put them back in poetry

üks täiesti jumalik mutukas


Sellest, kuidas teinekord tahad kellelegi öelda, et ta on sulle jäägitult kallis ja et sa tahad teda kaitsta kõige kurja eest, aga sellest hoolimata ütled talle kogemata hoopis, et ta on su arust väike abitu armetu nutsakas, kes võib-olla ei tule endaga ise toime. Jäädes samal ajal ka selle juurde, et need tõmblevad mis-sa-mind-lolliks-pead-vä inimesed on sitaks tüütud. Väike väljavõte meie igapäevaelust.
Astume mööda metsa, tema julgelt ees, mina tasapisi järel (haaremipüksid ei ole matkariietus). Linnud laulavad ja männik kohiseb.
Tema (äkitselt nii tõsine): Mida sa sööd? 
Mina: Mustikaid. Natuke toored on. Mis siis?
Igaks juhuks järgneb siiski ka ennetav näitlik miniloeng teemal millised näevad välja ussilaka marjad ja miks need söömiseks ei ole. Pfft, ma tean, milline mustikas on. Ega ma mingi Tallinnas sündinud pole. Aga nii nunnu on teada, et keegi mu eluspüsimise pärast end vaevab. 
Linnalastele ka: pilt mustikast ja pilt ussilakast.


Üldiselt on nii, et ma olen täna terve päeva püüdnud tühjast külmkapist hoolimata midagi süüa teha ja siis seda lastelegi toitnud. Ja ravinud oma huuli. 
Suutsin kuidagi korraks Lätis mere ja muusika ääres käies oma huuled tuulte käes nii katki teha et isegi, kui ma tahaksin naerda, oleks see füüsiliselt peaaegu teostamatu. 
Kas sa teadsid, et lätlastel pole ikka veel eurot? Nad rehkendavad siiamaani oma vana rahaga nagu mingid metsalised seal.
Muuhulgas mõtlesin, et peaks omale ühe maani seeliku veel õmblema. Õmblusmasina tegi Miki korda. Üks kruvi logises. Masinal siis. Miki keeras selle kinni ja viola
Fotokaga pean kusagile pimedusse minema ja teda siitsealt katsuma ja nuputama, sest kaadrilugeja ütleb juba peaaegu 30, aga ma omaarust panin 24-se sisse. 
Laps joonistas mulle isiklikult pühendatud pildi punasest punnsilmsest olevusest, kes puuksutab (puuks ise on roheline) ja on nunnu. 
Loen juba sada aastat Waltari Sinuhet ja olen juba umbes poole peal. Mis on tähelepanuväärne, sest esiteks on see raamat ligikaudu telliskivi. Teiseks olen ma vahelduva eduga iseenesestki kurb, poleks nagu vaja juurde ahnitseda.
Rents teeb lingikese ja päevane külastatavus hüppab oma tavalisest neljakordseks.


üks laheda kärsaga üleni liiga karvane liblikas

Heh, mäletad, ma mingi sada aastat tagasi ju rääkisin, kuidas ma rebisin omale raamatukogust valimatult väikelapsepedagoogikat ja koduse kasvatuse käsiraamatuid. Maitea, mis mul viga on. Igatahes, ma tahtsin jagada ühte minuarust lõbusat asja. Aga sa juba aimasid, sest ma alustasin lõiku heh-iga.
Niisiis, seal oli eraldi peatükk seksuaalkasvatusest. Raamat rõhutas, nagu praegu kombeks ka on, nimetada asju anatoomiliselt korrektsete nimedega, mitte valetada ja vusserdada ja et alati tuleb vastata ainult nii paljule, kui palju laps ise taipab küsida. Tavaline värk, misseal ikka. Aga siis. Seal olid ka näidisdialoogid. Et kui laps küsib nii, võiks vanem vastata nii. Aga näidisdialoogides kasutati tüdruku kehast rääkides järjekindlalt ja andunult sõna 'tupeke.' Ise ta enne just ütles ja rõhutas, et täiskasvanu peab rääkima korrektselt, ükskõik mis naljakat häälitsust laps oma elundite kohta eelistab, täiskasvanu nii ei tee. Mis kuradi sõna on tupeke? Ja huvitav, kas see on tõlkija või autori kiiks? 

Viimane on võib-olla küll ainult otsapidi ja ainult minu peas seotud nende asjadega ka, mis ühes ägedas blogis on, mille ma leidsin, sest üks naine soovitas - In Bed With Married Women.


sipelgatel on mingi värk jasmiiniga

Seal oli üks kolmas (või kuratteab mitmes tegelikult) arutlusteema mitte enda vaid hoopis teiste inimeste tunnetest. Sellest, kuidas teinekord on nii, et keegi teine hakkab sinu läheduses mingeid temaarust halbu asju tundma ja siis see on nagu natuke sinu süü või vähemalt sinuga seotud. Ja et mis siis endaga peale hakata. 
Sest ühelt poolt - aga mida ta tunneb siis rumalusi ja kuidas see minu mure peaks olema? Võtku end kokku ja ärgu kurvastagu siin igal pool ringi, kui kurb olla ei meeldi. Ise on loll.
Aga teiselt poolt - kui ma tean ette, et ta oleks kurb mingitest minu sõnadest või tegudest, sest ma ju tunnen teda, siis paistab ju nagu rohkem hoopis, et mina olen halb. Mitte tema loll. Vaid mina halb. Teen inimesi kurvaks.
Aga samas jällegi - kas ma ikkagi teadsin ette? Kui ma nii äge asjade etteteadja oleksin, võidaksin ma loteriiga ja teeksin kinnisvaras karjääri selle asemel, et enda lõbuks inimesi kurvastada, kas sa ei arva.
Ja sellesama juures teiselt poolt ka - kui meil on siin teiste inimeste käitumise usin ette ennustamine, kas siis hoopis tema ise poleks pidanud nägema ette, mis jubedusi ma talle ütlen või teen ja oma kõrvad või südame kinni pannud aegsasti.
Kuid siiski.


see on foto jaanilõkkest. jah, seesama suits seal vasakul ongi
(sa kindlasti arvasid, et täna ainult rõvedad putukapildid tulevadki. haah!)


Ja siis näiteks see hoopis muu jutt, mis käivitus ühest ulmekast, mis ma lugesin. Seal oli ühel abielupaaril terve posu viljastatud munarakke kõrvale pandud, aga need kõik said hukka, sest mingi paha asi juhtus. Aga pärast, umbes 10 aastat hiljem selgus, et üks tegelt jäi ellu ja see on päris poiss (nii kaugele, kui ulmekates päris poisid üldse lähevad) ja ta tahaks endale vanemaid küll, tänanväga. Vanemad muidugi tahtsid ka ja kõik said õnnelikuks.
Aga siis ma mõtlesin. Et kuidas selles väljamõeldud raamatutegelase situatsioonis selle emadusega ikkagi on. Et näiteks kui millegipärast selguks, et kusagil on minu laps, aga ma pole seda last ise viljastanud, pole seda last ise kandnud, ise sünnitanud ega ise imetanud. Siis see on lihtsalt mingi laps, kellel on minu geenid. Et kas mu emadus-tunne hakkaks üleni vohama ainult teoreetilisest teadmisest geneetika kohta? Ja tehniliselt see on ju see, kuidas mehed isadeks saavad. Viljastamisel on enamvähem asjaosalised ja edasi seob neid ainult teoreetiline teadmine geneetikast (heaküll, hea küll, mõni isa võtab titte vahel sülle ka ja ostab talle kommi). Ja et vau, niisugune laste saamise viis tähendab ju, et naine võib mehega võrdsel määral vähe asjaosaline olla oma päris oma laste saamisel.
Ja kuigi ma olen veendunud, et ema-lapse suhete ja läheduse ja igasuguste oletatavate instinktidegi juures on tegelikult selleks teguriks ikkagi koos veedetud aastad ja lähedus kasvab ajaga ja suht tugevasti ühendav mehhanism on panna ühe tundliku inimese kätte üks pisike teine, kelle elu sõltub ainult ainult selle tundliku inimese headusest ja hoolest. Kõik see, onju. Kas näiteks kellegi teise munarakk, mida ma ise olen kandnud sünnitanud imetanud tunduks sama oma hea ja õige kui enda oma? Et kas seal oleks minu jaoks vahe sees, kas mu lapsel on sinised silmad, sest minul on või selle pärast, et vahel juhtub nii. 
Ja ma isegi ei ole mingi rassist ega bioloogia-nats. Niiet ma küll imestan, et mul sellised mõtted saavad käia.


Vist joon ühe õhtuse kohvi ja vaatan pealt, kuidas keegi mind linna ei kutsu. Ise ka ennast ei paku kaasa. Siis nad kahetsevad, kui ma pärast mossitan.
Ei midagi.

Hakkasin seks ja linna ka vaatama ja seal on kõik inimesed nii inetud, aga see-eest kohati ütlevad mõnda huvitavat asja jällegi, niiet hea küll.

Comments