Saturday, November 09, 2013

õrn armas õrn

IMG_0168
post post traat traat

Minu ilgelt pikk ja tähelepanekuterohke elukogemus on mulle õpetanud (ja kindlasti on kirjutatud sada raamatut selle kinnitamiseks), et teatud sorti sellise hapra tasakaalutu hingeeluga laste kasvatamisel tuleb vältida lapse ehmatamist ja üllatamist ja üldse ootamatusi niipalju, kui see on võimalik.
See tähendab, et sa ei ütle täiesti out of the blue keset kaunist bussisõitu: 'Nii, see on nüüd meie peatus, tule, lähme maha.' Ja sa ei teata äkitselt suvalisel hetkel: 'Panin su lemmikteki pessu, ülehomme saad tagasi.' Ja sa oskad juba oodata teatud vastuseisu (röökimine) ja arvestad läbikukkumise või viivitusega (viskab põrandale pikali ja loobib asju) olukordades, kus sa tahaksid korraks kiiresti poes ära käia või oih, meil on külalised või ah, ma täna hommikul tegelt ei viitsi sulle pannukaid teha, söö võileibu või näe, me ostsime uue elektripliidi, vana on nüüd prügimäel ja me ei näe seda enam kunagi. Ükskõik kui muretu spontaanne impulsiivne rõõmsameelne loomake sa ise oled. Kui sul on kasvatada teatud sorti sellise hapra tasakaalutu hingeeluga laps, oled sa ettevaatlik. Natuke õrnem uudiste edastamisel. Veits ettenägelikum muutuste läbiviimisel. Ütled: 'praegu me veel sõidame bussiga, aga varsti tuleb meie peatus ja siis me läheme maha.' Ütled: 'see tekk võib varsti mustaks saada ja siis me peame seda pesema.' Oled niimoodi vähe taktitundelisem. Ei lajata igasuguste hullustega ja ootamatustega niigi õudset maailma veel rohkem segamini.
Igasuguste huvitavate hingeelu tüüpide või kummaliste suhtlusvajadustega on see tore asi, et nad ei ole binaarsed. Pole nii, et ühel on, kui on ja teisel, kellel pole, pole üldse. On skaalad. Spektrid. Väärtused terves määratuse ulatuses. Isegi täiesti stabiilse üldse ilma mingi erivajaduse või iseäralikusega laps võib mõnda sorti muutuste peale veidikene ära flippida. Ja isegi enda mälestustes sobrades leiad äkki mõned olukorrad, kus sa oleksid hoopis soliidsemalt ja väärikamalt end ülal pidanud, kui vastav teema poleks sellise üllatusena niimoodi järsku välja popsatanud. 
Erivajadused on tore raamistik, kui sa pead koos töötama või elama täiskasvanutega, kelle emotsionaalsed reaktsioonid on, noh, ütleme, mitte eriti mõnusad. Vahel on inimesed kirglikud valjud või teevad vihastades ühte häält või nägu, mis on natuke ebameeldiv ja eks ikka leidub täiskasvanute seaski inimesi, keda, nagu lapsigi, kohe üldse ei tahaks häirida ja endast välja viia, sest kahju hakkab vaesekesest. Üks variant on muidugi korrapäraselt ahastada ja hädaldada, kui raske on koos töötada või elada kellegagi, kes iga uue asja peale plahvatab. Teine variant on olla rohkem hea ja õrn ja koguni veits emalik. Edastada uudiseid etapikaupa. Mitte nõuda, et teine oleks kohe valmis kaasa tulema mõttega, mis on sinu peas mitu nädalat küpsenud, aga talle serveeriti niimoodi pauhhti. Kõmm - idee - tule kaasa - kohe. Arvestada esialgse vastuseisu ja sellise ehmatusele omaste reaktsioonidega nagu viha ja solvumine ja sõim ja jonn ja vältimine ja tõrjumine. Hoiatama ja puhverdama ja nii. Õrnalt ja ettevaatlikult.


Üldse ma olen avastanud, et mul on hästi palju lihtsam rahulikuna püsida igasugustes inimestevahelistes pingeolukordades, kui ma suudan end veenda selle ärritava inimese vastu olema oma mõtetes õrn ja hea. Selline kaitsvalt hoidvalt emalik. Kui mul õnnestub korraks piiluda tema kesta pragude vahelt sisse ja näha, et tema on ka seest pehme ja vetruv ja soe. 

Oluline on siinkohal ka märkida, et päris tegeliku emana pole ma kaugeltki Muumimamma. Kuigi mul on üks muumimammalik lillast sametist kodukleit. Aga see ei loe. Oma halvematel päevadel olen ma rohkem nagu see tädi, kes oma salvava sarkasmiga selle tüdruku niipalju ära hirmutas, et see muutus lõpuks nähtamatuks. Või nagu Nancy sarjast Weeds (soovitan) või nagu Eddie sarjast Absolutely Fabulous (nigunii tead seda). Selline segane pisut liiga palju hõivatud endaks olemise puntra ja oma elu keerukuse ja draamaga, et päriselt isetult emalikult hea ja jumalikult andestav ja õrn kogu aeg püsida. Olemata seejuures tegelikult otse tahtlikult halb.


Maitea. Ma vist esialgu rohkem ei ütlegi. 
Ma olen avastanud, et kui terve nädalavahetuse teha hästi palju erinevaid toredaid rõõmustavaid asju, mitte lebada ühte toredat asja tehes voodis (internet ja ülemagamine), on esmaspäevaks hoopis parem puhanum tunne. Seega terve päevakava igasuguseid toredusi ootab ees ja peaks juba pihta hakkama.

6 comments:

  1. Hea, kui elus rohkem selgust ja kindlust vajaval lapsel on vanemad, kes seda vajadust ja last mõistavad.

    Minu kodus toimub sama 'jama'! :)

    ReplyDelete
  2. ükskord läksin bussist maha lapsega, kel oli jalas ainult üks kummik.
    Sest etteteatamine 10 minutit ei olnud piisav, et riidesse saada.

    seisis siis bussi kõrval ühel jalal, kuni ma kummiku teisele otsa monteerisin.

    ReplyDelete
  3. Mrls08:04

    Ahoi Murka, mul on hoopis selline palve, et ma kohutavalt tahaks su blogi algusest peale lugeda, aga sul pole arhiiv nähtav... Et äkki...? Ma beebiga haiglas olles lugesin eest tahapoole päris pikalt aga nüüd kaotasin selle järje ka ära.. Samas neid pikki öötunde siin jagub, mida sinu blogiga oleks hea sisustada.

    ReplyDelete
  4. Kõigepealt palju õnne beebi puhul. Beebid on nunnud.

    Ja siis see et... las keegi toob sulle raamatu haiglasse. Saad seda lugeda. Igasuguseid häid raamatuid on olemas.

    Aga muus osas. Mul on hiigelsuur arhiiv sellel blogil. Aastast 2005 nii umbes 2,5 postitust nädalas. See on suur ja kole ja erineva intensiivsusega rumalust ka jagub. Pealegi, selle kusagile sättimine tekitab mulje, nagu mulle meeldiks, et keegi mu peaaegu 10 aasta tagusi rumalusi uuesti ja uuesti loeb.

    Aga kui sa tõesti täesti tahad, siis on üks salanipp. Klikid suvalise postituse pealkirjal ja siis eemaldad aadressirealt pealkirja ja jätad alles ainult kuupäeva, ongi vastava kuu arhiiv käes http://mmurca.blogspot.com/2013/11/ näiteks. Ja niimoodi saab kasvõi kõik need 1000+ postitust kätte kuni selle ajani, kui ma ise beebiga istusin ja ühtegi raamatut ei lugenud ja rumalusi kirjutasin.

    ReplyDelete
  5. oi, Murca, mul oli sellest postitusest palju kasu - st sellest lapse ettehoiatamise asjast. mitte et mul lapsi oleks, kelle peal seda praktiseerida, aga üldisemalt inimestega.

    pealegi selgus, et kui ma teiste inimeste häälestamisega juba varem tegelema hakkan, saan ka ise palju paremini häälestatud. ma enne arvasin, et mul pole vaja.

    ReplyDelete
  6. Anonymous17:17

    Ahah, ahah, ma proovin siis nii. Ja ära muretse, ilge raamatunohik olen ma nagunii aga vahel nagu tahaks midagi muud ka. Sest kuidagi ma suhestun su blogiga päris hästi, et laps ja ülikool ja elu ja asjad.
    Selle peale tulin ka, et minevikus on pisut teistsugused oldud janii, et võtan arvesse sedagi.
    Tervisi, Mrls&Peebi

    ReplyDelete