Monday, November 25, 2013

tule kui tuli ja sära

IMG_0361
"I am two with nature"

Peegeldustest.
Käin päevadläbi ringi ja ahastan ja väänlen oma identiteedi- või milleiganeskriisis. Küsin endalt ja kõigilt, kes vähegi viisakat kuulamise nägu viitsivad teha, neid igavesi küsimusi, mida ma ikka hakkan küsima, kui semester on juba nii kaugel ja asjad kogunevad ja lagunevad ja igasugune sädelevus on kogu õppeaastalt maha kulunud nagu mustrid kuluvad maha või vaimustus ja armuminegi. Küsimusi nagu: milleks meile üldse kool, kas kedagi saab tegelikult üldse kunagi õpetada, kellele see haridus üldse hea on ja kuidas kuradi moodi mina siia üldse puutun ja kuidas ma saan, kui ma nii jõuetu olen ja kas ma üldse peaksin ja mida see kõik tähendama peaks. Ja siis ma käin nende ja miljoni teise küsimusega mu peas vasardamas ja hinges kripeldamas ringi ja püüan aru saada ja vastuseid leida ja vahel küsimusi juurde ja kasutan kogu aeg teisi inimesi sihtmärkidena, et oma mõtteid sõnastada ja plahvatan üleni kirglikeks liialdavateks liialdusteks, kui keegi rumalast peast julgeb mõne tobeda metafoori või pehmelt satiirise karikatuuriga mõnda haridusteemalist klišeed jälle minu kuuldes ülistada. Ja nõnda edasi. Lihtsalt. On selline periood jälle käsil.
Lähen sõidutundi ja õpetaja tahab teada, mis tööd ma teen. Järgneb sõidutund, kus mina püüan kogu oma keskendumise ja püüdlikkusega auto sujuvat käivitamist ja peatamist selgeks saada samal ajal, kui mu uus värske sõiduõpetaja laeb mulle maha kõike seda, mis seni on tema hinge vaevanud teemal õpetamine ja õppimine ja koolid ja õpetajad ja õpilased ja õppust võtmine ja nii edasi. Kohati satub ta nii palju hoogu ja emotsionaalseks, et ma ei kuule üle tema kirglike väljaütluste provokatiivsete küsimuste, et ma peatumisel mootori välja suretasin. Noh. Vaikne auto oli ka tegelt. Ja noh. Ma alles õpin, niiet tõenäosus on.
Kuid siiski. Ma arvan, et mõnevõrra tähelepanuväärne. Et mitte öelda vaimukas. Et niimoodi peegeldab.


IMG_0326
veits värisevad pärlid


Mis ma oma sellest blogist mõelnd olen.
Mõtlesin, et äkki peaks hakkama otsast koostama mingit nagu metablogi, kus iga lõik või terve mõte (mitte mõistuse juures olev vaid ühes tükis, ma mõtlen) on eraldi postitus pealkirja ja vastavate märksõnadega varustatud. Et tekiks natuke hallatavam kogumik. Sest praegu on nii, et kui keegi mingil veidral põhjusel tahaks näiteks lugeda kõike kõike, mis ma kunagi olen öelnd raamatute või toidu või hariduse kohta, peaks ta ilgelt palju sobrama.
Mõtlesin, et äkki peaks mõned mõnusama rütmi ja sõnadega kohad välja võtma ja neid natukene veel kõpitsema ja siis need näiteks väikseks luule-asjaks kokku panema ja siis teinekord häbelikult mõnes kohas neid esitama mahedal häälel. Või liiga paljude reavahetuste ja ilma kirjavahemärkideta kusagil trükkima.
Mõtlesin, et ütleks mõnele loomingulistele inimestele häbematult palju raha andvale asutusele, et ma, loominguline inimene, ausõna koostan jumalast ägeda raamatu oma kirjutistest umbes aasta või paariga ja mul on selleks häbematult palju raha vaja ja siis nad usuvad ja annavad ka ja siis ma lähen selle rahaga Hispaaniasse ja Tiibetisse ja Uus-Meremaale ja igale poole esialgu.
Mõtlesin, et jumalast äge ongi nii nagu praegu on ja las olla. Sest blogimine on blogimine ja rumal on sellest midagi muud üritada teha ja endale asju ette kujutada.
Mõtlesin, et peaks tegema ühe blogi juurde, mis on ingliskeelne, sest ma tahaksin õppida paremini ingliskeeles kirjutama ja see on just seda sorti asi, mida hakkad paremini oskama, kui lihtsalt hakkad seda tegema. Teeks haridusteemalise koguni, siis pärast, kui ma mingil rumalal (või mis iganes) põhjusel tahan kusagil laiemale publikule midagi kirjas öelda, saab sealt olemasolevaid juppe kopida ja valdkonna sõnavara ka kasub ja kõik see.
Mõtlesin, et peaks mõnest kohast ainult natuke raha küsima ja oma fotod läikivale paberile trükkima ja siis need kusagile näitusele üles panema. Loodusfoto, ma tean, on fotograafia madalaim vorm, aga seda saab siis raamatukogudes ja kohvikutes näitustada. Et noh, väikselt vaikselt siis kekutaks


Muuhulgas olen ma mõelnud, et peaks võtma mingeid kujuteldavaid pseudo-väljakutseid endale ja siis nendega jahmerdama. Uue pilt-päevas-projekti algusega läksin kohe otsejoones ebaõnnestumisse, sest ei olnud kusagilt seda rõõmu iga päev võtta ja ma ilma rõõmuta ei oska pildistada.
Et näiteks prooviks 30 päeva järjest iga päev midagi joonistada. Aga need 30-päeva joonistamise üleskutsed, mis ma netist leidsin, imesid kõik.
Või prooviks iga päev väikese jutukese kirjutada. Mitte mõtiskluse ega blogipostitargutuse. Vaid just jutukese ja kirjutaks ennast tühjaks ära. Sest ma ei mingi jutukeste kirjutaja.
Teinekord ma olen selliseid naljakaid mõtteid ka mõelnud, et koristaks lapse toa ära ja vaataks, mitu päeva kulub tasakaaluasendi (maksimumsegaduse) saavutamiseks. See on naljakas, sest ma pole eriti koristamislembeline. Või et küüriks vannitoa seinu või teeks kätekõverdusi või muud imelikud mõtted.

5 comments:

  1. ma ka vahel mõtlen, et blogist võiks olla mingit praktilist kasu ja siis loobun sellest ideest.

    Sest... tegelt ega ma siis lugejate rõõmuks enamasti. Ikka isiklikust edevusest.

    Või tegelt on natuke abi olnud ka: ükskord üks lahke lugeja pakkus, et ostab mu lapsele tõukeratta (aga ma sain selle lapse isa käest õnneks, ja siis polnud abi vaja), ja paar tükki on endale mu luulekogu ostnud.

    Sa teed asju hästi küll. Nagu kirjutamine ja. Vbla isegi võiksid neid blogirakenduse plaane täide viia, kui hea närv on.
    Head närvi on vaja, sest ükskõik, mida inimene blogi põhjal teeb, sõim teemal "mingi krdi blogija arvab, et on ka keegi" on hiljem garanteeritud.

    ReplyDelete
  2. A ma ise mõtsin, et ma ei ütleks eriti kõva häälega siis kõigile, et see asi algas blogist. Sest ega kõik ei tea ju.
    Ja ma olen Apollos uudiskirjanduse kastis uudistades näinud küll raamatuid, mis on päriselt trükitud ja raha eest müügis ja sisuks on kirjutatud selliseid suvalise blogi tasemel mõtisklusi ja heietusi. Ja peetakse raamatuks ja kirjanikuks ja nii.

    ReplyDelete
  3. Ma armastan su blogi sellisena, nagu see on. Palun ära muuda midagi.

    ReplyDelete
  4. nojaa, blogi headus ja jäämine blogiks on muidugi mõnus.

    aga vaata (nagu murca ütleks): ta teeb seda, mida ta teeb, hästi.
    Ja siis ei ole ju halb olla natuke edev ja tahta oma 15 minutit kuulsust, vbla isegi natukene raha ja rida cv-sse - kuidas on selle ja selle raamatu autor?

    ***

    Iseasi, et eesti on väike ja inimesed, kes loevad, loevad igasugu asju, ja piisab ühest inimesest, kes kirjutab oma plokki "lugesin murca raamatut, mis ta oma blogi põhjal teinud on, ja arvan sellest nii ja nii" ning kohe teab kogu maailm.
    Midagi, mis netis ripub, meie kodumaal varjata on suht võimatu =)

    Aaaaga alguses sa muidugi ei pruugi kellelegi öelda =)

    ReplyDelete
  5. Mrls10:20

    ma arvan, et vabalt võiks olla raamat. suunda ei oskagi öelda, ühest küljest mind paelub see igapäev koos lapse, töö, kooli ja muu sellisega. õpetamine. teisalt kui võtta need fotod ja siis panna mõningaid sügavamaid palu siit kuidagi kunstipäraselt koos nendega, siis saaks ka jube diibi kombo. ma tean, ma olen vana eka mutt. ehk enamus raamatupoes olevaid asju jääks miljardiga alla sellele, mida siit välja annaks võtta.

    aa, ja siis see ka veel, et vanades postitustes ei ole näha pilte enamasti aga mul tekkis ilgem uudishimu, et milline murca välja näeb, siis ma mängisin natukene detektiivi ja peilisin välja sinu facebooki konto. murca näeb välja väga mõnus.
    ja et asi aus oleks ja kui tahad tagasi teha, siis rents teab, kes mrls on.

    ReplyDelete