tule kui tuli ja sära

"I am two with nature"

Peegeldustest.

Käin päevadläbi ringi ja ahastan ja väänlen oma identiteedi- või milleiganeskriisis. Küsin endalt ja kõigilt, kes vähegi viisakat kuulamise nägu viitsivad teha, neid igavesi küsimusi, mida ma ikka hakkan küsima, kui semester on juba nii kaugel ja asjad kogunevad ja lagunevad ja igasugune sädelevus on kogu õppeaastalt maha kulunud nagu mustrid kuluvad maha või vaimustus ja armuminegi. Küsimusi nagu: milleks meile üldse kool, kas kedagi saab tegelikult üldse kunagi õpetada, kellele see haridus üldse hea on ja kuidas kuradi moodi mina siia üldse puutun ja kuidas ma saan, kui ma nii jõuetu olen ja kas ma üldse peaksin ja mida see kõik tähendama peaks. Ja siis ma käin nende ja miljoni teise küsimusega mu peas vasardamas ja hinges kripeldamas ringi ja püüan aru saada ja vastuseid leida ja vahel küsimusi juurde ja kasutan kogu aeg teisi inimesi sihtmärkidena, et oma mõtteid sõnastada ja plahvatan üleni kirglikeks liialdavateks liialdusteks, kui keegi rumalast peast julgeb mõne tobeda metafoori või pehmelt satiirise karikatuuriga mõnda haridusteemalist klišeed jälle minu kuuldes ülistada. Ja nõnda edasi. Lihtsalt. On selline periood jälle käsil.

Lähen sõidutundi ja õpetaja tahab teada, mis tööd ma teen. Järgneb sõidutund, kus mina püüan kogu oma keskendumise ja püüdlikkusega auto sujuvat käivitamist ja peatamist selgeks saada samal ajal, kui mu uus värske sõiduõpetaja laeb mulle maha kõike seda, mis seni on tema hinge vaevanud teemal õpetamine ja õppimine ja koolid ja õpetajad ja õpilased ja õppust võtmine ja nii edasi. Kohati satub ta nii palju hoogu ja emotsionaalseks, et ma ei kuule üle tema kirglike väljaütluste provokatiivsete küsimuste, et ma peatumisel mootori välja suretasin. Noh. Vaikne auto oli ka tegelt. Ja noh. Ma alles õpin, niiet tõenäosus on.

Kuid siiski. Ma arvan, et mõnevõrra tähelepanuväärne. Et mitte öelda vaimukas. Et niimoodi peegeldab.

veits värisevad pärlid

Mis ma oma sellest blogist mõelnd olen.

Mõtlesin, et äkki peaks hakkama otsast koostama mingit nagu metablogi, kus iga lõik või terve mõte (mitte mõistuse juures olev vaid ühes tükis, ma mõtlen) on eraldi postitus pealkirja ja vastavate märksõnadega varustatud. Et tekiks natuke hallatavam kogumik. Sest praegu on nii, et kui keegi mingil veidral põhjusel tahaks näiteks lugeda kõike kõike, mis ma kunagi olen öelnd raamatute või toidu või hariduse kohta, peaks ta ilgelt palju sobrama.

Mõtlesin, et äkki peaks mõned mõnusama rütmi ja sõnadega kohad välja võtma ja neid natukene veel kõpitsema ja siis need näiteks väikseks luule-asjaks kokku panema ja siis teinekord häbelikult mõnes kohas neid esitama mahedal häälel. Või liiga paljude reavahetuste ja ilma kirjavahemärkideta kusagil trükkima.

Mõtlesin, et ütleks mõnele loomingulistele inimestele häbematult palju raha andvale asutusele, et ma, loominguline inimene, ausõna koostan jumalast ägeda raamatu oma kirjutistest umbes aasta või paariga ja mul on selleks häbematult palju raha vaja ja siis nad usuvad ja annavad ka ja siis ma lähen selle rahaga Hispaaniasse ja Tiibetisse ja Uus-Meremaale ja igale poole esialgu.

Mõtlesin, et jumalast äge ongi nii nagu praegu on ja las olla. Sest blogimine on blogimine ja rumal on sellest midagi muud üritada teha ja endale asju ette kujutada.

Mõtlesin, et peaks tegema ühe blogi juurde, mis on ingliskeelne, sest ma tahaksin õppida paremini ingliskeeles kirjutama ja see on just seda sorti asi, mida hakkad paremini oskama, kui lihtsalt hakkad seda tegema. Teeks haridusteemalise koguni, siis pärast, kui ma mingil rumalal (või mis iganes) põhjusel tahan kusagil laiemale publikule midagi kirjas öelda, saab sealt olemasolevaid juppe kopida ja valdkonna sõnavara ka kasub ja kõik see.

Mõtlesin, et peaks mõnest kohast ainult natuke raha küsima ja oma fotod läikivale paberile trükkima ja siis need kusagile näitusele üles panema. Loodusfoto, ma tean, on fotograafia madalaim vorm, aga seda saab siis raamatukogudes ja kohvikutes näitustada. Et noh, väikselt vaikselt siis kekutaks

Muuhulgas olen ma mõelnud, et peaks võtma mingeid kujuteldavaid pseudo-väljakutseid endale ja siis nendega jahmerdama. Uue pilt-päevas-projekti algusega läksin kohe otsejoones ebaõnnestumisse, sest ei olnud kusagilt seda rõõmu iga päev võtta ja ma ilma rõõmuta ei oska pildistada.

Et näiteks prooviks 30 päeva järjest iga päev midagi joonistada. Aga need 30-päeva joonistamise üleskutsed, mis ma netist leidsin, imesid kõik.

Või prooviks iga päev väikese jutukese kirjutada. Mitte mõtiskluse ega blogipostitargutuse. Vaid just jutukese ja kirjutaks ennast tühjaks ära. Sest ma ei mingi jutukeste kirjutaja.

Teinekord ma olen selliseid naljakaid mõtteid ka mõelnud, et koristaks lapse toa ära ja vaataks, mitu päeva kulub tasakaaluasendi (maksimumsegaduse) saavutamiseks. See on naljakas, sest ma pole eriti koristamislembeline. Või et küüriks vannitoa seinu või teeks kätekõverdusi või muud imelikud mõtted.