It takes some good to make it hurt

Ma avastasin uue täiesti fantastiliselt suurepärase ja efektiivse võtte, kuidas oma süda pahaks ajada. Teatavasti olen ma selles juba niisugusenagi osav. Sesmõttes, et ma näiteks õõtsuvates bussides ja tuulisematel laevasõitudel ikka kaldun öökimise äärele ja nii. Aga siin on üks suurepärane kodune nipp. Järgida tuleks järgnevaid samme.
1. Kustuta toas tuled.
2. Võta läpakas sülle
3. Tipi kiiresti ja jõuliselt nii, et silme ees olev helendav ekraan täiega rapub  ja kõigub ja silmad tahavad fookust kaotada.
4. Iivelda.

kurvi taga oleks nagu mingi pimedus

A ütleb: Iseloom on see kõikse parem loom. Tead miks? Sest seda looma kasvatad sa ise.

Teatavasti on minu põhiline hobi ja harrastus eneseteraapia. Ja mu põhilised teraapia võtted on seotud sõnadega. Kõnega. Tekstiga. Et kui mingi värk on ja vaja end lohutada või rahustada või veenda või julgustada või misiganes muutust esile kutsuda, siis ma kõnelen endale. Kui mulle tundub, et keegi teine eriti ei kuule, siis ka valjusti. Üldiselt muidu ei peeta kuuldavalt endaga rääkimist hea vaimse tervise märgiks. Aga mida nemad ka teavad, eksole.
Kõnelemine hea. Töötab. Ja nagu ma aru olen saanud, niimoodi need inimeste hulgas ja kultuuri poolt ära silutud inimesed funktsioneerivadki. Et kõne ja mõtlemine, hoiakud, vaated, meeleolud, misiganes käivad koos. Käsikäes. Üks põhjustab muudab kujundab teist ja teine esimest ja üleüldine põimumine. Et sa mõtled neid mõtteid, sest sul on näiteks sellised vaated JA sul on sellised vaated, sest sa mõtled neid mõtteid. Aga eks sellest on juttu ka olnud juba. Aga eks seda teavad juba ka kõik. Sest, nagu, daa! Ja sest ma kogu aeg inimestele õpetan ka seda. 

Niiet igatahes mõtsin üles võtta teema nendest praegu aktuaalsetest enesemanitsustest.

• "Sina ise oled vastutav oma tunnete ja meeleolu eest. Need on sinu vaba valik ja enamasti koguni su enda teadlik otsus. Sa tunned nii, sest sa ise tahad nii tunda. Sul on nii halb või hea, kui sul praegu on, sest sa ise teed seda endale. Kui sul tekib küsimus, miks miks ometi kõik nii halb peab olema, siis mul on sulle parem küsimus: miks miks sa teed endale seda?"
• "Sa oled see, kelleks sa ennast teed. Sa ei ole lõksus ja piiratud ega ette defineeritud mingite omadustega, mida sa ei saa endale valida või harjumustega, mida ei saaks külge või küljest ära harjutada. Sa saad ise ennast kujundada kasvatada muuta nii, nagu sa ise tahad või õigeks pead."
• "Ei ole olemas mingit sinu endist keha, mille sa kunagi hea tahtmise või õnne korral 'saad tagasi.' Sinu keha on kogu aeg sinu. Enne oli ja on praegu ja saab hiljemgi olema. See, milline su oma keha välja näeb või mis numbreid see näitab, kui sa mingil veidral põhjusel peaksid selle ümber mõne numbritega lindi kiskuma või mõne numbreid näitava riistapuu otsa ronima, võib muidugi muutuda siia-sinna. Nagu kõik sinu juures on muutuv arenev kohanev küpsev aeguv liikumises. Ja see, kuidas sa tunned ennast selle kõige suhtes, nagu me just rääkisime, on täpselt sinu enda valida."

Mh. Mulle tundus, et neid on praegu rohkem käsil, aga vist eriti mitte. Vahepeal tuletan endale meelde, et ei tohi kassi ega lapse peale vihastada. Eriti kassi peale. Aga see on üks teine lugu.

need on ühed peegeldused, mis mulle meeldivad

Mu veidratest hobidest rääkides. Mul on kombeks minna mänguväljakule ja siis end nendest vaatepiltidest närvi ajada. Noh, mitte päris-päriselt närvi. Rohkem selline üleolev silmade pööritamine ja hukkamõistev hinnanguline peavangutamine koos üleni halvakspaneva nohinaga. 

Näiteks just eile käisin mingite lastega mänguväljakul ja seal oli jälle, nagu igale mänguväljakule ja üldse igale poole paistab neid jaguvat, üks lapsevanem, kes segas end laste omavahelistesse asjadesse. Passis oma lapse kõrval ja vaatas, et lapsed ikka õiglaselt järjekorda haldaksid mingi mängu juures. Segas vahele laste omavahelistesse vestlustesse, kui märkas, et kedagi vahele jäeti või keegi mitu sõitu sai. Ja kusjuures täiesti kõneleva suure lapse pärast. Vabalt kümme täis või rohkemgi. Oeh. 

Ja siis on ju need, kes istutavad oma vaevu istuva beebi mingi suurte laste atraktsiooni peale ja väntsutavad teda siis seal ise ähkides ja ohkides erinevaid emotsioone ületeeselda. Pildiaparaadid ümberringi klõpsumas. Suuremad lapsed niikaua vahivad ümber ja ootavad oma järge, kuni täiskasvanud lõpetavad oma tite-nutsuga mängimise ja järgmise asja juurde liiguvad.

Nendest tüüpidest, kes oma juba kõndida suutva lapse ümber vahel kahekesigi umbes poole meetri raadiuses paanitsevad ja püüavad toetavad kaitsevad ja non-stop vääksuvad seletavad manitsevad, ma parem praegu ei hakkagi.

pidi olema, et kui tundla otsas on mumm, sis on ikkagi päevaliblikas
ööliblikatel on terava otsaga ilma mummuta tundlad

Tahad, ma õpetan sulle (eesti) keelt natuke. Selline uus mooduväljend. Kasutatakse millegi tühiseks ja tähtsusetuks tegemiseks. Või inimeste rahustamiseks, kui nad kipuvad midagi väga ületähtsustama. Tuleb öelda: see on tussu.

Näidisdialoogid:

- Kuule, Murca, millal sa ometi oma doktorikraadi saad?

- Doktorikraad? Pfft, see on tussu.

või:

- Me siin mehega mõtlesime, et peaksime proovima laste saamist. Ei tea, kas rasestumine saab olema väga keeruline.

- Ah, rasestumine, see on tussu.

või:

- Aga kas sa ei karda, et kui sul on ainult tütred ja need vahetavad abielludes nime ja sul poegi ei olegi, kes su nime edasi kannaksid, siis varsti võib juhtuda et sinu nimi kaob ära ja polegi enam kedagi seda nime edasi kandmas?

- Ei, see on tussu.

see on üks tamm, mis mulle meeldib

Kui meil koer vahel külla tuleb, siis on üleni naljakas. Sest kass läheb täiega ähmi täis. Esiteks ta ei kiida üldse heaks, et niisugused asjad võivad olemas olla nagu koerad. Teiseks on temaarust koer üle mõistuse hirmuäratav asi. Siis ta tavaliselt haarab koera saabumise puhul küüntega põrandast ja ajab oma karvu turri ja saba oravaks ja jõllitab suuuuuurte silmadega ja on üleüldse hästi närviline ja tõmblev. Koeral on selle juures kirjeldamatult suva. Samahästi võiks seal üldse mitte mingit teist looma olla. Koera elu keerleb inimese ümber. Kass või mitte kass, keda kotib. 

Niimoodi on vahva näiteks jälgida, kuidas koer tõuseb ühest kohast püsti, longib teise kohta lebotama ja kulmude liikudes inimest silmitsema ja kassi jaoks on see täiesti šokeerivalt kohutav asjade käik, mis nõuab rohkelt rabelemist ja karglemist ja ehmunult eemale tõmbumist ja pikalt tähelepanelikult jõllitamist mingist piisavalt ohutust kaugusest. Kusjuures piisavalt ähvardav seal paistes. Noh, nii igaks juhuks.

Täna ma mõtlesin, kuidas umbes sama lugu on vist mingite inimestega ka. Et üks sujub rahulikult mingeid omi radu ja asju pidi oma elu ja teine muudkui suhestub seal ümber ja reageerib ja ähmitseb kõige toimuva üle ennastunustavalt. Ja seda kõike olenemata sellest, kas esimene üldse tema olemasolustki midagi teab.