Tuesday, June 04, 2013

But I'm not giving up. I'm just giving in.

Mul on üks töökaaslane, kes alati, kui mina hädaldan mingi asja pärast, teatab, et need on esimese maailma mured. Seoses sellega. Või ma ei teagi täpselt millega. Terve postitus erinevatest mõttetutest ärahellitatud mugava linnaeluga inimese tühistest muredest.
I was the warm little center that the life of this world crowded around.

Läks.

Unustasin eile Game of Thronesi vaadata ja pidin täna terve päeva suures spoilimishirmus mööda Internetti käima, niimoodi külg ees. Niimoodi ettevaatlikult. Ette sirvides kogu aeg. Et siis saab äkki õigel ajal silma kinni pigistatud enne päris spoili. 
Aga ma ikkagi nägin kusagilt kuidagi ära, et midagi põrutavat juhtub ja pidin ülejäänud külgees ettevaatlikku hiilimisse lisama enda lohutamise, et eks ma oleksin ise ka niikuinii aimanud, et midagi põrutavat peab juhtuma ja pole hullu pole hullu.
Stuart: Here, Sheldon. I pulled the new Hellboy for you. It's mind-blowing.  
Sheldon: Excuse me, spoiler alert. 
Stuart: But I didn't spoil anything.  
Sheldon: You told me it's mind-blowing, so my mind is going into it pre-blown. And once a mind is pre-blown, it cannot be re-blown.



üks ilus värav lihtsalt

Vaata, see taaskasutuse grupp seal lõustaraamatus, onjo. Seal oli alguses selline käputäis inimesi, kellel oli kõigil ühiseid sõpru ja selline ühine väike grupike ja kõik ühtekad. Rääkisid ühte moodi ja tegid ühte moodi nalja ja said asjadest enamvähem ühte moodi aru. Nüüd on seal sitaks sitaks rahvast ja iga päev tuleb neid sitaks juurde. Siis ongi nii, et vahepeal ma näen seal  näiteks muuhulgas mingeid inimesi, kes mitte kunagi ei kasuta kirjavahemärke, aga see-eest kirjutavad ligi kolme lõigu pikkusi pöördumisi täis veidraid valesti kirjutamisi ja kordusi ja emoticone ja oeh. Mitu korda olen võtnud nende juures selle menüü lahti, mis võimaldaks neid grupist välja visata ja tugevalt nina kaudu õhku puhkides ikkagi end tagasi hoidnud.

Ma tahaks endale pähe ühte kohta juuste asemele ajutiselt ühte veider lillelaps ja muidu veider olemise ilusat unenäolist hennamaalingut, aga ma vist pean ära ootama, kuni puhkus algab, sest ma natuke mõtlen, et peaks äkki endast mingit muljet hoidma. 
Kuigi ma võiksin ju kontoris olles juuksed lihtsalt ette kammida nagu ma tavaliselt teen ja keegi ei teaks. Aga kui ma olen endale juba hennamaalingu teha lasknud, ei saa ma ju seal juukseid ees hoida, sest ma tahan siis seda ju kekutada igal pool.
Ahh. Maitea. Ma lihtsalt ei tea, mida hakata peale kõigi nende dilemmade ja valikutega ja otsustega.

"ja kukk käib ümber ringi"

Ma kogu aeg mõtlen, et mu sõbrad ja lähemad tuttavad on ligikaudu samade vaadetega nagu mina. Mitte et mul mingi sitaks palju vaateid oleks. Aint mõned. Et mis on okei ja mis ei ole ja kuidas on ilus ja kuidas ei ole ja natuke head ja halba ja õiget ja valet. Siuke suht üldjooneline vaadete komplekt. Mulle tunduvad täiega mõistlikud, tundub mõistlik, et kõik mu Omad ka nii mõtlevad, eksole. 
Aga siis vahepeal tuleb ette olukordi, kus kusagilt tuleb metsikuid oletusi või märke sellest, et äkki neil ei olegi minuga sama maailmavaade. Ja siis ma olen nagu. Mis mõttes? 
Ja samal ajal ka: Aga ma ei tea ju. Aga kuidas ma siis ometigi ei tea? Mis sõprus see on, kui ma pole mingi tähtsa suure üldise asja kohta kordagi küsinud? Ja kuidas ma siis järsku praegu lähen küsima. Pärast seda, mida mina olin kogu selle aja pidanud aastatepikkuseks vaikivaks nõusolekuks. Või kas see oligi nõusolek? Ah? Ja mis asjades ma siis veel arvan, et ma inimestega vaikivalt kokku olen leppinud? Ja kes need inimesed üldse on ja kelleks nad üldse mind peavad ja mis üldse toimub või seni on toimunud ja kogu see täiuslik ülemõtlemise ja enda paanikasse ajamise komplekt, millega kaasneb liiga kiiresti liiga palju intonatsiooni ja irratsionaalsusega valjult kõnelemine ja žestikuleerides laualt kohvitasside mahapühkimine ja tead küll.

Mingid putukad on mind paremast jalast hammustanud nii, et jalg on paistes. Sügeleb nagu sääsepunn. Paistetab nagu mingi kohutav mädaõudus. Ja on paistes. Ja punnis. Ja kõva. Ja kui hästi kaua eredas valguses seda hästi tähelepanelkult paranoiliselt igast küljest vahtida, on see nii kole, et ma guugeldasin mingeid putukahammustusest tulenevate nakkuste pilte ja siis mõtlesin, et see oli praegu küll kõige halvem mõte maailmas.
Teen viinakompressi ja harjutan Meele Rahu õngitsemist Tasakaalu Allikast üritades seda jalga mitte eriti sügada.
Aint natuke.

teokarpide juhuslik jaotus

Mulle ei maitse piimašokolaad. Selline tahvli kujul tulev piimašokolaad, milles ei ole midagi sees. See lihtsalt on. Tavaliselt on see lihtsalt selle pärast, et keegi kinkis. Mis on ühelt poolt kena asi teha - teisele midagi magusat kinkida. Teiselt poolt jällegi täiesti kohutav julm asi. Mulle kingitakse šokolaad (jei) ja siis see on just see sort, mis mulle üldse ei maitse (mhhh). 
Ma arvan, et tavalised ilma milletagi piimašokolaadid ongi ainult selleks veel olemas, et neid kinkida. Need ei maitse kellelegi. Sest need on üleni mõttetud kasutud üleliigsed. Oleks siis veel et pähklitega. Või täidisega. Või mõru. Või õhuline. Või mida-gi-gi. Uh. Täiesti põhjendamatu kakao ja pakendi ja žesti raiskamine.

Muretuma poole pealt - mul on sulle kingituseks üks nipp. 
Tead seda, kui leiad kusagilt mingi lause, mis on liiga pikk, et kohe meelde jätta, aga vaja kusagile teise kohta kirjutada. Näiteks kui on mingi vana äraleierdatud filmi tsitaadike blogisse vaja panna. Teed talle copy-paste (kopeeri-aseta) ja mõtled, et korras. Aga tema, närakas, kleepub su tähtsasse teksti kogu selle neetud vorminguga. Värvilise taustaga ja vales suuruses ja täiesti arusaamatult lolli tähekujuga ja täiesti peppus ja ma enam kunagi ei kopipaste, sellest tuleb ainult jama, ma üldse seda arvuti värki ei taipa ja kõik elektroonika on isiklikult minu vastu ja ma olen lihtsalt varustatud andega kõik ära lõhkuda ja ma parem lähen kööki,  kus mu koht on.
Aga tead, mis selle vastu aitab? Siis mitte enesehaletsuse vaid koos vorminguga kleepimise vastu. Vajutad shifti alla kleepimise ajaks. See on see noolekesega klahv seal Ctrl klahvi kohal. Nõuab natuke vasaku käe näpuosavust küll (dvoraki puhul natuke vähem), aga kui saad järjest alla suruda Ctrl ja siis shift ja siis V, siis sul ongi seesama kopeeritud tekst ilma tema orginaalkujunduseta puhaste rikkumata sümbolite reana õigesse kohta asetet. 
Aga palun.

Käisin järves ujumas ja lõin varba vastu põhja veriseks.
Käisin heinamaal ühte ägedat maja pildistamas ja astusin lehmakoogi sisse.
Küürisin oma laiu valgeid hipipükse kakast puhtaks ja hõõrusin sõrmenukilt naha maha.

Kas sa teadsid, et kui kuubikuteks hakitud rabarber segada suhkruga ära ja panna külmkappi, siis varsti on seal kausi põhjas suurepärane rabarberimorsi konsentraat?

Peaaegu tahtsin siia panna mingid keskpärase kvaliteediga poplaulu, aga siis mõtlesin ikka ümber. Sest ma mõtlen üleni liiga palju. Ja panen hoopis selle video, mis on üleni ilus ja pane siis ikka täisekraanile ja hästi valjusti ka ja küll siis näed:

Ma natuke mõtlen seda ka, et kui üks naine kirjutab kolm albumitäit luulet täis laule ühe (1) mehega kokku ja lahku käimisest, kas see on siis üleni täiega vägev mees või hoopis vägev naine.

6 comments:

  1. Muss oli hea.

    ReplyDelete
  2. Muideks, kui Feedly abil vaadata siis võiks teada, et ta ei näita seda mussi ega kommentaare. Kommentaare ei näidanud muidugi ka Google Reader, aga Vemo akna ignoorimine on küll veider.

    ReplyDelete
  3. oeh. häda selle feedlyga

    ReplyDelete
  4. mul ei näidanud ka reader videot, et see selge oleks

    ReplyDelete
  5. Mul Google Reader näitab videot. Sesmõttes väga haarav arutelu siin kommentaariumis jälle.
    Kuidas teistel on? Näitab?

    ReplyDelete
  6. nüüd, muide, reader näitab jälle. Aga esimesel korral postitust lugedes mitte.

    Aga muidu, mina teen piimashokolaadist kooke, komme ja küpsiseid. Selleks sobib ta küll - aga kui kangemat tahad, võib alati koogi või kommisegu sisse paar lusikatäit kakaod ka lisada.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget