Tuesday, July 09, 2013

veidi konjakit ja vanu plaate kuulame

Sirvisin ühte taassünni ja muu taolise raamatut ja mõtisklesin, et huvitav, kas karma eesti keeles on "mida külvad, seda lõikad" või lihtsalt "paras sulle"?


ilus surnud liblikas auto küljest

Peegeldustest.
Üks hommik vaatasin mingis suvalises kaubanduseskuse peeglis ennast ja olin nii üllatavalt rahulik. Tähendab, selle hetke jooksul enne arusaamist, et ma näen lihtsalt enda peegelpilti, nägin ma inimest, kes on mingis rahus ja nõustumises. Niimoodi riides ja selliste juuste ja näo ja olekuga ei saa olla rahutu närviline segaduses eksinud lõksus. Ja kusjuures ei olnud mingi eriti maagiliselt hea hommik. Tavaline. Väljas oli palav ja ma olin vähe maganud ja polnud veel hommikusöökigi saanud ja mingi kiirustamine võibolla isegi. 
Ma ikka vahel seisan mõne oma foto või peegli või kasvõi garderoobi ees ja imestan, et kuidas see saab olla, et ma just selline naine olen.

tups tups

Vaata, mulle meeldib rääkida, onju. Ma olen täiega jutukas pif. Ei saa mitte vaiki olla. Mitte et ma üleni oma hääle kõla naudiksin või mul väga palju tarka oleks alati öelda. Aga rääkimine lihtsalt. Üleni mõnus. Aitab mõelda ja teeb olemist heaks ja võimalus antakse, kohe vatran.
Ja vaata, Kärt just kirjutas, kuidas talle meeldib, et tal on oma peiksiga alati millestki rääkida. Siis ma kohe rõõmustasin, et keegi võttis teema üles, saan kah sõna sekka öelda. Sest ma just ükspäev tahtsin sellest kirjutada, kui hea on just mitte rääkida. Jättes seejuures alles tolle eelmise jupikese, kus ma ütlesin, kui palju ma rääkimist armastan. Ja jättes alles ka kõik need korrad, kus ma lülitan oma inimesi oma lemmikute inimeste hulka, sest me olime kella kuueni hommikul üleval ja lihtsalt rääkisime. Ja kõik see.
Nii hea on mitte rääkida. Lihtsalt vaikides olla või käia või sõita. Mitte selle pärast, et poleks midagi öelda. Vaid selle pärast, et pole vaja midagi öelda. Kõik on juba kuidagi paigas ja öeldud ja mis seal ikka enam sõnadega seda solkida. 
Ja ei ole päris nii, et oledki suvalt ükskõik kelle seltsis vakka ja pole olemas mingit ebamugavat vaikust või kõnelemise sundi, sest sa oled nii sotsiaalselt veider äge veidrik. Ikka on teatud inimestega see imelik vajadus juttu üleval hoida. Isegi minul on, kes ma päriselt olen veider ja immuunne mitmetele inimsuhtluse reeglitele. Niiet on küll rahulikult mugavalt vaikimine kellegi seltsis midagi märkimisväärset.

Rahulikult rõõmsalt tasa olemise harjumus on muidugi selles mõttes häda ja viletsus, et see teeb vastik naine olemise hoopis keeruliseks. Näiteks kui tahaks täiega eite panna ja näiteks ootamatu pirtsaka vaikimisega tüli norida ja mingit solvumist tähistada ja siis ei pea ise esimest sõna ütlema ja otseselt see paha olema, sest ähk ta varsti ikka taipab, et ma pole juba kolm päeva midagi öelnud ja siis ta äkki küsib, mis viga on ja siis ma saan nuttes kõik ette heita, sest ise ta ju küsis ja mis ta siis on selline mühkam.
(Mul oli kunagi peika, kes oli üleni kohe jaol, kui ma natukenegi aega mõtlikum või vaiksem olin. Mis viga on? Mida sa mossitad?)


nendest kooruvad varsti lehmad

Täiega äge. Läksin juuksuri juurde ja lasin kulmud ära värvida ja nüüd on mul kulmud ja seega peaegu justkui inimese nägu juba. Millegipärast on see niimoodi sätitud, et kui saad väiksena blond olla, siis selle mälestuseks ja auks saad terve oma ülejäänud elu olla läbipaistvate helevalgete kulmudega. Noh, et sa nii palju ei kurvastaks, kui juuksed juba viiendas klassis tumedamaks hakkasid minema. Inimesed ikka usuvad ja endalgi ei lähe meelest ära, et sa tegelt oled blond, sest su düsfunktsionaalsed kulmunatukesed jäävad alatiseks meenutama su beebilikku udusulis õrna lapsenägu. Kortsud ja vanadus või mitte.
Niiet igatahes. Kulmud jee. Neil isegi oli helepruuni pakkuda. Üldse ei pidanud kohe klouniks ära minema. 

Turismikamates asulates on üleval kohaliku käsitöö letid. Mis on minuarust üleni tore. Sesmõttes, et kohalik käsitöö on sealsamas piirkonnas kohalikust materjalist valmistatud säilitusainete ja kunstlike lisaainete vaba käsitöö. Imporditud käsitööga on alati see jama, et see võib ju transpordi jooksul riknema minna ja on seega igasuguseid kahtlasi aineid täis topitud. Rääkimata eksootiliste koostisosade tervist kahjustavast mõjust. Kohalik käsitöö samas tagab käsitöö kõrge kvaliteedi ja esmaklassilise värskuse. Sageli on see juba müügipäevaga samal hommikul korjatud ja valmistatud.

Võib-olla oleks aeg püksid jalga panna ja mingeid päevaseid asju ajada nüüd.

1 comment:

  1. Tänks, et teiste illusioone purustad, eks. Ma just eile mõtlesin, et pole kuu aega kulme kitkunud ja värvida ka viitsinud, aga pole hullu, sest praegu ongi puhmas moes ja kes see viitsib suvel nii väga. :S

    ReplyDelete

There was an error in this gadget