Come away with me in the night

üks paadimees ja tema jumalikult sinine meri

Tead, onju, seda vestlusmustrit, kus üks inimene lahmib midagi halvakspanevat hukkamõistvat eelarvamuslikku mingi inimgrupi kohta ja siis teine inimene vastab talle, tunnistades üles, et ta ise kuulub ka (muide) just selliste värskelt halvaks pandud inimeste hulka. Mulle meeldib, et sellisele on olemas mitu reaktsioonitüüpi. Eriti, kuna osa inimesi tunnistavad selle halvakspanu alla käiva omaduse üles ainult ja ainult selleks, et teist piinlikku olukorda panna ja vabandama sundida (trollid). Ja eriti, kuna mulle meeldib inimeste vestlusi kuulata ja vaadata, mis positsioone nad võtavad seisukohtade, partneri ja enda suhtes.

Näiteks:

- "Minuarust ei tohiks üldse lubada selliste ülesannete peale mingit roosat beibe."

- "Kusjuures, khm, ma kannan päris tihti roosat..."

- "Ah, ei, ma ei mõelnud üldse sind. Ära pahanda. Ma mõtlesin üldse mingeid teisi, kes on päriselt roosad ja see on üldsegi kõnekäänd, see ei tähendagi just roosat värvi, see on rohkem elustiili kohta."

  või

- "Kannad roosat, jah? Eks ma seda natuke kahtlustasingi. Noh, siis ei sobi minu arvates sina ka selliste ülesannete peale."




Tead, kuidas see kõik algas. Ühel õhtul helistab mulle.
- Kas sa teeksid meile kõigile reede õhtul süüa?
- Jah, muidugi ma võin süüa teha.
- Ma toon ühe jänese...
- Ahh, aga, ee, ma ei oska jänest teha, ma pole kunagi jänest teinud, mismõttes sa tood jänese, mis jänese üldsegi, ma ei tea ju jänestest midagi...
- Väga hea. Siis õpidki.
Seega meile tuli jänes ja ma õppisingi. Tegin mingeid asju ja suurema osa ajast polnud üldse kindel, mis ma teen, aga välja tuli jumalik. Niiet kui mul poleks nii selgelt meeles, kuidas ma täiesti ehku või milleiganes peale seda leiutasin, oleksin ma veel rohkem ennast täis kõiketeadja jäneste tegemisel. Jumalik jänesepraad. Retsept.

1. Jänes tuleb sulle roosa ja puhta ja karvutuna. Pea kaotanud ja üleüldiselt kõhedusttekitav. Selle kõheduse allasurumisega tuleb eraldi tegeleda kuni asi on natuke küpseda saanud ja paistab juba nagu liha, mitte nagu laip.
2. Paned jänese külma vette üleni, kaane peale ja tõstad jahedasse. Näiteks külmkappi või sellesse tuppa, mida ei köeta.
3. Järgmisel päeval teed marinaadi. Internet ütles, et valge vein või hapu mahl. Mees ütles, et nelk ja loorber. Ehk siis. Ostad pudeli kuiva valget veini (Fine Chile), kallad sellest klaasitäie ühte kaussi ja uhad mingeid maitseaineid hulka - näpuotsatäis nelki, soola, koriandrit, vahemere ürdisegu, basiilikut, loorberilehed, eeeeettevaatlikult peterselli. Ma panin veel lusikaotsaga mett, kus oli õietolmu ja muud meega seotud rämpsu sees. Ja tilgakese sushi ingveri vedelikku kah.
4. Solgutad seda jänest seal marinaadi sees siia-sinna ja edasi-tagasi kuni ta paistab marinaadine. Siis topid tagasi sellesse kaanega potti, marinaad ei ole poti ja jänese ääreni, nagu vesi oli. On aint põhjas ja jänes on sellega määrit, aga ära muretse. Jänes jahedasse tagasi.
5. Samal õhtul jood ülejäänud valge veini ära, et hääd kraami raisku ei läheks.
6. Järgmisel päeval ostad/korjad aedvilju. Hakid aedviljad ära. Seened ka. Sest sa ostsid neid ka. Minu eksperimentaalses kogemata jumala hästi välja kukkunud jänesepraes olid porgandid, suvikõrvits, mõned tomatid, natuke sellerivart, paprika, šampinjonid, pool väiksest lillkapsast. Need on kõik tükkeks tehtud ja julgelt mitu vart värsket tüümiani ja veel mingit ürdisegu on ka hulgas.
7. Võtad jänese marinaadist välja ja tupsutad teda ettavaatlikult murelikult siit-sealt mingi rätikuga. Sätid loomakese suure sügava ahjupanni peale kössi ja määrid igalt poolt oliiviõliga. Põhjast ka. Ja käppade pealt.
8. Jänes küpseb kuumas ahjus pruuniks. Ühe korra võid külge keerata tal ka.
9. Võtad pealt pruunistet seest toore jänese ahjust välja ja hakkad talle hakitud aedvilja seltsiks lisama. Osa läheb kõhtu, osa kaissu, ülejäänud igale poole ümberringi. Siis meenub, et aedviljad on magedad ju ometigi. Siis sa puistad igale poole julgelt soola ja patsutad jänese sooja kannigi selle soolaga. Klaas vett ka põhja ja kõik ahju. Mul oli ahi alguses 200 peal, aga ma varsti muutusin murelikuks ja keerasin umbes 150 peale.
10. Järgmised poolteist kuni kaks tundi rabeled ringi nagu mingi närvihaige iga kümne minuti järel ahju kontrollides, jänest välja tõstes ja teda aedvilja kõrvalt võetud vedelikuga üle kastes. 

Siis ongi valmis. Sööd õuna-pohlamoosi kõrvale võttes ja jood tummist punast veini peale ja annad sõpradele ka süüa, et hääd kraami raisku ei läheks.
Ma pilti ei teinudki, sest see oli viimane asi, mis mulle too hetk pähe tuli.

õunamüüja Palamuse laadal

Tead, mis minu arust on imelik. Kogu see jutt karjäärist. Ma ei tea ühtegi inimest, kes päriselt karjääri teeks. Ma tean, et vahel inimene on teenindaja ja siis natukese aja pärast on ta teenindaja, kes võib mõnikord natuke kamandada teisi teenindajaid. Ja sellega asi piirdubki. See on minuarust natuke teine asi ka. Aga mingit juttu kuidagi ühe asutuse siseselt 'madalatelt' positsioonidelt 'kõrgematele' ronimisest kuulen ma küll ainult hüpoteetiliselt või näiteks muinasjuttudes.

Minuarust inimesed teevad seda tööd, mida nad tahavad (või mõnel juhul seda tööd, mida nad saavad) ja kui nad enam ei taha (või ei saa), siis nad lähevad kusagile mujale ja teevad midagi muud. Mitte et ma siin nüüd hüperpalju teaksin suurte äriasutuste suurtest keerulistest ülesehitustest ja tööturust ja muust taolisest. Aga mul on kahtlane tunne, et see kuvand mingist väiksest mutrikesest, kes rabeleb-rabeleb-rabeleb oma töökohal, et siis natukese aja pärast natuke rohkem rabeleda natuke suuremas kabinetis natuke suurema raha eest, on pärit kusagilt mingitest möödunud kümnenditest, kus asjad käisid mingit teist (primitiivsemat) moodi. Või siis see on välja mõeldud, et panna pisikesi naiivseid inimesi rabelema-rabelema.

heinapallid ja kaugenev punapäine tüdruk
(läheb ees ära, sest ta ei jõua oodata, kuni ma kõike ära pildistada tahan)

Tead, kuidas mul on kogu aeg mingid imaginaarsed asjad hinge peal. Ei, mitte nagu ruutjuur miinusühest, vaid rohkem need teised, käega mittekatsutavad asjad.

Näiteks see tarkus versus headus. Või tarkus versus misiganes. Ma olen sellest varem ka rääkinud. Et peaks olema miski muu, mille järgi inimesi järjestada. Näiteks headus kasvõi. See muutub aktuaalseks kahes kohas.

Üks. Inimesed. Seltsielu üldiselt. Et tegelikult ei tundu ju nii halva mõttena ümbritseda end pigem heade inimestega kui tarkadega. Head inimesed tundub koguni nagu suurepärane mõte. Või hinnata tunnustada imetleda inimesi nende headuse, mitte nende tarkuse eest. Tundub mõistlik. Head sõbrad on igati parem asjade seis kui targad sõbrad.

Kaks. Õpetamine. Haridussüsteem üldse. Et esialgu me järjestame ja hindame ja sorteerime õppijaid nende õppeedukuse (ehk tarkuse) pealt.* Hariduse andmine ja saamine käib olemasoleva tarkuse põhjal. Aga mingi intuitsioon ütleb, et see ei ole alati päris lollikindel (heh, punkalambuur) plaan. Sest mõni kool võtab küll vastu linna koorekihi tarkasid lapsi, osa ikka kukub välja või ebaõnnestub. Läheb küll ülikooli paremusjärjestuse alusel riigi koorekiht tarkasid noori, suur osa ikka kukub välja.**

Niisiis. Tarkus hakkab tasakesi oma väärtust kaotama inimeste (soorituse) hindamisel võrdlemisel. Et võib-olla on seal üks teine näitaja, mis annab paremad tulemused. Aga tead, mis mind närvi ajab? Iga kord, kui ma hakkan tasapisi mingi lootustandva idee peale tulema, milline tunnus võiks olla parem kui tarkus, osutub see tarkuseks. Või vähem määravaks kui tarkus.

Näiteks. Lugesin ühest igivanast raamatust, et nad testisid ühtede väikeste laste enesekontrolli ja tahtejõudu ja pärast selgus, et nendel lastel läks koolis ja elus ja üldse paremini, kes olid efektiivsemad oma impulsse kontrollima. (wiki link). Aaaga nad pärast ikkagi mõtsid, et sittagi see enesekontroll on, see oli lihtsalt tarkus.

Näiteks. Võrdlen mingeid kahte inimest, kellest üks tundub hästi hea inimene ja teine tundub isekas ahne omakasupüüdlik pudrulojus. Aga natuke järele mõeldes saan ma aru, et tegelikult ilmselt on üks põhiline põhjus ühel neist hea kena vastutuleliku inimesena käituda see väike asjaolu, et ta on tark arukas olevus, kes suudab olukordi adekvaatselt analüüsida. Jagab matsu, nagu. Pole mingi põmmpea.

* Jutt sellest, kuidas õppeedukus on õpetajatega läbisaamine ja tarkus on sellest eraldi, on üks eraldi jutt, mille me võime pärast teha. Teeme praegu lihtsalt. Keskkooli lõpueksami teed sa ikka oma aruga, mitte oma personaalse aineõpetaja armust või armutusest.

** Jutt sellest, kuidas kõrgkoolid ongi mõttetu kasutu üleliigne pettumustvalmistav urgas, kust iga arukas inimene esimese puudutuse järel taganeb võimalikult kiiresti, on üks eraldi jutt, mille me võime pärast teha.

täna oli täiesti suurepärane sügise pildistamise ilm, muide

Nii. Nüüd sai küll loodetavasti mõnusalt tulistatud igasse auku. Saavad jäneste nunnutajad mind põrgupõhja needa ja saavad targad head inimesed mu arutlusi hukka mõista ja keegi saab lõpuks ometi avada mu silmad karjääride ja nende reaalsuse osas. Võid muidugi nõustuda ka, kui julged.

Läks!