anonüümne sipelgaõgija

roheline ja pruun
ja valgus

Ma ei tea, kas me tohime siin mingit lääget romantilist armastusjuttu ajada. Ideeliselt nagu natuke tahaks, sest mind üks asi natuke nagu närib. Käib vahepeal peast läbi. Muutub kohati aktuaalseks. Tõstatab teemasid. 
Sest me kogu aeg räägime selliseid asju nagu rollijaotused ja võimuvõitlused suhetes. Et kuidas sa pead vaeva nägema, et see suhe tööle hakkaks. Ja tülid ära tülitsema ja ikka ühiseid huvisid peab olema (innukad noogutused). Või kogu see jutt vastandite tõmbumisest või omavahel sobivatest inimtüüpidest. Või sellised ennast patsutavad kinnituslaused, kuidas see pole küll suurem asi mees, aga vähemalt pole ta joodik ja teised sama vanad mehed on kõik alla käinud ja rääbakad. Või vähemalt teenib ta hästi või näiteks oskab asju parandada. Vähemalt ei pea jälle vallane olema ja kogu aeg kedagi endale otsima, kui miski-keegi juba kodus olemas on. Ja noh tead küll. Kogu see jutt, mis käib suhete kohta.
Aga tead mis mina mõtsin? Ma mõtsin, et armastus.
Sest mõtle, kui see poleks kunagi hetkekski oluline, kui palju ta teenib, sest armastus.
Ja üldse poleks vahet, kas ta oskab pesumasinat parandada või hoopis lõhub kõik asjad ära, mis ta kätte võtab. Sest armastus.
Kui oleks nii, et sind kunagi kunagi ei häiriks tema lõputud tujud. Milliseid haisvaid juustusid ta sööb. Kuidas ta purjus peaga rumalat juttu ajab. Mis rumalad unistused tal on. Või kui tüütud on tema kroonilised haigused või mitu kooli ta on lõpetanud või kas ta on lugenud seda raamatut või mis karjääriväljavaated tal on või mida su ema või sõbrannad tema kohta ükskord ütsid või mis asju ta minevikus teinud on või palju juurde võtnud või kuidas ta üldse moenõu kuulda ei taha võtta või misiganes pinnapealsed tühised omadused. Sest armastus. 


Sattusin ühe väikelinna suurde toidupoodi ja vahtisin selle raamaturiiulit. Seal oli näiteks müügil raamat, mille pealkiri oli midagi umbes 'Unejutud väsinud lapsevanemale' või sinnakanti. Tegin kohe ohhoo-häälitsust ja vaatasin elevuses sinna sisse. Ja arva ära - mingid totaalselt pikad üle kolme lehekülje pikkused lood olid seal sees. Nad ikka päriselt ei tea, mis tähendab väsinud lapsevanem olemine. Selle raamatu kirjutas ilmselt mingi mees.
 Noh, eks ikka oled natuke väsinud, kui oled päev otsa oma kirjutamistoas oma tähtsat kirjanikutööd teinud ja pead võibolla pärast seda veel lapsele muinasjuttu lugema, sest naine, laiskvorst, on kusagile ära vajunud. Ega väga mitu üle viie lehekülje ei jõua küll. Väsinud ju.

õhtupoolikune autoportree seletamatu kivikuhjaga
  
Käisime sellel läbi linna ratastega sõitmise üritusel ja valged kleidid olid seljas ja inimesed muudkui küsisid. Ei, osa ütsid lissalt midagi. Näiteks ütsid, et äge on. Aga siis olid teised, kes küsisid. Miks teil sellised kleidid seljas on? Kas te tulitegi selliste kleitidega? Kas teil oli nii kokku lepitud? Miks te nende kleitidega sõidate?
Mõtsin, et järgmine kord panen selga oma nilbe leopard-tiiger-kass kostüümi, mis ma üheks kostüümipeoks õmblesin (liibuv) ja kui keegi mingeid küsimusi hakkab esitama, vaatan talle tõsiselt silmi pilgutades otsa ja ütlen: mäu.


Ma mäletan, kui ma olin 16-aastane ja ma teadsin ühte abielupaari, kes olid mõlemad 27-aastased. Ja ma mäletan, kuidas ma neist mõtlesin just nende vanusega seoses. Ma vaatasin, et nad on täpselt sellised mitte veel eriti vanad, aga juba küllaldaselt igavad ja suureksaanud ja ega neil vist midagi põnevat eriti enam ees ei seisa.
Praegu ma rehkendan, et kui mul on olnud umbes 10 aastat juba enamvähem enda juhitud elu enda otsuste ja valikutega ja ma olen umbes näiteks ütleme viimased kuus aastat olnud juba päris hea otsa peal endaga läbisaamises ja enamvähem see, kes ma olen-gi ja minu elustiil ennustab mulle suhteliselt pikka eluiga, siis mul on sitaks aega. Mul on kordades kordades rohkem aega kui see aeg, mis mul juba kasutatud on. Rääkimata sellest, et suurt osa oma kasutatud ajast ma isegi ei mäleta ja mõnes mõttes mu elu ja valikud ja tegemised alles algasid hiljuti, mõned aastad tagasi. Ja isegi, kui ma rehkendan ja sisustan mõttes ära kõik-kõik need kümned aastad, mis mul on enne 60-aastaseks saamist, võib osutuda, et isegi siis on mul veel 20 aastat jäänud. Saadsaaru, ma saan 60 ja mul võib olla veel umbes sama palju aega, kui see tohutu pikk aeg, mis mul praeguseks kulutatud on.
Ma võin teha ükskõik mida. Käia veel ükskõik kus. Kohata ükskõik keda. Aega on Maa ja Ilm.

IMG_9932
jalgrattaga kirikusse

Tead onju seda intuitsoonivastast motivatsiooninõksu "mida rohkem teed, seda rohkem jõuad." Sest kuidagi käib ju nii. Pikalt pikalt eriti ei viitsi midagi teha ja siis võtad ükspäev paar asja ette ja kohe tekib isu ja tahtmine veel paari asja teha ja varsti ongi hästi palju tegemisi nendes samades päevades, kuhu enne ei tahtnud eriti  ühtegi tegevust mahtuda. Ja igasugune sädelev energia ja teotahe ja lõputu sooritusrõõm.
Aga ma just täna mõtsin, et võibolla see on lihtsalt korrelatsioon. Et ei ole nii, et mu tahtmine õmmelda ja kooke küpsetada ja juukseid värvida ja raamatuid lugeda ja inimestega suhelda tuli tagasi, sest ma hakkasin jooksmas käima. Äkki oli hoopis nii, et üldse igasugune üldine võimekus tuli tagasi. Niimoodi hoobilt kõik motivatsioon ja jõud ja tahtmine tulid korraga tagasi. Ja noh tõenäosus on siis, et kui ma jõuan viitsin tahan asju teha, ju ma siis jõuan viitsin tahan teha rohkemaid asju kui ainult ühte. Jõuan kohe mitut nagu.
Et ma ei pannud seda juhtuma oma tohutu eneseületusliku enda kokkuvõtmise ja pealehakkamisega. See juhtus. Ise. Millestki muust tulenevalt.

Imestasin siin vahepeal, et mul on viimasel ajal vere hemoglobiinitasemega kõik korras olnud ja proovid head ja arstid üldse ei nurise. Aga siis tuli meelde, et muidugi - ma olen ju hakanud korralikult punast veini jooma.

Comments