Oi, tere. Sina ka siin. Kuidas läheb?
Kas sul on ka vahel nii, et telefoniga rääkides tahaks midagi kritseldada. Või et sul on raske loengule või koosolekule keskenduda, kui näpud parajasti midagi ei näpi. Või tahaks teinekord rahulikult muusikat kuulates midagi pisikest nokitseda, aga tegelt on elamine juba väikeste mütsikeste ja linikutega kaetud ja vastutustundlik täiskasvanulik samm oleks nüüd end takistada veel ühe liniku heegeldamisest?
Siin on sulle päästja. Otsi guugli otsingust sõna 'mandala' ja säti otsing nii, et ta näitaks ainult mustvalgeid pilte. (Või kliki siin.) Prindi mõned endale välja ja säti töölaua või tugitooli lähedusse. Moment tuleb, hakka otsast värvima. Väga hea rahustav rõõmustav tegevus. Näppudele meeldib. Tasapisi süvenenult teed, meeldib pärast silmadele ka.
Ah, ei. Mis sa nüüd. Pole tänu väärt. Teinekord teed joogi välja.
Võibolla inimeste nõmedus ja maailma kurjus, mis juhtub kuidagi siiski imekspandavas komplektis tema hoolimatu ükskõiksusega ja 'pole minu töö' või 'miks ma peaksin' sorti inimesed on tegelikult niisugune liikumapanev jõud. Kütus. Päästik. Tõmbab käima. Sest näiteks, kui ma tulen kontorist maailmahaletsuspisaraid neelates ja on üks nendest päevadest, kus ma parem sõidan kõnniteel rattaga, sest autojuhid (ka) tahavad mind kõik kogemata ära tappa, lähen ma koduteel kaltsukast läbi ja hilbud. Raha liigub. Äri edeneb. Kapid täituvad. Garderoob mitmekesistub.
Seoses sellega. 2 uut kombinee-seelikut ja täisnahast kinnised viisakad kingad, mille peale isegi mu üleni küllaldaselt vanamoodne klassikat hindav mees naerma turtsatas ja midagi 50ndatest pomises.
Lood sellest, kuidas meil tegelikult vanasti ka oli tegelikult Internet natuke.
Ühel tüdrukul, keda ma tean, oli selline koduleht-blogi-nurgake, kus tal olid lisaks niisama parajasti aktuaalsetele mõtetele ja teostele üks koht nimekirjaga toredatest asjadest, mis talle meeldisid või rõõmu tegid. Sellised väikesed asjad.
Keefiritriibud tühjas klaasis. Kolmanda tunni keskel on veel põsed külmad. Fotoka katiku hääl. Kontrollile näidata, et mul on pilet olemas. Varjud puutumata lumel.
Ma mäletan sellest loetelust paljusid asju, kuigi see oli mingi 10 aastat tagasi, sest ma vahepeal käisin jälle uuesti seal lehel, et neid algusest lõpuni kõiki üle lugeda, sest nii ilus.
Tegelikult tahtsin ma juba eelmises postituses, kus ma rääkisin sellest, et on lihtsam inimesi taluda, kui sa nende vastu õrn püüad olla, jõuda ühe asjani veel. Selleni, kuidas mind täiega hirmutavad ja mulle üleni eemaletõukavad on need inimesed, kelles ei ole-gi midagi pehmet vetruvat sooja. Et ükskõik kui tähelepanelikult ma vaatan ja empaatiliselt kuulan ja õrnuse ja headusega lähenen ja teda tõeliselt tunda püüan, ma ei näe seal sees seda inimest tema haavatavuses ja ilusas hapras kordumatuses. Kui kesta all on lihtsalt veel kestasid. Vot need inimesed on kuradi hirmuäratavad.
Kui ma kuulen tema jutust ainult seda, mida ta teab või tahab või oskab ja mitte kunagi seda, mida ta tunneb või kardab või igatseb. Kui tema arutelud ja otsused tuginevad alati kasule või õiglusele või targutustele ja mitte kunagi headele soovidele või armastusele või rõõmule. Brrr.
Tähendab - ma ei taha öelda, et lähme kõik lolliks, peaasi et armastus. Ma tahaks öelda, et mõlemad on head ja üks ei ole parem kui teine. Ja ainult targad üldse mitte head inimesed kohtades, kus on teised inimesed või õpetamine või lapsed, on väga väga kole mõte.
Ma mõtlesin sellest ka, et kui võtta mingid eestikeelsed ütlemised ja neile eitus ette panna ja hästi formaalselt matemaatiliselt loogiliseks jääda, kuidas need siis kõlaksid.
Pole lillegi liigutatud. - Leidub vähemalt üks lill, mida on liigutatud.
See oli hea.
ReplyDelete"Kui ma kuulen tema jutust ainult seda, mida ta teab või tahab või oskab ja mitte kunagi seda, mida ta tunneb või kardab või igatseb. Kui tema arutelud ja otsused tuginevad alati kasule või õiglusele või targutustele ja mitte kunagi headele soovidele või armastusele või rõõmule. Brrr."
Ma olen vist üks neist inimestest, kes on harjunud sellega, et igatsustest ja hirmudest räägitakse ainult siseringi inimestele - ja pigem muutun ma kahtlustavaks, kui keegi tundub läbinisti lahke ja heasüdamlik. Elukogemus on seda ka kinnitanud, need üdini head kipuvad olema näiteks sellised väga zenid inimesed, kes võivad naeratades kinnitada, et kõik saab tehtud, ja hiljem sama naeratusega öelda, et sorry, mul kohe üldse ei olnud tuju oma lepinguliste kohustustega tegeleda. Või sellised, kes elavad oma mullis ja on küll kõigi vastu keskmisest sõbralikumad, aga tegelikult ei hooli kellestki süvitsi.
ReplyDeleteEks need läbinisti pehmed inimesed on ka õudsed ja need on teine kategooria. Nende väljakannatamisel on hoopis teiste asjade taha vaja vaadata, et neile pihta saada. Ja asjalikel asjaajamistel ei räägitagi oma unedest ja sügelevast pepust. Ja kõik see.
ReplyDeleteAga kui me näiteks tutvume või peame läbirääkimisi võimaliku koostöö osas või tööintervjuu ja inimene muuhulgas teatab, et ta ei tee kunagi vigu ja pole iialgi endas kahelnud... ma ei tea, kas ma päriselt sellist ka usaldada julgen.
Üks teine peaaegu sama lugu oli ühes asutuses enamvähem sama koha peale inimese palkamisel. Alguses mõeldi, et võtame kellegi, kes on tark, sest siis saab töö hästi tehtud. See tark oli üleni kinnine eraklik sõnaaher veidrik, kes kunagi ei suhelnud ja kellelegi midagi ei öelnud ja täiesti müstika. Siis võeti keegi, kes hästi suhtleb ja on avatud. See suhtles ja keelitas ja vingerdas igast asjast läbi ja oma võluva isikuga suutis päris kaua mitte midagi tegemise eest palka saada.
Edasi. Tagasi.