Wednesday, January 29, 2014

Some say you're bawdy Wicked and wild

Just uhkeldasin, et mina küll ei vaeva end sellega, mida teised inimesed minust ja mu tegudest võib-olla arvavad ja mida nad nigunii mõtlevad ja mis koledad kavatsused ja eelarvamused neil minu suhtes tõenäoliselt on. Käisin seda neetud Anne ringi harjutamas autoga ja kogu aja muudkui hädaldasin, kuidas inimesed mu ümber närvitsevad ja mulle liiga lähedale tulevad ja mul sabas tiksuvad ja muudkui nihelevad. Sest autoga linnas sõites on täiega võimalik teistes autodes olevate võõraste inimeste tunnete kohta teada. See on ju nii intiimne ja vahetu.
"No ei mahu mööda, kullake, meil on siin 30 ala põhjusega. Siin on kitsas. No mida sa trügid, siin pole sinu jaoks ruumi... Ei saa praegu foori alt minema, mul läheb natuke aega. Ei tuututa! Ei hakka üldse praegu siin peale, eksole... Jaah, sõitsin liiga lähedale ringile, see ei tähenda, et peab kohe endast välja minema, saad edasi sõita küll... No sõida siis mööda, kui sulle ei sobi siin piirkiirusel ukerdada. Ise tead... Kindlasti mõtled, et oled kõva mees. Võtsid linna sees sellise kiiruse üles ja sõitsidki päris ise õppivast juhist mööda. Vau. Nii volvo. Täiega rallimees."


IMG_4475
ma võin panna meelespäid keset talve, kui ma tahan

Üks aasta, kui kevad jälle tuli, pildistasin ma hästi palju seinte ääres ja aedade servas kasvavaid võililli. Ma mõtlesin, et need on nii ilusad kevadised ja nende piltide paistel elan ma talve üle. Siis talvel avastasin, et need ei anna sooja. Või kui annavadki, siis teevad kurvaks sinna juurde. Sest ei õitse ju võililled. Õitseb lumi.
See aasta on hoopis nii, et ma vahel tänaval kõndides vaatan mingeid härmatanud trepiastmeid või külmast sädelevaks tõmbunud aknaluuke või üldse kõiksuguseid asju üldiselt ja üksikasjalikult ja mõtlen, et neile tuleb suvi. Juba varsti paistab nendele samadele asjadele siinsamas peale suvine päike ja nad lähevad soojaks ja magusaks. Ma tean, et neile tuleb suvi, sest nad on head. Nagu minulegi tuleb suvi. Meile kõigile. Sest me oleme head.

..ja mõtlesin tumedaile sõrmedele, mis kõrkjaid matiks sidusid linnupüüdja sõlmedega, ja mõtlesin öötuulele..

Ta loeb võõrsõnade leksikoni ja muigab endamisi lõbustatult. 


IMG_0528
see on üks hommikupäikeses leegitsev korstnasuits, mis mulle meeldis


Mu päevaplaan näeb viimasel ajal ette, et ma kõigepealt ärkan, ajan lapse üles, söödan ja saadan õigel ajal uksest välja. Siis lähen voodisse tagasi, magan natuke ja ärkan uuesti. Söön ja vaatan, kas peab tööle kiirustama või saab ennast rahulikult riidesse ka panna. 
Peaaegu iga hommik ärkan ma oma hommikusest lisaunest ehmatusega, sest ma kardan, et ma unustasin lapse kooli saata. Et ma magasin sisse ja kell on juba pool päeva koolipäevas sees ja kohutav-kohutav ema.
Kui me veel mõlemad lasteaias ja koolis käisime, oli mul jumala tihti keset loengut äkki ehmatus. Kas ma viisin lapse lasteaeda? Ega ma teda praegu hajameelselt üksinda koju ei jätnud? Mõtle, kui hirmus, kui ta ärkab ja üksi on ja mind ei ole... Muidugi ma ei jätnud teda kunagi nii, nagu ma ka alati keerasin ukse lukku ja pikendasin oma raamatukogu raamatud. Sest mingi rutiin ja harjumus ja kogu aeg samas rütmis olemine. Aga ikkagi. Kuidas ma sellist asja saan peaaegu ära unustada või üldse kahelda? Lapse lasteaeda viimine ei ole ju nagu ukse lukku keeramine või triikraua välja võtmine.
Vahel ma loen neid artikleid mingitest kohutavatest emadest, kellelt ajakirjanikud ja/või kommenteerijad tahavad kõik lapsed (ja võimalusel emaka) ära rebida ja mitte kunagi enam käte anda. Näiteks see, kes unustas oma lapse terveks tööpäevaks autosse. Ja ma mõtlen, et huvitav, kui kaugel mina olen olnud sellisest hajameelsusest oma rutiini ja pinge kõrghetkedel. Või kui ükskord oli lugu mingist kohutavast katkisest asotsiaalsest perekonnast, kus sotsiaaltöötaja enne mingi hullu asja juhtumist käis, midagi paha ei näinud too hetk, toad olid küll sassis, aga sassis tubade eest ei võeta lapsi käest. Ja mu ainus mõte on: jumal tänatud, et sassis tubade eest lapsi käest ei võeta. 
Lugesin mingil koolitusel (kus tegelt räägiti samu asju, mis ma tegelt peaksin olema õppinud), kuidas õpetaja peaks klassis tuvastama probleemse või koguni sekkumist vajava perekonna last. Et millliste märkide järgi aru saada, kas seda last pekstakse või kas ta sai öösel oma kodus magada ja kas tal on koht, kus koduseid ülesandeid teha, kas keegi vaatas talle hommikul otsa ja taipas sooja jope selga anda. Siis ma vahel nõuan oma lapselt, et ta mõni päev paneks mõne teise särgi, isegi, kui see on ta lemmik ja pole veel sugugi nii must. Et õpetaja näeks, et meil on küll kodu ja veevärk ja kained vanemad olemas siin. Sest äkki nad vaatavad mu kõhna kahvatut last ja mõtlevad eiteamida. Või kui ta on jälle öösel keeldunud magama minemast, sest tal on vaja pokemone ja draakoneid joonistada (ja kes olen mina, et teist inimest sundida magama) ja näeb hommikul välja nagu iseenda vari.
Selles mõttes on oma emaduskahtlused sobiv veeretada ühest äärmusest teise, et ikka vaheldus püsiks. Mõni päev ma mõtisklen selle üle, kas minu sõna- ja keelekasutus kasvatab lapse eneseteadvust ja loomingulist mõtlemist ja kas need raamatud, mida ma talle õhtujutuks loen, annavad edasi neid väärtusi, mis mul endalgi. Teine päev mõtlen vahelduseks, et kas ma seaduse silmis üldse kõlban ühe väikese inimese elu ja heaolu eest vastutama või mitte.


5 comments:

  1. Uoh! See "Nii volvo." kõnetas mind. Juba jupp aega olen vaadanud, et liikluspätid pole enam mitte bmwd, vaid volvod! Tavalised, põhjamaised, pealtnäha korralikud volvod.. Aga ma pole julend veel laiemapõhjalisi üldistavaid järeldusi teha. Nüüd ühe toetushääle lugesin siit oma uuringu jaoks välja :)

    Samas kommentaaris ütlen kohe ära ka, et Murca, sa kirjutad nii nagu mulle väga väga meeldib. (Ei tea nüüd, milline sa päriselus oled :D)

    ReplyDelete
  2. ma ei viitsinud vihastada, aga see artikkel jäi mulle ikka kohe väga sügavale meelde.

    http://naine24.postimees.ee/2659402/seitse-pohjust-miks-lapsevanematel-on-lubatud-vigu-teha

    (Ebamäärase selgitusena, miks: ma pole oma kummaltki lapselt hommikust hambapesu nõudnud v.a. erandjuhud, kui nad mingil põhjusel õhtul hambaid pesemata magama läksid. Rääkimata sellest, et mis me räägime sellest, et ma külma nõmeda ilmaga luban lapsel trennist koju jääda (ise ei vii ma lapsi trenni üldse kunagi, lähevad ise), aga ma vahepeal olin 6 kuu trenniraha võlgu ja laps istus kodus kuni ma selle tulumaksutagastusest ära maksin viimaks. Selle artikli lapsevanemlusvead on miskid, milleni ma ei jõuaks ka end pooleks ponnistades.)

    ReplyDelete
  3. mrls08:56

    hea, et sa need meelespead panid!

    ReplyDelete
  4. Oot, ma peaaegu-vihastasin ka suht hiljuti mingi sarnase artikli peale... see oli mingi jube tobe tõlgitud ja kehvasti kohandatud loetelu asjadest, millest lapsevanemaks saades peab loobuma ja igasugused arutud liialdused ja mõtlematud üldistused ja täiesti tuntav üleni ebaõnnestunud püüdlus vist mingi huumori poole koguni. Väkk igatahes.
    Üldiselt ma mõtlen igasugust eesti meedia linki, milles sisaldub arv 24, nähes kaks korda, kas ma tahan praegu seda endale teha

    Ma sellele päriselu küsimusele ei oska vastata

    Kui ma väike olin, arvasin, et meelespeade kinkimine paneb nende saajale nagu natuke mingi nõiduse peale, et nad ei saa selle kinkijat kunagi unustada. See oli siis aktuaalne. Et äkki ma olen olnud kellegi jaoks nii tühine, et ta on suutnud mu ära unustada

    ReplyDelete
  5. need lapsevanemlusvigade artiklid meenutavad mulle inimesi, kellel on iga kord, kui külla minna, läikivpuhas kodu ja kes hakkavad esimese asjana vabandama "mul on nii segamini, ma ei jõudnud koristada".

    Siis on inimesed, vbla samast alaliigist, kes tulevad mulle külla, mina olen selleks päev otsa koristanud ja nad ütlevad esimese asjana "sul on nii hubaselt segamini, tore, et sa meie pärast koristama ei hakanud."

    ReplyDelete