Give me this one shot for my pain

kihid

Toidu valmistamine kahele-kolmele inimesele on lihtsalt keeruline. Ma ei tea, kuidas ma peaksin tegema rohkem kui kahest koostisosast koosneva toidu nii, et seda ei tuleks umbes terve armee jagu.

Näiteks kasvõi eilne. Et teeks pisut ahjukartult. Ostan natukene tutsukene liha. 200 grammi. Alla kahe euro. Nagu mingi vaene oleks. Koorin suht hädiseid pigem naljaka suurusega kartuleid viis tükki. Noh, mõtlesin, et äkki kuus, aga pigem siiski mitte. See ei ole isegi mingi suur ettevõtmine, et ahh ja ohh, ma pean kartuleid koorima, ving ja hala. See on aint mõni kartul, tühiasi. Aga kuna paljas kartul ja liha on veits igav, võtan ühe kollase porgandi ja ühe oranži. Mõlemast pool annan lapsele närida üldsegi. Noh ja sibul ja küüslauk ja maitseained. Pärast vaatan, et külmkapis on eelmisest söögist söömata jäänud brokolit ka, viskasin mõned selle õisikud sisse. Võid ja vett ja ahju. Või siis korraks kaalule.

Kilo toitu! Saadsaaru, ma hakkan natuke süüa tegema ja see on kilo toitu. Mul on üks laps ja mees tuleb alles hilja ja ei pruugi üldse süüa tahta. Mida ma teen oma eluga? Kas ma üldse mõtlen?

Teravamad võib-olla küsivad nüüd selle koha peal, et mille kuradi pärast on mul köögis kaal. Vaata. Ma hakkasin kaalu jälgima.

Nii. 

Jah.

Just.

Khm. Kui suurem osa inimese on saanud naermise lõpetada, ma natuke seletaks.

Vaata, meil on kusagil tarkade inimeste poolt välja selgitatud, kui palju peaks inimene päeva jooksul toidust energiat saama ja missugusi aineid peaks toit sisaldama. Et mingid koguseid kaloreid ja süsivesikud ja valgud ja rasvad ja õigetes vahekordades ja teinekord mõni vitamiin või mineraalaine. Ja minu arust tavaliselt keegi nendesse asjadesse eriti ei süvene. Kui tal just midagi viga pole. Mis on natuke veider, sest tegelikult on toitumisõpetus meil ikka natuke nõrk ja minu arust küll enamik inimesi, kelle elusid ma olen kõrvalt vaadanud ja neisse oma nina toppinud (eludesse siis, mitte inimestesse), ei söö kuigi tasakaalustatult. Pigem suvalt. Mis hambu satub.

Igatahes. Hakkasin jälgima ja saan igasuguseid huvitavaid asju teada. Näiteks seda, et ma ei saa oma päevaseid süsivesikuid sugugi kätte, sest mulle ei meeldi toidu kõrvale saia-leiba mugida ja tavaliselt kartul ja kaste pole mu esimene eelistus. Näiteks seda, et kõik kohad on rasva täis ja maru raske on seda vältida. Ja lisaks tuleb välja, et ma söön igapäevaselt kõvasti rohkem kui 2000 kalorit sisse. Eks ma natuke tohin ka, sest ma koristan ja kütan ja kõnnin tööle ja linna iga päev ise omaenda (imeilusatel) jalakestel. Kuid siiski. Ma söön isegi neid asju arvesse võttes päris palju. Muudkui pistan. Iseenesest. Kui vahepeal ennast ei keelaks, sööks veel rohkem. Mis on mulle üleni šokeeriv. Kas te tahate öelda, et ma olen aastaid lihtsalt mugavalt seda loomulikuks pidades üle toitunud? Nagu mingi õgard. Miks keegi mulle midagi ei öelnud? Mõni ime, et ma oma vanadesse riietesse ära enam ei mahu.
Igatahes on tasakaalustatud toitumine muuhulgas ka üks hiigla tore mäng. Et sisestan päeva jooksul tarbitud toidu jooksvalt sisse ja iga natukese aja tagant lasen välja arvutada toitained ja nende protsendid. Ja kui protsent jääb täpselt lubatud vahemikku, on see koht seal tabelis roheline. Kui kõik kolm saad pärast toidukorda roheliseks, on hõissa.
Praegu oli süsivesikuid puudu ja rasva liiga ja pistsin ühe suure jogurti ja hõissa.

nüüd läks juba külmaks ära, aga mul on veel mõned sooja detsembrilõpu pildid lehvitamata niiet viimane aeg

Kuna ta nüüd õpetab juhendab mind autot juhtima, on tal kombeks mulle väikseid asju aeg-ajalt sõidu ajal meelde tuletada (käik. suund. tuled. ära kiirusta) isegi siis, kui ma ise ka saan ja tegelt tean neid asju küll. Aga vahel ei tea ka ju. Suht udupea siiski. Seoses sellega mõtlesin just ükspäev, et kuidas me siis elama hakkame, kui mul on juba load käes ja juba sõidan ise ka, aga tal on ikka kombeks mulle kõrvalt neid asju öelda. Nagu harjumusest. Aga siis ma mõtlesin, et ta on nii ilusjahea ja ta nii vaikselt ütleb ja ta on tõenäoliselt alati parem autojuht kui mina. Niiet isegi, kui ta jääb alati mind õpetama, kuidas autot juhtida, ma ei pahandaks. Nii leebe olengi.

Teine oli see, kui ma Friendsi vaatasin, aga eks seda teemat tegelt kajastatakse paljudes sarjades, filmides, raamatutes. Et mees ja naine hakkavad kokku kolima ja naine tahab kogu sisekujundust enda peale võtta ja ei luba mingeid 'mehelikke' mööbliesemeid või asju nende ühisesse kodusse, sest need ei sobi või need on koledad või misiganes. Ma vaatan seda ja mõtlen, et selle loo autorid küll pole kunagi armunud olnud. Kui mina olen armunud, ma jumaldan igat üksikut eset selle inimese kodus ja valduses. Tema tugitoolid on maailma ilusamad ja vaibad parimad kõikidest ja kui tal näiteks polegi vaipu, võib samal hetkel hakata mulle tunduma, et ega mullegi pole kunagi vaibad meeldinud ja nii edasi.

Aga tegelt selle kohta olen ma mujalt ka lugenud (siin number kolm näiteks), et need värskelt armunute tobedad tülid ja arusaamatused, mida romantilistest komöödiatest näeb, on igati reaalsuskauged. Armunud inimesed ei tülitse mingite tühiste või üldse asjade pärast. Kuidas nad saaksidki tülitseda. Neil ei ole arusid peas. Nad on armunud. Kõik on iseenesest imeliselt suurepärane.


Viimaste päevade toredaim avastus on see lugu. Tegelt Bruno Mars üldse ja muu sama teema nunnusus.


Ma olin täna maailma parim olevus terves maailmas ja nii hea ja tubli üleni. Sest ma koristasin oma lapse tuba JA ma koristasin selle peaaegu täitsa lõpuni ära JA ma ei näägutanud ega pahandanud oma Ainusündinud Poega selle protsessi juures kordagi. Hoopis koristasime koos ja arutasime maailma asju ja valisime kordamööda töötegemise kõrvale muusikat. Koos koristamine tähendab muidugi seda, et mina toimetan pidevalt askeldades peatumata ja jagan muuhulgas lapsele mingeid jõukohaseid asju teha ja tema leiab võimaluse neid asju tehes midagi ägedat leida (ma ei mäletanudki, et mul see on!) ja sellega mängima hakata. 
Aganoh, umbes nii koristan ma ise oma tuba ka. Et ma saan kogu aeg kõrvale juhitud kõikidest nendest ägedatest asjadest, mis ma leian. Kõige hullem on muidugi raamaturiiuli koristamine. Selleks tuleb terve päev vähemalt võtta, sest sealt võib vabalt välja tulla mõni niisugune raamat ja siis seda peaks sealsamas koha peal kägaras kükitades kohe natuke paarist kohast lugema ja tühja sest riiulist või selle koristamisest või maailmast üldse.