Friday, August 30, 2013

nothing but my aching soul

Dilemma - lemma, mis tõestab kaks tulemust.

Zenitiga männimetsas

laik, laigu, laiku
Avaldad endast pildi, kus sa näed välja oma igapäevane tavaline. Nii, nagu sa esinedki enamasti. Võinoh, juuksed ikka pesed ära ja puhas särk ja isegi selle ühe punni võib PS ära parandada, sest ega see sul kogu aeg ju ei ole. Ja ongi ilus pilt. Sinust. Nagu sa oled. Kaks inimest laigivad. Üks neist on su ema.
Avaldad endast pildi, kus sa näed välja kordades üle mõistuse parem kui iialgi tavaliselt või päriseltki. Hull uhke soeng ja täiega meik ja hoolikalt sätitud valgus ja mingi äge fotofilter, et romantikat tõsta ja kõik hästi lavastatud ja sätitud ja taevas hoidku mida kõrvarõngaid ja aksessuaare ja võltsi kekutamist, mulje jätmist. Kümned inimesed ilmuvad veel mitme järgmise päeva jooksul su pilti laikima ja su jumalikku ilu taevani kiitma.
Aga... aga... see pole isegi minu moodi ju. Mida te öelda tahate?!



Ma olen küll mõni kord töölt tulles nii väsinud ja tüdinud ja ainult natuke näljane, et ma lähen korraks väikest uinakut tegema. Pärast uinakut on igasugune söögi tegemine välistatud, sest ma olen kokkukukkumise äärel üleni tudisev ja õhuke. Auklik.
Vahel ma võtan sellistel puhkudel endale tühja kõhu peale ühe kohvi, sest ise tean, mis teen, ära tule mulle ütlema.

Või kasvõi see vein, mis on nii hea, et ma tahaks teda muudkui. Ja samas ei taha ka, sest pärast joonuna sellise pigem veinisena ei adu ma üldse enam nii hästi, täpselt kui hea see vein maitseb. Aga ma tahan tunda, kui hea see on.

kivid kaugel all


Venitusseina juures kõnetab mind vanem härra, kes pärast mitme arutleva mõtiskleva miks-küsimuse esitamist küsib luba, kas ta võiks mulle ühe väikese luuletuse esitada. Olen nõus. Luuletus pole väike. See on muudkui pikk ja pikk ja ainult kestab. Pärast küsib see mees minult, mida ma selle luuletuse ajal mõtlesin. 'Ei teagi,' vastan, sest ma ei julge öelda, et ma ei jõudnud kuidagi lõppu ära oodata.

Tüdrukud töö juures ütsid, et see on pervert, kes tahab võõrale avalikus kohas luulet lugeda.
Tegelikult nali muidugi. Aga eksole ju.

Lõpud on selles mõttes toredad, et need võtavad otsad kokku. Annavad terviku kätte. Panevad servad ümber ja raami peale. Kui lõpp on käes, siis alles tead, milline see asi oli ja saad sellest mõtlema hakata. Selle pärast mulle meeldib ise endale luulet lugeda. Nii ma näen kohe ette ära, kas see koht, mida ma parajasti loen, on veel esialgu alles algus või juba koguni lõpp.
Mõni kord kontserdil või etendusel olles ei jõua ma kuidagi lõppu ära oodata. Isegi, kui mul on jube tore ja see on hea ja midag pole valesti. Tahaks, et see juba läbi oleks ja ma saaksin lõpuks hakata seda nautima. Sest kogemine on nagu kogumine. Et ma muudkui saan ja saan ja saan, aga kätte ei saa. Kui see on läbi, siis on käes, siis on olemas ja siis ma vaatan, mis ma sellega peale hakkan.

See naeratusega emoticon, smailifeis, koolonsulg. See on selleks, et inimestele tekstisuhtluses täiega sitasti ja rumalusi öelda ja ikka nendega karistamatult edasi suhelda.
Näen, et sul läheb pahasti. See on su oma süü, sest minuarust sa oled loll :)
Autodel küll on näiteks eraldi tuled selleks, et teistele autojuhtidele öelda: ma tean, ma tean, ma olen praegu täiega jobu ja kõigil jalus, sorry, sorry. Et need tegelt ei ole 'ma pargin kus tahan' tuled. Need on 'sorry' tuled.

asula

2 comments:

  1. Ema murdis jalaluu.

    ReplyDelete
  2. Lapime augud. Ilm keerab paremaks. Eile oli fantastiliselt hea kontsert. Eriti Pärt, see mägede lugu oreli ja kontratenoriga. Õhku tõstis. Ja varakristlik muusika, vist alles eile leidsin endale võtme selle kuulamiseks- silmad kinni! Siis on õige.
    Parimat.
    T.

    ReplyDelete