Sunday, August 11, 2013

nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi

Just mõtlesin, et õigem oleks ju, kui mu blogi oleks viirukilõhnaline. Aga siis tuli meelde, et õigejah, veebilehed ei lõhna. Võib-olla oleks pidanud kuidagi rohkem kui kuus tundi und kusagilt välja pigistama ikkagi.


Viljandi ju

Oh. Asusin usinalt praegu kirjutamisasendisse ja, võta näpust, polegi midagi öelda.

Okei, ma räägin sulle, kuidas ma ühte kooki leiutasin. Eksole, on YouTube'is üks video, kus tüdruk tegi kandilise arbuusi moodi koogi. Tahtsin ka. Ainult et selle vahega, et ma ei taha mingit taimerasva sinna vahele panna ja ma ei taha valmis koogisegupulbrist seda teha ja toiduvärve ei taha ammugi. Nii ma siis nuputasingi. Mitu nädalat olen juba nuputanud. 
Praegu oleme (mina ja see oodatav kook siis) jõudnud sinnamaale, et tuleb teha mitte biskviit vaid keeks. Ja punaseks värvida saab peedipulbriga. Mustsõstrajahu teeb lillakaks, aga arbuusid on pigem roosa poolsed ju. Täiesti hämmastavalt toredal kombel müüakse peedipulbrit lihtsalt niisama igaühele mingite tühiste sentide eest. Spinatist imbub hea tahtmise pigistamise punnitamise korral päriselt rohelist mahla välja ja kui seda siis natuke martsipanile juurde mätsida ja pärast see martsipan jahuga tagasi rullitavaks turgutada, ongi hea. Igatahes proovikoogi tulemus meenutas arbuusi küll. Sellist pigem toorest ainult keskelt roosat arbuusi küll.
Pärast tegin päris peo jaoks päris koogi ja sa vahi raiska. Peet kõik kadunud. Ausõna, taigen oli jumala roosa. Ma nüüd mõtlen, et äkki see on või süü. 

a ta on nunnu ikka muarust

Tead seda, kuidas vahel inimesed hakkavad muretsema, onju. Et on mingi murettekitav asi ja päris hästi ei teagi ja esialgu muretseks. Misiganes asi - rinnahoidja ei istu, laps käitub halvasti, tööl ei lähe päris hästi, mees on palju ära, esik haiseb kassi järele... muresid ikka leiab. Istub vaikselt ja tasapisi muretseb.
Aga siis tuleb keegi teine, vaatab, et seal on mingi murepõhjus ja mis see keegi teine teeb? Ta ütleb. Juhib tähelepanu. Rõhutab mure suurust ja olulisust. Uurib, kas sa ikka muretsed selle pärast. Ega sa ometi liiga vähe ei muretse. Ja ma olen nagu: mis sul viga on? Millest sa aru ei saa? Sest muretseva inimese käest uurida, kas ta ei muretse küllaldaselt, on umbes sama kena tegu kui näiteks peavaluga inimese kõrva ääres taldrikuid kokku lööma hakata. Sest võib-olla sul veel piisavalt ei valuta. Peaks äkki rohkem valutama? Tahad, ma aitan selle valu kõik erinevad nüansid välja tuua ja seda veits võimendada? Sest ma saan. Näe. Saan ju.
Pärast siis imestad, et ta üldse kena polnud sinuga ja koguni kärsituks vihaseks närviliseks muutus. 

Sellest me praegu ei hakka, nagu üldse poleks vaja muretseda. Vahel ikka on. Võinoh, kasvõi juhtub lissalt.



üks Tähe tänava vihmake


Miks minu arust on ikka natuke imelik kahtlane, et mul kunagi raha pole:
  1. Ma ei osta ilutooteid. Kõige värskem meigi-ost oli vist aasta tagasi, kui ma ostsin mingist pankrotivara poest ühe eurose lauvärvi. Ma igast ihu võidmisse eriti ei usu, öökreeme ei tarvita, palsamitega ei viitsi iga kord jännata ja nii edasi.
  2. Ma ei käi ilusalongis, solaariumis, juuksuris, maniküüris ega üheski sellises kohas, kuhu tavaliselt naised ilusad inimesed oma rahasid viivad. Spordiklubissegi pole juba üle poole aasta jõudnud. Okei, kulmud said värvitud, aga see on jube harva ja maksab aint viieka. Niiet see ei loe.
  3. Meie pere riided on kõik kaltsukast väikese raha eest ostetud või ise tehtud või sõpradelt tasuta saadud. 
  4. Ma loen raamatukogu raamatuid. Või enda omasid. Või sõpradelt laenatuid. Ei mäletagi, millal viimati uue raamatu ostsin päriselt endale. Hmm... see võis olla äkki mingi allahinnatud kokaraamat.
  5. Meil kasvavad maal põllu peal söögid. Mida sügise poole seda vähem tavalist põllukraami peab poest või turult tooma.
  6. Ma käin turul.
  7. Mu kass sööb räime.
  8. Kui natuke ümardada rehkendada üldistada, võiks öelda, et mul tuleb iga kuu peale umbel üks, vahel harva kaks teatri, kino või kontserdi külastust. 
  9. Ma kasutan tasuta ära antud või kellegi poolt minema visatud mööblit.
  10. Meil ei ole kombeks süüa poest ostetud valmistoitu, teeme palju ise ja mingeid näkse krõbuskeid fääntsi pääntsisid uudistoite on haruharva. Pealegi ei söö me peaaegu üldse võileibu, mida peetakse üldiselt ju kalliks toiduks. Üks poolik rukkileiva ots seisab köögis, sellel peab silma peal hoidma, et enne halliks minemist keegi selle ikka nahka pistaks.
  11. Meil on peaaaegu kõik pirnid säästupirnid ja arvuteid lülitatakse ööseks välja ja mitte keegi ei käi iga päev duši all. 
  12. Ma saan üle keskmise palka. Mul on alla keskmise üüriga korter. Mu ainus laps sööb vähe. 
Võiksin jätkata, eksole. Kuhu see raha läheb?


Ja samas... kust ta tuleb? Nagu ikka. Nagu ikka.

Analoogiliselt on arusaamatu, kuidas ma saan end paksuks/paksemaks süüa, kui mulle šokolaad eriti ei maitsegi ja ma limonaade ei joo ja näksimisharjumust mul omaarust pole.



kole ilus Tallinn


Ma siin mõtsin. Et huvitav, kuidas nende paarissuhetega või suhetega üldse ikkagi on. Mitte ainult mul. Vaid üldiselt ka. Sest ega ma ainult endast siis.
Et kas see on nii, et sa alguses valid kellegi ära ja otsustad tema kohta ära, et temaga nüüd oledki ja siis oledki temaga kimpus. Kõige täiega. Et see on natuke nagu leping. Mõlemad avaldavad endi kohta alguses need tähtsad asjad, saadakse kenasti tuttavaks ja läbi ja siis hakataksegi olema. Ja pärast, kui ühele poolele miski ei meeldi, siis see on ta oma viga. Mis ta sis võttis mu. Teadis algusest peale, miuke ma olen. Nüüd on minuga ja tulgu toime lissalt.
Aga samas äkki on see hoopis nii, et me valime iga päev minut sekund hetk seda jälle uuesti. Et see tahtmine kellegagi olla on niisugune pidev end uuendav elav lõputu dünaamiline loomake. Mingit kokkulepet lepingut lubadust lõplikkust ei olegi. Kõik, mis meie vahel aset leiab, on ainult selle pärast, et ma siin ja praegu kohe seda tahan. Mitte mingi ammuse kokkuleppe või möödunud äratundmise pärast. Ja kohe, kui ma parajasti ei taha, siis midagi ei ole ka. Või on kurjendamine.
Et näiteks kas on õigustatud oma kaasal pudrunuiaga ukse peal vastas olla, kui ta tipsutamast koju kakerdab. Sest sa ju algusest peale teadsid, miuke ta on ja sellisena sa ta võtsid, välja valisid, kinni panid ja on ebaõiglane hakata nüüd hiljem reegleid muutma ja muud ootama, kui alguses kokku sai lepitud. 
Või mis?


puuriit on mustvalge

No comments:

Post a Comment