Tuesday, October 29, 2013

sinu suu ja silmad üle sügise kes nüüd lumemarjadele

IMG_0185
puu süda paistab

Hommikul ei olnud midagi süüa, seega tegin pannukaid. Sahvri riiuli ees kikivarvul hämaras kobades tegin muuhulgas Sisaski suurepärase laulu 'Mis maa see on' veits asjakohasemaks.
"Mis MOOOOOS see on?! Kas tõesti ainult õuntest?!"


Ma vahel saadan oma tegevust lauluga. Väikesed lapsed ja arengupeetusega täiskasvanud ja normaalsed üleväsinud inimesed saadavad oma tegevust kõnega. "Paneme selle siia. Nii. Hästi. Nüüd võtame selle ja vaatame, kuidas see on. Sobib. Nüüd. Mis ma nüüd pidin tegema? Õigus. Nüüd ma teen seda." Tähelepanu püsib hästi tegevuse juures ja järg ei kao käest ära, sest hetkel käsil olevad tegevused on kõne abil seotud käsil olevate mõtetega ja kuigi kõrvalt vaadates ei paista sedamoodi, on üleni tervemõistuslik tegelikult.
Mul tulevad laulud. Enamasti sellised enda lõbustamiseks. Teinekord olemasolevate laulude naljakate versioonidena. "Müüa võid nii oma südame, kui sul silme ees vaid keerleb muna -- muna-aa!!" (laulusõnade link, videot pole) Vahel on laulud praktilised ka. Sest kui tohutu askeldamise sees tuleb kindlasti kindlasti midagi korraks meelde jätta, teen sellest väikse laulujupi ja ümisen seda. Siis püsib meeles. "Kinn-gad kaasa, kingad kaaa-saa, võtt-an kingad-kingad kaa-sa."

IMG_0209
kask ja mets on üks

Üks asi, mis mind juba jupp aega häirinud on. Tead seda, kuidas vahel sõbrad julgustavad ja toetavad mingite asjade alustamisel, mida muidu kohe ise ei tihkakski teha. Ja selle julgustamise ja tagant tõukamise sees on vakimisi lubadus sulle toeks olla selle asja teoks tegemisel.
Näiteks: Loe seda raamatut, sellest tulevad huvitavad mõtted. Teinekord läheme koos kohvi jooma ja siis räägid mulle. Või: Jäta, jah, see nõme mees maha. Küll sa saad üksi ka hakkama, mina ka aitan ja.
Käib ju nii.
Aga millegipärast on nii, et kui sõbrad julgustavad kedagi tarvitama meelemürke ikka talle head ja paremat soovides ja lootes tema maailma avardumisele ja seisundivahetusele ja uute huvitavate eneseleidmiste ja -kaotamiste peale panustades, pole nad sugugi nii valmis kogu protsessi jooksul toeks olema. Täpselt tol hetkel, kui sa oledki tublisti julgustatuna kõik need šotid sisse endale kallanud ja püüad tolles uues selguses või selgusetuses midagi luua või hävitada kasvõi iseendastki, on su sõbrad kadunud. Kusagile oma purjumaale. Ja siis sa oled üksi. Ise. Oma purju sees. Ihuüksinda. Kedagi ei ole sind saatmas talutamas hoidmas ja kaitsmas. Pead ise toime tulema.
Kas sa näiteks kujutaksid ette, et sa lähed umbes hüpnotiseerija või õpetatud šamaani juurde oma sisemaailmu avastama, muid seisundeid kogema, aga tema osutub kõige olulisemal hetkel olema ise täiesti teovõimetu. Ups. Või et oled teraapias jõudnud oma suurima murdepunktini, kõik õrn ja habras lahti kistud ja avali ja igasugune enneolematu ootamatus ja just sel hetkel osutub su terapeut, kes ise peaaegu vägisi ja igati tagant surkides sind selleni viis, olema ruumi teises nurgas kägaras nuuksudes oma enda lapsepõlve hingehaavu kratsimas. Einoh, aitäh.
Mis mõttes et, kui ma ei mäleta, kus mu kodu on ja kes ma olen ja kõik on üheaegselt korraga käes ja kättesaamatu, on needsamad inimesed, kes mulle pealetükkivalt kõiki jooke ette tassisid, ise kusagil nurga taga oksendamas?

(Vahele peab vist mainima, et see kõik siin on pigem hüpoteetiline ja ma ei ilmuta oma esivanemate koledaid alkohoolikute geene ja ei käi alternatiivmaastikel narkotrippimas ja mul jätkuvalt on töökoht ja kodu ja ma olen üldse üleni üks rõvedalt tubli tublidusnaine ja sooritus. Muretseda pole tarvis.)


IMG_0218
käisime korraks Viljandis ja udu

Mu kass, muide, on toortoidul. Mitte selle pärast, et ma oleksin kuidagi ära hullunud, aga sujuvalt läks nii. Alguses oli ta haige ja odav toit mõjub talle halvasti. Vahepeal ostsin ka kallist toitu, aga siis see loomapoe mees ütles, et mul on kogu see aeg õigus olnud ja toores liha on loomale kindlasti parem kui suvaline poetoit, kus on eiteamida sees.
Seega räimed ja erinevad tükid kanast põhiliselt. Aga kui ma nigunii kodus süüa teen mingist toorest loomsest, saab sealt kassile ka natuke kõrvale pandud. Hakkliha või fileed või lõhetükke. Kõige toredam on muidugi, et toores liha on odavam kui kassitoit. Niiet tundub üldse imelik talle midagi muud anda.
Tatraputru sõi ka ükspäev suure näljaga tegelt.

Ma ise, muide, läksin autokooli. Ja-jah, ma tean, annetus khm õnnitlused on igati teretulnud. Ja ma näiteks praegu küll hoian end täiega efektiivselt üleni vaos ja ei hakka üldse rantima teemal värdjad õppematerjalid ja igasugune pedagoogiline ebakompetentsus ja õäõhhhbrrr.



Uinakud.
Mõni päev ma tulen töölt ja olen üleni kuivaks pigistatud tsitrus. Nagu üksildane kortsus tühi väntsutatud õhupall sünnipäeva järgsel hommikul toanurgas maas. Krimpsus ja hale. Seltsiks ainult mustad nõud ja tühjad pudelid. Nagu sellest mürgipulbrist läbi kõndinud vaaraosipelgas, mürk läheb kõndides liigeste vahele ja sipelgas tõmbub iga sammuga järjest rohkem kokku puntrasse väikeseks prahipallikeseks. Ai. Võtan hammastega tekiservast kinni ja keeran ennast selle sisse rulli ja välja ei tule, kui just ei pea. Mõnikord ei tule siis ka.
Mõni teine päev ma tulen töölt ja kõik on korras. Ma sain oma asjadega hakkama ja homme on veel asju, sest need on homsed ja praegu on rahu ja rõõm. Mõtted lülituvad töistelt asjadelt kergesti kodustele, inspiratsioonipuhangud tabavad siit ja sealt. Kõik on ilus ja kusagilt ei valuta. Enne kõigi oma õhtuste toimetuste ja käimiste ja inimeste kallale asumist sätin ennast korraks voodisse triibulise teki alla ja pikutan veits. Võib-olla tuleb uni, võibolla mitte, siis mõtisklen niisama. "Aega on palju, nad jõuavad küll."

No comments:

Post a Comment