Like an animal you coiled your darkness around me

IMG_0443
jonksat jonksat ära metsa poole


Enda kahetine loomus ja nende loomude (loomade) vahelised riiud.
 Ma ei taha pahas tujus olla ja vastikusi üle köögilaua loopida. Ei taha mossitada ja pirtsutada ja vinguda ja hädaldada. Tahan olla heas tujus ja öelda ilusaid asju. Tahan olla inimeste vastu kena ja olukordade suhtes leplik üleni lahke ja numps. No ei lasta. Hakkab hommikul kohe peale. Et teeme täna sita päeva. Lihtsalt kiusu pärast, asja eest teist taga. Võtame, et kohv ei maitse ja võikud on valesti ja särk sügeleb seljas ja sokid on valed. Siis ma käin mitu korda päevas nurga taga end korrale kutsumas. Et me ei tee ju nii. Ei ole jobu täna, eksole. Proovime olla, onju. Ega ma olen jonnakas ka, ei võta sugugi end kuulda ja kiusan siis mõnel teisel moel. Või kolmandal. Provokatiivselt niimoodi. Mis sa teha saad, ah? Pärast olen enda peale pahane, et ma oma päeva ära rikkusin. Ja see pole nagu enda peale pahane olemine teeks mind hiigla lahkeks ja ilusaks. Oh ei, tibud. Sest siis mul on ettteheited endale, et ma oma etteheidetega endale tegin ennast veel nõmedamaks, kui mu esialgne seisund ja seega igasugune enesehaletsuslik väuks. Üks päev ma olin nii nõme, et ma ei saanud selle peale isegi rahustavat uinakut võtta, sest kes tahaks mingi sellisega uinakut teha.
 Ma täiega kardan õudusfilme ja mul on igati elav fantaasia enda ära hullutamiseks ja kui ma pean mõnes pimedas küllalt vanas majas (näiteks oma kodus) üksi olema, võib mul kergesti õudne hakata. Aga mitte nii hullusti, kui näiteks siis, kui ma väike olin. Seega, minu geniaalne sisedialoog teeb umbes järgnevat. 
- "Eksole, sa pole enam nii väike ega karda neid vanu asju ja sind ei ole praegu üldse enam nii kerge hirmutada?"
- "Ee, jah, vist küll." 
- "Seda ma arvasingi, et sa juba suur tüdruk oled. Olgu, aga lihtsalt kindluse mõttes, et päris kindel olla, et sa ei karda, näiteks mõtleme nende pikkade hammastega kollide peale või mäletad seda lugu, kus peegli sees elasid tapetud lapsed ja ega sa ju ei karda võime vabalt siin nende asjade üle pimeduses üksi mõtiskleda ja kui me hästi tähelepanelikult kuulame akna taga toimuvat ja seal pimeduses justkui miski niheleb ja mõtle, kui keegi äkitselt pimedale aknale koputab ega sa ju ei ehmuks...?"
- "Jää vait jää vait jää vait"

Ja seejuures on muidugi see ka, et minuarust on üldse üleni lapsik ja rumal endaga tülis olla ja kogu aeg isekeskis kiselda ja paras pundar olla ja endasse eksinud ja sassis. Ega ma mingi tiinekas ei ole. Võiks juba endast üle saada. Teatav väärikus ja küpsus võiks juba aastatega külge hakanud. Maailmas on suuremaidki ja vägevamaidki asju, kui mu enda kasvuraskustes isiksus ja selle kallal nikerdamine. Võiks ju ometi silmad lahti teha ja ilmu avastada ja avardada selle asemel, et omaenda tagahoovis kogu aeg surkida.
Või pigem sisehoovis.
Sest tagahoovis on sõna 'taga' ja see on natuke ropp ja me sõna 'surkima' juba tarvitasime ja sedaviisi võib see lause mõnevõrra rappa minna, niiet.
Sisu roppus oleneb muidugi sellest, kui (t)ropp ise olla.
Samas, ma tean, et mõni lugeja ikka natuke sinnakanti küündib küll.
Seega. Sisehoov on see metofoor, mille juurde me siin jääme.
Sisehoovis surkimine kuigi hoopis väline ilm on ime.



IMG_0442
mingil detsembrilõpu hommikul kell pool ükskõik ja kedagi pole linnas

Tead, mis ma avastasin, et mul võiks olla. Mul võiks olla see suurepärane võime rutiini või üksluisuse peale niimoodi säravalt väikeste plahvatuste ja tulevärgi saatel lahti murda. Nagu fööniks tuhast. Nagu liiga palju pinge alla pandud see kloun, keda karbist välja väntad ja plaksti!
Ja ma üleni tunnen ära selle koha, et on liiga kaua ühte moodi olnud ja vaja mingit röögatut ülestõusu, aga mul puudub igasugune fantaasia millekski taoliseks. Ma lihtsalt mandun ja mandun ja siis päris kägaras nutsakana hakkan alles tasakesi piuksuma, et see on küll nõme ja mulle nii küll ei meeldi enam. Ja siis olen natuke veel.
Mitte nagu need inimesed, kellel viskab äkitsi üle ja siis nad äkitsi teevad midagi täiesti fantastiliselt pöörast ja imekspandavat. Lähvad äkkreisile või värvivad äkitselt oma juuksed ära või avaldavad kirehoos mingid armastused või joovad end täis ja tantsivad alasti lumes või panevad julgelt põsepuna ja nood kõrgemad kontsad linna minnes. Mis tasemel keegi on, eksole.


Täiesti labaselt näpates ideid tänastest filosoofiaminutitest, sest ma ise kaldun pigem ideelagedusse juba.
Kui keegi tuleks su juurde ja ütleks, et see elu, mida sa oled elanud ja edaspidi elad, tuleb sul uuesti elada. Ja mitte korra, vaid hästi palju palju lõpmata palju kordi uuesti ja üha uuesti jälle... Kas sa siis ahastaksid ja neaksid oma õudset koormat ja sundi seda kõike uuesti teha. Või sa rõõmustaksid, sest see ju tähendaks, et sa saad kõik väärtuslikud ja rõõmsad ja head ja imelised asjad tuhandeid ja tuhandeid kordi uuesti kogeda ja elada. 
Ja mõtle, kui sa teaksid seda ette, et sa pead seda kõike veel uuesti ja uuesti läbi tegema, kas sa siis lösutaksid praegu niimoodi mokk töllakil helendava ekraani ees või sa hoopis Teeksid midagi ja Läheksid kuskile ja Oleksid keegi.
 Kui sa peaksid jooma seda samasugust kohvi sama moodi veel liiga liiga palju kordi maailma lõpuni välja, kas sa siis jooksid praegu nii sitta kohvi?

Inspirational as fuck.

Peaks kohvi omale tegema.


IMG_0472
lihtsalt üle mõistuse ilusat värvi sammal


Kui ma teaksin, et ma jäängi aegade lõpuni kaeblema oma naabrilaste kehva klaverikäsitluse üle, kas ma siis sellest hoolimata teeksin seda?
Taevas hoidku kui väsinud ma olen sellest hooletust koerapolka tagumisest ja kõigist neist valesti mängitud viisidest ja üleüldise saamatuse ilmingutest, mis minu tuppa kostavad. See pole harjutamine, see pole õppimine. See on muusikariista korrapärane mõnitamine. Seal ei ole kuulda mitte mingit õppeprotsessi. Tundub, nagu see olevus, kes seda klaverit taob, ei oma normaalset õppivat arenevat kuulvat tajuvat peaajugi. Ükski inimene ei saa nii kaua nii halbu asju nii koledasti ja valesti mängida, see pole inimlikult võimalik. Isegi mina, kes ma olen kõigi muusikaõpetajate ja lauluõpetajate ja klaveriõpetajate halvim unenägu, saan aru, et see klaverirüvetamine seal on halb ja vale ja mööda. Mööööda!

Uh. Sai kergem küll.

Ma olen viimasel ajal saanud väga paljude väga ilusate huvitavate ehete omanikuks ja tuleb välja, et ma riietun nagu viimane kaltsakas. Nagu prügikasti tagant välja karanud koll. Mõni üksik ilusam asi on, siis seda ka ei saa kanda, sest kõik muu on hiigla maitsetu ja ei sobi sellega sugugi kokku. Teatris käin, siis korjan oma kapuutsiga väljaveninud dressika õhtukleidi pealt ära ja topin kiiresti mantli varrukasse, sest omg, ni mark. Kontserdimajas pidid osad prouad kreepsu saama, sest ma ei võtnud oma tanksaapaid ära, kuigi lühike pidulik kleit ja sukad, sest mul võib lahtistes ju külm hakata ja mul pole muid jalanõusid ja ketsid oleks juba minuarust ka kreepsu väärt.
Üks idee on selles, et ei tohi oma garderoobi suurendada, tuleb seda laiendada. Kuna mul on juba miljon maikat ja dressikat ja tuunikat, ei tohiks ma neid juurde varuda, kuigi ahvatlus on. Peaksin varuma mingeid teisi esemeid. Ma olen ses osas juba tubli olnud ka. Mul on näiteks päris mitu vesti, millest ühte-kahte ma isegi tean, millega kanda ja olen kandnud ka. Aga näiteks misasjad need on, mis on nagu ainult varrukad ja teinekord on üks nööp või haak seal tissi all ja õlad on soojas, aga sellega suht piirdubki. Ja kust inimesed saavad noid laiu suure ilusa edeva pandlaga vöösid, mis käivad kleitide ja pikkade pluuside peale. Ja kas need suuuuuuured kohevad pearätid-sallid-kapuutsid läksid juba moest välja, mida sai sadat moodi ümber pea panna ja alati nii eksootiline ja uhke. Ja kuidas saab olla, et näiteks terves Lõunakeskuses on kõrge pihaga päris pihikpükse ainult paaris poes ja kõik need on alakaalulistele teismelistele? Kas kõrge pihaga pükste kogu mõte polegi selles, et paned oma pehme lopsaka keskosa kuskile sisse ja on hea mõnus kindel olla. Ja nõnda edasi.
A muus osas ma tahtsin jõuda selleni, et oleks, et ma teaksin veel mingeid riietusesemeid, mida mul ühtegi pole, siis ma äkki hangiksin neid ka. Aga suht raske on teada asju, mida ma ei tea, kas tead.

Ma teen täna karamellkisselli. Sest liiga kaua on juba oldud ilma karamellkissellideta ja vaja rutiinist välja murda.

Comments

  1. See oli hea: "suht raske on teada asju, mida ma ei tea, kas tead..."

    ReplyDelete
  2. Ma elaks jumalast samamoodi.

    ja üldse - kas on maailmas kedagi, kes ei ela nagunii parimal võimalikul moel, mida ta suudab oma oludest, oma kogemuste ja geneetika kompotist välja genereerida?

    ReplyDelete
  3. Ma olen alati arvanud, et see on just see sammal, millega Põrgupõhja Jürka oma naise kirstu vooderdas. Midagi ilusamat ja pehmemat igavese une jaoks on raske välja mõelda. Aga nime ei tea enam.

    ReplyDelete
  4. Ma arvan, et seal on ikka mingid valikud ja natuke meil endil ikka on oma isiksusele ja elukäigule mõju.
    Et saab mingi hea tõuke või mõtte jõul hakata küll hoopis endast paremaks.

    Kuigi see valmis segatud kompotiga nõustumine on ka muidugi lohutav. Ei pea nii palju rabelema ja muretsema ja otsustama. Sest kuidas ma saan endast midagi teha, kui ma lihtsalt juba olengi keegi kohe iseenesest nigunii.

    Aga mulle ikka natuke meeldib rabeleda ja küsida ja kahelda ja ekselda ka. Otsida ja leida.

    Ja põrgupõhja jürkadest ma kahjuks ei tea. Kuigi need rohelised puud tekitavad sellise kaissu puhkama pugemise isu küll.

    ReplyDelete
  5. Olen täitsa nõus, et saab ise ka midagi teha.

    Mu lause mõte oli umbes see, et sellega, mis meil on, me niigi teeme endale ju parimat. Et mina vbla jaksaks rohkem joosta või misiganes need spordiasjad on, või et ma võiks võtta endale koju mõne võõra mehe vedelema ja püüda temaga armastust viljelda või misiganes, aga ma olen valinud praeguse variandi kui endale optimaalseima. Sellise, kus ma vahepeal olengi laisk (ja vahepeal usin) ja vahepeal kurb (ja vahepeal hullupöörarõõmus) jne jne.

    Mõne inimese jaoks on parim ning optimaalseim elu istuda diivaninurgas ja halada, kui raske tal on.
    Mitte et tal oleks nii rasked olud ja nii rasked geenid ja nüüd ta peab nende pärast seal istuma, kuigi tahaks teha 10 muud asja, aga tal on need olud ja need geenid ja seepärast ta _tahabki_ seal istuda ja end välja vabandada, et ei suuda elada kuidagi teisiti. See ongi ta meelest parim kättesaadav võimalus.
    Ja vbla mingil hetkel olud muutuvad (ka omaenda vaimuseisund ja hormonaalne tasakaal on olud - aga vbla lihtsalt hakkab pinda käima, kuidas teised muudkui teevad ägedusi ja sulle üldse ei viitsi enam kaasa tundma tulla, või armud või misiganes) ja tahab hoopis teisti elada siis, aga see ei muuda, et sel hetkel mingi aeg tagasi ta elaski oma parimat elu diivaninurgas nuttes.
    Sest see tundus vastuvõetavam kui hirmuäratavale maailmale vastu astuda.

    Ehk siis, kõik mida me teeme, on kuidagi tasuv. Isegi kui väljast vaadates tundub üleni loll.

    ReplyDelete
  6. Ma arvan, et kui oleks võimalik uuesti elada, siis elaksid inimesed uue elu täpselt samuti kui eelmise.

    ReplyDelete

Post a Comment