Minu unistused tikivad teie igatsustele lilli.

Ainult homod blogivad suvel.

mulle väiksena tundusid need elektriasjad alati natuke robotite moodi
aga pilved on see aasta igatahes üleni maalilised

Mhh. Keegi ei blogi midagi ja keegi ei käi blogisid lugemas nagu mingi suvi oleks kallal või midagi, isegi Jaanipäeva pole veel ära olnud.
Sõin just maasikaid vahukoorega. Natuke liiga palju sõin. Nüüd on süda natuke paha.
Mul tegelt ei ole ka millestki kirjutada.

saabas.


Hakkasin Flickriga sõbraks. See on üks koht Internetis, kuhu saab panna oma pilte ja sugugi ei pruugi kõigile kohe näidata. Saab niisama sinna kindlasse kohta privaatselt ära panna ja teinekord, kui kõvaketas jälle vasta taevast läheb (see paistab olevat kõvaketaste lemmik), ei pea päriselt kohe pooleks surema ja ei jää päriselt kohe kõigest ilma. 
Flickr on tore selle pärast, et seal antakse terve tera jagu ruumi. Ma varem tahtsin kogu aeg inimestele, kes mulle mingeid pilveteenuseid soovitasid, oma üleni liiga piraka pildiarhiiviga vasta kõrvu virutada. Mida kuradit sa kujutad ette, et ma hakkan peale 500 mega tasuta ruumiga? Mis mu ülejäänud kraamist siis sinu arust saab? Täpselt mis ettekujutus sul on hobifotograafi elust? Ah? Mis?
Tera paistab esialgu täitsa rahuldustpakkuv maht. 
Üleslaadimine on ka valutu ja neil on igast organiseerimise tööriistu olemas, niiet tore.


vikerkaar


Spotify on muidugi lollakas, sest just ma sain lahti sellest viirusetõrjest, mis omaalgatuslikult hüppas kõikide akende ette, et mingid kiiret skänni teha ja segas tööd.
Nüüd loobib Spotify mulle seda neetud koolareklaami kogu aeg ette.
Isegi omaenda arvutis ei anta rahu.



Ahjaa, ma tahtsin ju sellest kõnelda.
Sa tead ju, et ma olen selline salliv ja avatud inimene pigem. Võinoh, igatahes ma ise küll täiega arvan. Aga tead, mis mulle üldse pähe ei mahu? Inimesed, kellel telekas käib ilmaasjata. Nad ei vaata sealt midagi. Sealt ei tule midagi. Nad lissalt panid selle hajameelselt koju tulles möödaminnes käima ja siis see käib kuni nad magama lähevad. Ja kogu see möla ja reklaamid ja lollus ja reklaamid ja reklaamid muudkui tuleb sealt ja see vilgub seal nurgas ja kineskoop iniseb ja MITTE KEEGI isegi ei vaata seda.
Sest minuarust pannakse telekas käima, kui sealt tuleb üks asi, mida sa vaadata tahad. Ma saan isegi aru, et paned teleka käima, et äkki tuleb midagi ja pärast natuke ringi klõpsimist lõpuks lepid seal millegagi ja asud seda vaatama. Aga lasta sel lissalt taustaks loll olla? Ei mahu mulle pähe. 
Einoh, ma tunnen ka vahel vajadusest tausta(müra) järele, aga selleks on meil popmuusika või raadiosaated või omaette laulmine või lapsed ju ometi leiutatud. Miks peaks keegi tahtma telekat taustaks panna. Kõigist asjadest. Siis võiks ju samahästi taustaks pead vastu uksepiita taguda. Oleks isegi tervislikumgi arvatavasti. 
 Palusin just hiljuti ühes restoranis, et see üks minu poole suunatud telekas kinni pandaks. Sest ma ei saa olla ega vaadata ega vestelda ega süüa, kui mingi helendav asi silmanurgas tõmbleb. Kusjuures, seal on telekaid kõik kohad täis ja ei anna kuidagi ilma istuda. Teenindaja krimpsutas mu palve peale küll, aga oli lõpuks siiski nõus. "Aga kui siia tuleb istuma teisi kliente, kes soovivad telekat vaadata, ma panen selle tagasi käima." Kes tuleb restorani ja soovib telekat vaadata?!?!!



õitsev sammal selline leegitsev ja just sadas vihma ka

Kui kassi nina teha mingi söögiga kokku natuke (sest ta ongi selline ninatoppija), on ta kohe minutiteks hõivatud enda lakkumisega. Alguses teeb sellist sisaliku moodi asja, et keel käib suust välja edasitagasi ja siis limpsib ennast igaks juhuks külgede pealt ka. Hiigla lõbus. Me kogu aeg teeme seda nalja talle.
Teine nali on see, et ta on natuke nagu multikakoer. Et kui talle näitad mingit  tema arust ägedat asja ja seda viskad, siis ta jookseb sellele järele, tuleb  seda hambus kandes tagasi ja hakkab su nina all sellega mängima. Ja kui ainult teeskled viskamist, siis ta esimesed paar korda jääb uskuma ja jookseb sammukese või pool ilmaasjata selles viidatud suunas ja siis vahib sind üllatunult. Hiiiiiigla lõbus.

Viimaste päevade aktuaalsuste alla läheb veel see ka, kuidas ma oleks üleni nõus igasuguseid doktorantuure ja teadusi tegema, kui mulle selle eest peale makstakse ja ma saan oma igapäevatööd ka teha ja samal ajal veel lulligi lüüa ja aega surnuks ja nii.
Tahaks kõike saadavalolevat. Kohe ja korraga ja samaaegselt ja nii, et hea kah veel oleks. Ei taha otsuseid ja loobumisi. Ei taha valikuid teha ja prioriteete hinnata ja tulevikke ennustada. Pfft, see on ju mingi asi, mida täiskasvanud arukad tasakaalukad inimesed teevad. 


- Onju, see on ilus kleit?
- Mhmh, on.
- Onju, ma näen selles täiega kena välja?
- Jah.
- Ahh... sa ikka tead, kuidas mulle komplimente teha.

Comments

  1. Sellesama postituse esimese lause lükkab ipso facto ümber seesama postitus.

    ReplyDelete
  2. ja ma konkreetselt tean inimest, kes ütleb, et hoiab telekat taustal sees, sest nii on vähem üksik üksi elada. Et mingi tegevus või sagimine on kuskil taustal, raadio ei tekita sellist elava inimese illusiooni.

    ReplyDelete
  3. jamh, ma tean inimest, kellele juba külmkapi surin tekitab tunnet, et ta pole üksinda... seltsim igatahes...

    ReplyDelete
  4. Aga ei tea, mis hullult õudne asi see yksi olemine siis on.

    ReplyDelete
  5. Ei tea jah. Juba Schopenhauer ütles, et ega siin elus palju rohkem valikuid olegi kui valik üksinduse ja labasuse vahel...

    ReplyDelete

Post a Comment