Täpsustuseks siis nii palju

ühed kanepilaadsed ja teised kakralaadsed turuhoone kõrval

Tsau. Mis teed?

Vaatasin, kuidas üks naine pissitas oma väikest last tee ääres põõsa all. Niimoodi vastavalt kägardatud last umbes meetri kõrgusel maast käte peal hoides, teadküll, kuidas seda tehakse. Mitte et mind otseselt lapsed ja piss nii palju kütaks. Aga ma lissalt korraks mõtsin, et põõsasse pissimine võiks küll olla mingi asi, mida laps ise teeb. Mingi asi, mis vanemad talle varakult selgeks õpetavad või õppida lasevad. Sesmõttes kui nüüd täiega norima hakata ja üritada siin midagi imelikku leida, siis suht imelik on, et laps tunneb tähti ja oskab nimetada seitset savannilooma enne, kui ta on võimeline ilma täiskasvanu abita põõsasse pissima.

Tsitaat ühest raamatust, mis õpetab, kuidas naine olla ja suhteid üldse.

Kui naine edvistab, et tema saab kõikide meestetöödega suurepäraselt hakkama, siis tekib igal mehel küsimus: mida kuradit siis mina siin passin? Kui naine on nii üliefektiivne, siis palju õnne talle! Ma lähen ja otsin nüüd mõne sellise naise, kes mind ka vajab!

M. Oja - Kvaliteediga naine

Siis ma kohe mõtsin, et eks ole ju meestega ka sama lugu. Kogu aeg kuulen oma sõbrannasid rääkimas, kuidas nad peavad ühe või teise mehe pikalt saatma ja ikkagi oma otsinguid jätkama, sest jälle selgus, et tüüp oskab süüa teha. Või pesumasinat käima panna. Täiesti kohutav. Peab endale mõne sellise leidma, kellele mind vaja ka on! Päris kasutu ei tahaks ju olla. Mida ta siis on nii iseseisev. Vastik kohe.

tam tam tamm

Ma vaatan seda Friendsi ja see tekitab minus korrapäraselt mingeid äkilisi arusaamadele jõudmisi ja erinevaid avastusi ja sellega seoses kirglikke sõnavõtte ja pikaldast omaette nuputamist.
Näiteks mis teema on noil inimestel käimisega ikkagi. Miks nad kogu aeg käivad ja miks nad nii kergekäeliselt vahetavad seda, kellega nad parajasti käivad ja miks nad nii palju naeruvääristavad neid, kes parajasti ei käi. Rääkimata sellest minuarust vastuolust - ühelt poolt on suvaline mõtlematu partnerite vahetamine igal teisel nädalal ja teiselt poolt see range hüsteeriline kõrgpaanikaline hoiak monogaamiasse. Mitte et mina siin oleksin mingisugune deitimiskombestiku moraalietalon. Kuid siiski. Mis neil viga on? Muud teha ei ole?
Samal ajal on siin vist oluline ära mainida, et siin ei rakendu põhimõte: kui ei meeldi, ära vaata. Sest meeldib. Ja vahel ei meeldi, aga ikka vaatan. Asjad ei ole päris nii lihtsad, et teed aint neid asju, mis on lihtsalt head ja kohe nõustuvad. Mõni asi on keerulisem ka. Vot tahangi vaadata mingid jaburust ja siis pärast hädaldada, et oli ikka paras jaburus ja siis vaatan veel. 


Otsustasin, et seoses suve tulemise ja muu minekuga on aeg vahetada oma kohvirutiine. Otsustasin, et ei joo enam kohvi kohvi pärast või harjumus-mugavusest, vaid ainult siis, kui keegi seda minuga koos joob. Ainult sotsiaalsed seltskondlikud sõbralikud ühiskohvid nüüdsest alates.  
Täna kukkusin vankrilt maha. Lihtsalt hajameelselt tulin kohvimasinast mööda ja tegin omale ühe kohvi ja siis allest avastasin, et mida sa teed, naine?
Mida sa ometi oma eluga teed
Kas sa üldse mõtled ka
Mis sul arus on

üks uks. sest uksed

Ma räägin sulle veel ühest imelikust asjast, mis mul on. Võib-olla on see teistel ka. Selline salapärane värk. Enne ei tea, kui sellest juttu pole teinud. 
Ma jään inimestest purju.
Ei, ma ei mõtle praegu siin seda purju, mis jääd aeg-ajalt pigem kevaditi sellest ühest hukutavate silmade ja põrgulike põsesarnadega tüübist, kellel on mesine jutt ja soojad käed.  Ja seal on palju totakalt naeratamist ja toidust ja unest loobumist ja muud sellist. See puri on muidugi ka, aga see on teistsugune. See on tore ka, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu.
Aga ma jään seltskonnast purju. Kui on palju inimesi. Ja seal on palju sõnu ja nalju ja liikumist ja pilke. Kiiresti ja korraga ja üheaegselt. Ja kontakte. Kui mingi lõbus olemine on ja siis keegid tulevad ja mitu kerget kiiret vestlust käib korraga ja vahepeal on keegid teised ja hästi palju sagimist ja inimesi ja suhtlust ja värke ja kokkpuuteid ja ühendusi. Vot see. Siis ma olen kuidagi kuhjuvalt kummuleeruvalt niimoodi puuga pähesaanult järjest rohkem ärauimastatud, et ma hiljem ei pruugi mäletada asju, mida ma ütlesin või inimesi, keda ma nägin. Rääkimata jookidest või liigutustest. Pilk hägustub ja mälestused ei salvestu sellesse tavalisse mälestuste salve, kuhu nad muidu käivad. Sest ma olen seal selles joovastuses hoopis teine. Hoopis mujal. 
Ja see on hiigla tore ja erutav ja kohutavalt väsitav.


Ega muud nagu poldki. Kuis sul on?