tähelepanuhoorad Lollid. Inimesed, kes ahnitsevad tähelepanu, nimetades ennast lolliks. Vot neid tahaks päriselt lüüa teinekord. Sest nad on neetult tülikad. Sest nad ei piirdu lihtsalt enda lolliks nimetamisega, nad seovad kogu oma soorituse ja sooritamatuse selle asjaoluga, valjuhäälselt ja sõnarohkelt. Nad leiutavad igapäevaselt erinevaid viise, illustreerimaks ja ilmestamaks, täpselt kui lollid nad on. Ja valjuhäälselt ja sõnarohkelt ja igal võimalusel.
• Keerukad Lollid. Inimesed, kes tegelt ei ole väga lollid, aga räägivad kõigile, et on (ehk siis tähelepanuhoorade lollide alamhulk sageli). Noh, eks muidugi peab natuke loll ikka olema, et pidada vajalikuks oma lollusest kõneleda. Aga. Mille kuradi pärast teevad seda muus osas täiesti arukad inimesed? Ma ju näen, mida ta suudab ja kuulen, millest ta on kõnelenud ja pole tal häda midagi. Aga ei. Peab ikka maurama. "Ma olen nii loll, täielik põmmpea, mu magistritaseme matemaatika aines on üks tõestus, millest ma väga hästi aru ei saa."
• Üleni Liiga Keerukad Lollid. Inimesed, kes kunagi kunagi ei ütle, et nad on lollid, aga solvuvad ligikaudu pisarateni ja hakkavad ennast kohe kaitsma ja kõigi peale karjuma, kui keegi kusagil  võib-olla on justkui mõnes mõttes vihjanud, et äkki ta päris kõige targem ei ole ja võiks äkki mõnest asjast rohkem või paremini teada. Ohtaevas. Selliste peale on raske vihastada ka. Neist on lihtsalt nii kahju. Sest see võib olla hirmus koht, kuhu omadega välja jõuda. Tunda kogu aeg ähvardust oma arukusele ja vajadust seda alatasa kaitsta ja tõestada. 

Samad liigitused saab vist teha nende inimeste peale ka, kes ennast inetuks peavad. Need, kes lihtsalt ongi ja siis need, kes tähelepanu ahnitsevad ja need, kes tegelt üldse ei ole ja need, kes alati kardavad, et keegi teine arvab, et nad on. 

Samas ma muidugi päris täpselt ei saa praegu aru, miks minuarust on vajalik, et inimene peaks ennast targaks ja ilusaks. Võibolla on seal mingi üldisem värk. Näiteks mingi teema endaga rahul olemisega ja rahulolevate inimeste toredusega. Või sellega, et ega tähelepanu ei jagu kõigile, kui te minult seda kogu aeg ära ahnitsete. Või mingi hoopis kolmas värk.

Võimalik, et mul endal on midagi viga. Olen valesti kokku pandud. 

kõige üleni täiega tillukesemad teokarbid mullitaja kaane all varjul

kui Koit väike oli, siis ta ütles lepatriinude kohta ipa-iinu

Mhh. Nüüd saigi nii, et jutt on niisugune argine igapäevastest tühistest asjadest mauramine, aga pildid on taevalikud. Tekst tuli enne, aga siis ma käisin kohtades ja nägin pildistasin mõtsin asju ja praeguseks on hoopis teine. Nii on siin selline ebakõla. Ma päris seda ei plaaninud. Kuigi eks ta mõnes mõttes parem ongi. Tasakaalustab.