porgand see on porganud

Mets(lased) magamistoas

Sariunenäod on mul niisugune asi, et mingi aeg mõned ööd või nädalad järjest on sama teemaga uni. Et pole päris täpselt see sama uni, aga teema või lugu jääb samaks. Võimaldades isegi teataval määral kujundeid ja ülekantud tähendusi ja ainult ridade vahelt loetavalt sama lugu. 
Ei, muidugi saab unede ridade vahelt lugeda. Mis sa sis mõtsid?
Näiteks kui on põgenemise teema käsil, siis vahel on teada, kelle eest põgenen, vahel mitte. Vahel põgenen oma põgenemised ära ja jätkub tavaline uni, teinekord ärkan üles, sest ni jube oli. Mõni põgenemine tuleb üleni hästi välja ja ma olen täiega parkuur-ninja-bond-naine. Mõni teine kord olen paras koperdis ja pigem eksinud.
Mõned suved tagasi ja vahepeal nüüd uuesti ka on mul olnud unesid, kus ma olen mingis ebameeldivas seltskonnas ja ei saa sealt ära. Ja mõnikord on see lihtsalt nõme ja kogu moos. Mõni teine kord käivitub juurde kolepaha sisemonoloog, mis noomib ja noomitab, et ma ikka nii rumal olen ja ennast sellistesse olukordadesse viin. Teinekord olen ma unes koguni teadlik, et mul olid küll varem ühed hoopis toredamad inimesed kellega olla, aga mina, rumal, läksin ikka mingite nõmedatega. 
Vot nendest viimastest unedest on ilgelt mõnus üles ärgata ja teada, et mul on hoopis toredad inimesed ja neid nõmedaid ei ole päris ja see oli lihtsalt uni.

Kuulasin ükspäev õmblemise kõrvale Ööülikoolist Mikk Sarve ja seal oli rohkeid sõnade üle mõtisklemisi. Kuidas lapsed kogu aeg igasuguseid asju pärivad. Ikka miks ja miks. Ja et sõna 'pärima' on ses mõttes äge, sest varandust ja muud kraami saab ka oma vanematelt pärida. Ja siis sealt edasi näiteks pärituult või pärivoolu ja kasvõi asjad, mis on päriselt.
Teine päev öeldi mingis loengus, et keegi on oma jõukuse pärinud. Mul läks tükk aega, et aru saada, millest jutt on.


Ma pean arvutist hästi kõvasti Florence and the Machine'i kuulama, sest ülemise korruse lastel on klaver, mida nad mängida ei oska ja ma olen elanud klaveriga majapidamises ja ma tõesti ausõna olen ära kuulnud vähemalt kolme eluaja limiidi valesti mängitud koerapolkat ja rongisõitu ja ma üldse rohkem ei taha. Aga mu läpaka kõlarid on sitad ja üldse ei ole hea nii valjusti neist häid asju kuulata, aga mu päris kõlarid on ikka veel katki, sest ma ju tahtsin neid ise parandada ja ma ei oska selle plaadi küljest asju lahti joota veel, sest ma alles paar päeva tagasi sain endale jootejaama ja keegi pole mind veel õpetanud.

olme ja manuaalne fookus

Sellest, kuidas geneetika on romantiline.
Vaata. Kui kaks inimest teineteist väga väga armastavad. (Jah, niimoodi alustangi.) Kui kaks inimest teineteist väga armastavad ja ma mõtlen sellist Suurt Armastust, mis on maailma suurune ja kõikvõimas ja jumalik ja taevalik ja kõikevõitev ja igavikuline. Kui see on nii ilus ja ääretu ja erakordne, et vajab tähistamist. Selle kohta tuleb märk panna. See tuleb kusagile kirja panna. See on nii võimas ja imekspandav, et selle pärast võib tekkida tahtmine midagi veel teha. Peale armastamise, ma mõtlen. Ja mis oleks veel parem viis kahe inimese vahelisele armastuse üles märkimisele kui üks kolmas inimene, kes on poolest saadik üks ja poolest saadik teine. Keegi, kes on täpselt need kaks inimest kokku. Mitte mingi lame pulmatort, millel on kaks poolt ja nõrgad visuaalsed metafoorid. Sest tort süüakse ära ja röhatused. Mitte mingi lame (pulma)pidu, kus on kaks teemat või kahte sorti lamedaid küsimusi mingis lamedas viktoriinis. Vaid hoopis midagi imelist.
Mõtle - sa oled oma vanemate armastuse monument. Millegi suure ja kordumatu ja taevaliku igaveseks tegija. Sina oled edasi isegi pärast seda, kui seda armastust enam ei ole. Pärast seda, kui neid enam pole. Aga kunagi oli . Kunagi oli kahel inimesel niisugune tähistamist väärt armastus ja sina oled pool ühest ja pool teisest ja märgid niisuguses täiuses oma olemasoluga midagi, mis on maailma suurune ja kõikvõimas ja jumalik ja taevalik ja kõikevõitev.

Võinoh, välja arvatud sel juhul, kui armastus ongi naiivne väljamõeldis ja rumalaid tüdrukuid lissalt pistetakse paksuks ja loomalikkus ja kehvad kondoomid. Siis muidugi ei ole romantiline, jah.

Mh. A mis imelikku juttu sa ise ajad?

see on üks sammal on nagu üks puu märgade sarapuulehtede kuhjas puu all

Ma vahel võtan asju pähe. Näiteks ma võtan vahel endale pähe, et ma olen halb õpetaja. Näiteks just viimasel ajal. Ei, sesmõttes, et näiteks täna läks juba toredamalt. Olin oluliselt vähem halb. Aga see vajas eelnevalt igasugust põhjas käimist ja põhjatust sinna otsa. Kusjuures, midagi ei juhtunud, et ma sellise asja endale pähe võtsin. Ma ei hakanud klassi ees nutma või märatsema ja keegi otseselt ei öelnud mulle näkku, et ma imen oma töös ja tavaliselt mõni ikka on õpetatavast asjast aru saanud ja kõik ei kukugi kontrolltöös läbi ja igasugune rutiinsus ja normid mis täidet. Lihtsalt järsku jõudsid asjad ja Suur Pilt kohale ja enesehaletsus ja -kriitika koos liiga suurte Küsimustega Elu, Universumi ja Kõige Selle kohta.
Täna oli parem päev ja ma olin parem õpetaja, aga ma kardan, et see kulub uuesti maha, nagu ta varem on kulunud ja ma kukun tagasi sinna samasse ämbrisse. Pange. Mülkasse.


Koit küsib mult mingeid asju minu arvamuse ja igasuguste aga-mõtle-kui olukordade kohta. Kui ma vastan midagi tema arvates mitte piisavalt ägedat, teatab ta etteheitvalt: "No muidugi, kui sa tead ainult ühte pokemoni..."