Mida ütles basiilik maasikale, kui pojeng keefiri sisse astus?


udu on maas

Kui ma väike olin, siis üritati meid (daamideks) kasvatada. Mind ja mu õde. Või eks tol ajal vist tüdrukuid üldse. Ma olen ju varem rääkinud ka. Siis oli meil muuhulgas komplekt lühikesi käsklusi, mis tegelt tähistasid varem pikalt selgeks seletatud käitumisjuhiseid. Ja kui keegi (vana)vanematest mõne nendest hõikas, siis kohe teadsid end jälle mingil moel kokku võtta. Nooreks daamiks tagasi. Kõht sisse! Selg sirgu! Miks suu lahti on? Ära kisu oma nägu! Kõnni vaikselt, ära trambi! Istu ilusti! 
Aga mitte päris sellest ei tahtnud ma. Mulle just tuli meelde, et meil külapeal või kuskil laagris või mingis teises nendest järelvalveta mets-laste kambas üks tüdruk rääkis (nagu lapsed ikka legende levitavad), et ta kunagi teadis ühte tüdrukut, kes hoidis hästi kaua ilusti kõhtu sees (nagu vanemad ikka käsevad kõhtu sees hoida) ja siis pärast seda ta ei saanudki enam kõhtu punni, kõht läkski selliseks siledaks. 
Tuli mulle lissalt meelde täna. Võibolla peaks selle põhjal alustama mingit uut fitness koolkonda.

Käisin kaltsukas ja lasin endale pähe määrida maailma kõige vanamoodsama kleidi üldse. See pole kuidagi ajalooline kunstipärane teatraalne. See pole isegi veel päris retro. See on lihtsalt vanamoodne. Tumelilla peenikese kummalise mustriga ja pikkade varrukatega ja vööga, mis käib kohe ribide alla ümber kõhu ja nööbid. Ma ilmselt pean sellega kusagile inimeste hulka kiiresti minema enne, kui ma põdema hakkan ja ümber mõtlen.


pilvedel on mingi hoog sees olnud


Leidsin Virginia Woolfi raamatu "Tuletorni juurde" ja maitea, kas ma peaksin häbenema, et see on esimene Woolfi raamat, mida ma iialgi käes olen hoidnud. Igatahes loen ja on küll hea. Aga tead, kuidas ta kirjutab? Ta kirjutab nii, nagu ma pole iialgi kedagi teist näinud kirjutamas. Ta kirjutab nii, et kui ta ütleb ühte asja, siis ta muuhulgas seal vahepeal põimituna ütleb veel sadat erinevat asja peaaegu kõik asjad ühekorraga ära. Iga nii natukese aja tagant. Näiteks üks (1) näidislause:
Tema tunnetest klaasistunud, traagilisest pingest trotslikud silmad kohtasid hetkeks nende omi ning värelesid äratundmise äärel; aga siis, kätt pooleldi näo ette tõstes, nagu tahaks ta nende normaalset pilku pirtsaka häbi hoos eemale tõrjuda, pühkida, ja paluks neid veel hetke tagasi hoida seda, mille paratamatust ta teadis, nõnda neile oma lapsikut vastumeelsust segamise pärast peale surudes, kuid laskmata end isegi paljastusmomendil täelikult heidutada, vaid klammerdudes kõvasti tolle magusa tunde, pahelise joobumuse külge, mida ta, ehkki häbenedes, põhjani nautis - pöördus ta järsku ja lõi oma salaukse nende ees kinni; ning Lily Briscoe ja mr. Bankes, kes vaatasid piinlikkuses taevasse, märkasid nüüd, et linnuparv, mille Jasper oma püssiga lendu ehmatas, oli laskunud jalakaladvusse.
Ja ma olen üleni nagu: vau... (Noh, sest ma olen niimoodi sõnaosav kirjanduskriitik, nagu näed.) Kuigi ma tegelikult natuke imetlen neid kirjutajaid ka, kes suudavad suuri raskeid keerulisi põnevaid asju edasi anda, kasutades ainult lihtlauseid. See on ka omaette tase. Niiet mõlemad on head. 

Kuule, kas sinu kass ka limpsib ennast, kui tal piinlik on?


kui sa vahel mõtled, et mida keegi mõtles kauni tühisuse all, siis raamatu järelsõnas on see otse keerutamata ära öeldud

Avastasin, et minu kodu juurest enamvähem ukse eest läheb rattatee otse Siriuse grillburgerite juurde.
Hommik otsa on ilge kohvi isu olnud, aga keegi pole nõus minuga koos kohvi jooma.
Õmblusmasin on jätkuvalt üleni katki.
Mõni hommik on nii, et seitse erinevat inimest jõuab mulle voodisse helistada ja kui ma siis telefoni välja lülitan, et pärastlõunal üksinda kusagil inimvaenulikult pahurdada, pole kellelgi mind vaja.
Kui ujuda ainult ja ainult spontaanselt või varjatud aegadel ja kohtades, polegi ujumisriideid vaja.
Lapse suvelaagrisse pole lubatud kaasa võtta elektroonilisi mänge ega raha.
Ma vahepeal olin nii pahane, et mul on kogu aeg nii palju teha ja üleni asjalik, aga ma vist hakkan vaikselt juba leppima.
Hakkasin poole märtsi pealt selle suve tulemist väikeste klippidena filmima ja praegu on juba mitu giga ja üle tunni materjali, millest tuleb kunagi kokku üks väike film suvest.


üks selline hästi kalendripilt muarust

Ühel ilusal ja heal Eesti lauljal tuli hiljuti uus plaat välja ja tead, mida Klassikaraadio teeb? Ta lissalt lubab seda algusest lõpuni kuulata tasuta iga kell niipalju kui kulub. Näe: Pokinen - Maa saab taevani.
Mulle muidu üleni meeldib, kuidas nad Klassikaraadios räägivad. Täiesti olenemata saate eetriajast alati sellisel vaiksel rahulikul õrnal toonil, nagu nad ei tahaks sind eriti üles ajada, sest paistab, et sul on magus uni, ainult paar asja ütlen, siis võid edasi tukkuda ja tolmukübemed tantsivad kardina vahelt paistvas päikeselaigus ja niimoodi teki sisse mähkunult valvan su und.

Comments

  1. Anonymous16:53

    Soetasin ka endale paari kuu est VW "Tuletorni juurde", raamatukogu vastast sellest uuest vanakraami poest, kus nad vana kraami häbemata kalliste hindadega müüvad, see teos oli suht soodne küll - üks euro. Aga lugemiseks pole mahti olnud, kuid peatselt plaanin ette võtta.
    Meie kass peseb end ikka ilu pärast ja hügieenilistel eesmärkidel, mu arust. Piinlikustunnet pole justkui täheldanud. Või siis pole märganud.

    ReplyDelete
  2. Anonymous17:12

    Aitäh Pokineni lingi eest.

    ReplyDelete
  3. peseb küll piinlikes olukordades. Klassikaline komfortkäitumine - kui on mingi jama, siis inimene ka silub juukseid või sügab end või teeb kuidagi muidu näo, et tal on kõik ok ja tähtis tegelus hoopis muude asjadega kui see piinlik jama.

    ReplyDelete
  4. Ma olen Woolfi lugenud (kuigi mitte seda raamatut) ja häbenen seda, et ta mind kohe üldse ei kõneta ja pigem ülespuhutud tundub.

    ReplyDelete

Post a Comment