and in a parallel universe it's me you can't resist


Lähen kööki. Kass tolkneb jalus ja teeb mäu. Olgu, anname siis sulle süüa. Kükitan kassi kausi ette. Kass ronib mulle nina alla ja hakkab kaussi nuusutama, et äkki seal on süüa midagi. Lükkan kassi eest ära. Sikutan kassitoidu karbilt kaane maha. Kass on kiiresti platsis, saba mul näos, nina kausis ja on üleni segaduses, et seal süüa üldse pole. Lükkan kassi eest ära. Tõstan karbist välja toidupaki ja avan selle. Kass teeb närviliselt tiire kausi ja minu vahelise 10 sentimeetri peal, saba igalpool karvane ja häälitseb ja närvitseb ja on üleni šokeeritud ja fantastiliselt üllatunud, et kausis pole sugugi süüa midagi. Lükkan kassi eest ära. Hakkan kaussi toitu kallama. Kass kuuleb toidu häält, nügib peaga toidupaki eest ära ja hakkab isukalt neid kahte krõpsu nosima, mis kaussi jõudsid kukkuda. Ülejäänud krõpsud on mööda põrandat laiali või veekausis.


idüll

Mul on praegu Lilli Prometi Primavera pooleli ja Sinuhe muidugi ka ikka veel jätkuvalt. Hakkasin uuesti ühte Fitzgeraldi üle lugema, aga vist ei viitsi ikka. Vahepeal olen jälle mõnda lapsekasvatuse raamatutki sirvinud ja ma tõesti ei tea, kas ma üldse loengi selle Fisheri armastuse raamatu läbi või tegelt ei viitsi seda ka. Sellest igavesti pooleli Murakamist ma praegu parem ei hakkagi.
Lapsele lugesin vahepeal seda pöialpoiste raamatut, aga mu üleni liiga kõrged ootused selle osas said kiiresti mutta trambitud. Bambi esimese peatüki lugesin talle ka üks õhtu ja kahetsesin kohe, sest see on nii ilus kurb ilus raamat ja mis ema see on, kes loeb niisugusi pisarakiskujaid unejutuks. 
Üldiselt ma tunnen end viimasel ajal muutumas üheks nendest tühjadest igavatest inimestest, kellel pole millestki muust rääkida kui teistest inimestest ja asjadest ja sündmustest ja oma välimusest. Ja et selle vastu vahepeal aitab, kui midagi põrutavat lugeda ja midagi ägedat teha. Siis hakkab jälle tagasi tulema tasapisi.
Hakkasin jooksmas käima, aga see ka pole üks nendest asjadest, millest teistele kõva häälega rääkida. Tervisesport on rohkem nagu hügieeniprotseduur. Sa ei räägi ju põnevil häälel kogu seltskonnale, kuidas sul on uus hambaniit kasutusel või vasaku jala üks varbaküüs nägi hommikul natuke imelik välja.


Üldiselt, kui nüüd eelmise mainimise juurde tagasi tulla, olen ma, jah, mitmetes mõtetes see samunegi mis-ema-see-on kandidaat. 
Sest ma ei loe lapsele ette raamatut, mida ma ise lugeda ei tahaks. Õnneks mulle paljud lasteraamatud päriselt meeldivad ja mu laps oskab ise ka lugeda. Niiet mitte päriselt õudne inimene. Lihtsalt sellest puhtast ennastsalgavast isetusest jääb natuke puudu. 
Sest ma ei mängi lapsega lauamänge mingil enda nõrgemal levelil ja tal võita lubades. Kui mäng on kõigile selge, mängin täiega vastu ja mõni kord saan pähe ka. Kui mäng on minu arust nõme ja igav, võib ta seda oma sõpradega mängida, ma ei hakka mingeid nägusid tegema, nagu pakuks reis ümber maailma mulle täiega mingit põnevust. Ma olen kehv näitleja nigunii.
Nõmedaid multikaid ma koos lapsega ei vaata. Vaadaku üksi, kui tahab. Lahedaid vaatame koos küll. Eile vaatasime draakonikütte, sest see sari mulle küll meeldib. Filmi algus oli igav, pärast läks paremaks. Vaimukas mingil teisel moel. Leidsin ingliskeelseks dubleeritud versiooni, me prantsuse keelt kumbki ei oska.
Mänguasjapoes käies muutun ma ka kiiresti kärsituks. Vali midagi välja ja lähme minema. Või siis ma lähen üksi, sest ma ei viitsi sadat legolennukit vaadata ja mind tõesti ei kõiguta need plastmassist ninjad ja koletised. "Kas sina tahaksid liiga kaua vaadata naiste kingi ja rinnahoidjaid?" viib kiire kompromissini üldiselt.
Ja tegelt ma oma mäletamist mööda olin selline õudne isekas juba enne mingite moodsate lasteraamatute lugemist, mis ütlevad, et lapse pärast hea näo tegemine olukordades, kus sa parema meelega üldse ei oleks, on väga kahjulik normaalse empaatia ja teiste inimestega arvestamise väljakujunemisel. Lapsel, ma mõtlen.


sammal

Tead seda, kuidas ma muidu oma igapäevase tööna tegelen pigem noorte inimestega? Ja kuidas ma üldsegi polegi kvalifitseeritud alla viienda klassi lastega kokku puutuma? Noh. Meil oli ju see lapsesünnipäev. Ja pärast umbes ligikaudu sajandat altkulmu põrnitsemist ja kurja märkust, andusin ma lõpuks survele, rikkusin ma oma kirjutamata reeglit ja läksin lastega koos mängima.
Siis oligi nii, et ma rumalast peast mõtsin mängida nendega koos ühte toredatest mängudest, mis noorte inimestega töötab nagu kellavärk. Üks siuke nunnu lihtne jäämurdmise mäng, et nimesid ära õppida. Pidin ma siis teadma, et 10-aastasele ei mõju samad asjad, mis mõjuvad täiskasvanule. Ma pole ju kvalifitseeritud. Teed 20-aastastega seda mängu ja kõik on hingkinni kikivarvul. Sest seal peab igaüks tähelepanu keskpunktis olema korraks ja peab midagi ütlema ja midagi tähele panema ja meeles pidama ja ahh ja ohh. 10-aastastel on sügavalt pohhui. Neil ei ole piinlik midagi sassi ajada või valesti öelda. Neil pole mingit vajadust oma sõnavõttu ette planeerida. Väiksematel ei jätku nii palju kannatust ja huvi, et reeglidki ära kuulata. Nad on täielikud udupead. Kuidas sa manipuleerid olevustega, keda miski ei kõiguta? Õudne.


trepikass
(mis ma ütlesin viltuste piltide kohta, ah?)

Ma olen sel suvel vähemalt need perenaise punktid kätte saanud, et ma olen sisse teinud. Tublisti mitu pudelit jõulujooki on hakkama pandud. See käib nii, et tuleb enamvähem ühepalju suhkrut, värskeid marju ja viina panna ühte anumasse kokku, anum kinni keerata ja jõulu ootama jääda. Tuleb selline likööri moodi hea jook, suve täis. 


Olin üks teine päev ühel peol, vestlesin parajasti mingite piffidega, kui vestlusega üritab liituda üks noormees. Ja tead, mida ta kasutab oma avalauseks?
"Oh, te loete ka raamatuid vä?"
Imeline.

Comments