Wednesday, September 11, 2013

September is the Monday of the year



Kas teeks jälle üle tüki aja mingit päeva kokkuvõtukat? Mhmh. Sest nii kenasti eeskujulik päev ikkagi. Hea kekata.
Hommik. Viimasel ajal on ärkamine üllatavalt kerge. Ma otseselt hommikukükkidesse ja helisevasse muusikasse kohe ei lasku, aga see masurenära-masurenära õud, mis mõnel semestril hommikuid sisustab, pole seekord vist end kutsutuna tundnud. Huvitav, kas mina ütlesin midagi valesti, et ta kohe niimoodi? Laps muidugi on otsustanud mitte oma nime ära teenida ja keeldub kirglikult igasugusest ärkamistegevusest, mis on enne keskpäeva. "Miks ma pean ärkama?" - "Sest on kolmapäev ja kolmap... ei, oota... kurat. Täna on alles teisipäev." Tegin seda hommikusööki talle ja uimerdasin kakerdasin mööda elamist. Vaatasime transformerite multikast lõiku ja see oli päris nõme ja noh siis oligi kooliminek ka juba. Noh ja siis ma panin ennast riidesse, võttes arvesse, et mul õppetööd ei ole ja see sinine pluus eriti veel ei haise ja peaaegu katab ära selle koha, kust teksad katki on ja nii edasi. Sõin ka. Kaeraputru ja maitsestamata jogurtit. Sest ma olen tervislikkuse ja eeskujulikkuse jumalanna.
Enne tööd lippasin veel turult läbi, et kassile kala võtta. Täna oli hea päev, sest oli värsket kala. Vahel ei ole ja siis on meeleheide. Siis on isegi see kalaleti neiu (punased vahvlilokid) õnnetum noid külmutatud haledaid räimi müües. Kõik turumutid olid millegipärast hiigla kenad. Pasteeditädi isegi andis mulle sangadega koti, et ma saaks oma räimed ja juustu ka sinna panna ja oleks mugav käes hoida. 
Päev. Tegin tööd. Siis tegin veel tööd. Kargasin mööda maja ringi ja kõik asjad juhtusid korraga ja igasugused inimesed ja sõnad ja kohad ja tegemised. Miljon e-maili ja mitu-mitu videot ja igasugused nuputamised, sest vikidega on alati jama ja alati leidub inimesi, kes lülitavad sisselülitatud asju välja, kui pole vaja ja ikka tahab kolm inimest korraga mingit edasilükkamatut asja just siis, kui mul on megahüperkiire kellegi neljanda juurde ja vahepeal on kabinetis sadamiljon inimest korraga ja teinekord istun ma üksinda Jacksonit kuulates ja omad rütmid. Nagu tööpäevad ikka kipuvad olema. Mingi hetk avastasin, et olen juba mitu minutit seletanud telefoni teel lapsele, kuidas sügavkülmutatud kalapulki mikros soojaks teha. Siis sain aru, et see on küll tobe ja küll ta saab. Siis natuke tegin veel ja siis aitas ka tegelt juba.
See võis olla umbes päriselt õhtu juba, kui peaaegu kõik olid kontorist plehku juba pand, kui ma lõpuks tulema sain. Tõin poest kassiliiva ja sellist ja tulin koju ära. Kodus võttis mind vastu Tõenäoliselt Maailma Suurim Kassipissi Haisupilv. Sesmõttes, et eks see ähvardas juba selliste ambitsioonidega umbes üleeilegi. Aga kes siis kohe selle pärast rabelema hakkab enneaegu kahvel. Tegelesin korraga paralleelselt kassiliivaga ja lapse koduste ülesannetega ja köögi koristamise ja söögitegemisega. Näiteks siis, kui me lõpuks selle maagiliselt täiesti lootusetult ära kadunud ja hukka saanud (pisarad) ingliskeele vihiku ikkagi koolikotist üles leidsime ja laps kolis köögilaua taha oma ülesandeid tegema, läks juba päris muhedalt. Kuigi näiteks selgus, et kalapulgad olevat mitte eriti head olnud, sest need olevat olnud seest jääs. Selgus ka, et pasteeditädi oli minuga nii kena, sest pasteet on tänase kuupäevaga. Praadisin õhtusöögiks kõik tahkunud sepikud kaneelises munas magusaks ja hakkisin pitsamaterjali. 
Pitsa tuli lehterkukeseentega ja adžikaga, sest ma täiega mäletasin, et mul on tomatikastet veel tagavaras, aga pold. Aga päris hea küll.

A mis sa teisipäeviti muidu tavaliselt teed?

3 comments:

  1. Tavaliselt - ei tea.

    Aga eile oli näiteks nii, et ärkasin kell seitse, küsisin poeglapselt, kas ta kurk ja kas ta nina ja kas on suur väsimuse-uss peal? Tema ütles, et on suur väsimuse-uss, ja siis jäi koos nagunii haige õega end välja magama.
    Mina läksin ka voodisse tagasi, aga peale pooletunnist väga mõnusat pikutamist oli selge, et päris-ärkamise aeg on juba nii ligi, et katsed päriselt magama jääda päädivad Organismi paanilise "aga mis siin enam!" karjatusega ja siis tõusin üles, jõin sidrunivett, sest ma ka tervislik ja nii, ning läksin jooksma.

    Üldiselt ma nii ei tee, aga esiteks olin juba eelmisel õhtul otsustanud, et lähen, ja teiseks nägin väga ilusat unenägu. Jooksin natukene, nt umbes 2.5 km ja siis tulin koju, sest olin niigi põrutatud omaenda tublidusest, et käin hommikuti jooksmas ja üle ka ei maksa pingutada.

    KOdus avasin arvuti, konspektid ja hakkasin õppima. See ei läinud väga hästi, sest iga infolõigu vahele tegin kas kätekõverdusi või lugesin internetti läbi, vestsin kallima ja teiste kenade noormeestega juttu skaibis või molutasin kohvitegemisega seoses köögis. Ja siis oli veel vaja pesta ja õuna närida ja natuke Pratchetti lugeda ja lastele hommikusööki orgunnida (Poeglaps tegi esimest korda ise putru minu juhendite järgi).

    Kell 10:42 tabas mind korraga kihk õigeks ajaks kooli jõuda, nii et loopisin kotti mingeid vajalikke asju ja jooksin rongi peale.

    Rongis taipasin ka, et need pool tund enne seminari, mille ma muidu kulutaksin kooli arvutiklassis, võin ju panna magama, andes Tütarlapse kooli ära tasuta sõidu avalduse ja uue õpilaspileti saamise avalduse ja siis tulin hoopis varem maha rongist, jalutasin päikese käes kooli poole ja venitasin teel säärelihaseid, sest enne polnud meeles.

    Andsin avaldused ära, koolist väljudes adusin, et kolmest õunast on natuke vähe söögiks ja käisin läbi kauplusest, kust ostsin 208 grammi praetud maksa, sest mulle maks maitseb, aga mu lastele mitte ja pealegi pole see väga kallis.

    No ja siis ootasin rahulikult bussi ja sõitsin sellega järgmisse peatusse, ootasin seal veel bussi ja asusin omast arust rõõmsalt omaenda kooli poole teele, aint et 4 peatust hiljem taipasin, et ei istu mitte Mustamäe suunal liikuval, vaid hoopis Männikule suunduval bussil, kobisin sealt maha ja asusin ootama teistpidi sõitvat bussi.
    Vahele lugesin Pratchetti ja sõin maksa.

    Kooli jäin pool tundi hiljaks ja taipasin kohapeal, et ma midagi ei oska ja millestki aru ei saa, aga tühja kah, vähemalt testi sain kuidagi b-c peale umbes tehtud ka. Pärast neljatunnist nunut koolipäeva asusin teele raamatukogu poole, kuhu üks raamat oli vaja ära viia, muidu tuleb viivis, ostsin tee pealt poest 2 paari võrksokke (oranžid ja lillad) ja nägin enne raamatukogu oma kõike-kõige sõpra lapsevankriga ja siis me tuiasime edasi tagasi, muuseas ka läbi raamatukogu, ja lobisesime kuni kaks rongi ära sõitsid. Läksin kolmandat ootama, lugesin Pratchetti lõpuni ja sõin ära viimase tüki maksa, mis ajas jubeda janu peale.

    No ja siis toidupoodi ja koju, ostsin mingeid toorvorste, mida ma enamasti ei tee, sest kallis, aga liiga väsinud, et päris lihaga jahmerdada nii pika päeva järel. Sõin kodus ära kogu silma jäänud kodujuustu ja küüslaugu, sellal kui vorstid küpsesid ja riis kees, ja ülejäänud õhtu võibki kokku võtta kui söömise, arvuti ja 2 episoodi Doctor Whod koos lastega.

    Kell 22 lapsed tuttu, kell 23 mina tuttu, kell 23.30 ajas kass tõukeratta ümber ja siis me kõik jäime uuesti tuttu pärast.

    ReplyDelete
  2. Ha, ma kirjutasin nii pika kommentaari, et ei mahtunud ühekorraga ära!
    Peaks vist piinlik olema .

    Aga siis see veel, et mõtsin, et mis on tegelikult need mootorid, mis mingisugust minusugust töös hoiavad?

    Kõige naeruväärsemad asjad võivad mind hommikul ärgates aktiivseks lülitada: soe helgemeelne unenägu. Bloody Sunrise hommikumuusikana. Hea hommikuplaan, mis enne magamaminekut pähe turgatab. Blogipost, mis meenutab elu tõsisasju: http://iambeggingmymothernottoreadthisblog.com/2013/09/02/try-anyways/ (jagasin seda fb-s, kus ainult kaht inimest huvitas, aga mu meelest puhas kuld).

    Üldse mitte mingi jooksmaskäik või tehtud tööülesanne vms ei pane mootorit tööle ju - selleks, et nendeni jõuda, juba on vaja midagi, mis elu enne elamis- ja tegutsemisväärseks muudaks.

    Miks on nii, et ma sõltun oma suutlikkuses maailmale otsa vaadata nii naeruväärsetest ja juhuslikest asjadest?

    ReplyDelete
  3. Sest et elu koosnebki suuremalt osalt naeruväärsetest ja juhuslikest asjadest.

    ReplyDelete