hea jutuga kyynal

Iseloomustamaks, kui harva ma viimasel ajal filmi peale pildistan (häbi-häbi), on täna väljapanekul fotod sellelt filmilt, mis ma nüüd just hiljuti ära ilmutasin. 
Vahepeal on ju isegi ilm hoopis teiseks saanud.  

tormine taevas jäi ka peale

Kui ma keskkoolis käisin, oli meil üks ajalooõpetaja, kes oli, kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, päris karm mutt. Sesmõttes, et ta päriselt püüdis meile, pättidele ja kaabakatele, mingeid asju selgeks õpetada ja ta osales riigieksamite hindamise komisjonides ja ta kasutas rohkem kui ühte õpetamismeetodit klassiruumis, tegi meile järeleaitamistunde kell seitse hommikul ja üldse igasugune vau.

Lisaks oli tal kombeks teinekord natuke hädaldada teemal: õpilased on vahel ikka uskumatult rumalad, ärge teie nii rumalad olge.

Üks, mis mulle hästi meelde jäi, oli vist teemal olümpiaadid. Et seal kusagil oli mingi suur tähtis ajalooteadmiste test õpilastele ja üks osa sellest on töö allikaga. Muuhulgas pidi õpilane allika kohta hindama, kas seal olev info vastab tõele või mitte. Ja kõige lollim asi, mida õpetaja meile soovitas mitte mitte kunagi teha, oli arutleda: kui see on kirjutatud, siis see on järelikult tõsi. Ja iga kord, kui ta seda sama lugu meile jutustas (sest ta jutustas mõnda rohkem närvi ajavat lugu rohkem kui korra), mõtlesin ma, et ma küll väga hästi ei kujuta ette, et saab olla nii rumalaid inimesi, et asju usuvad ainult selle pärast, et need on kirjutatud. Igasugust jama võidakse ju kirjutada.

Noh ja siis ma lähen internetti ja uskumused ja vaidlused ja kirjutised ja kõik see ja ohh...

Mu vanaema helistas mulle, et uurida, kumba kohvipakki ma endale tahan. Ta olevat igaks juhuks ostnud kaks erinevat. Kuna ma kohe kindla peale kumbagi ei eelistanud, otsustas ta ühe paki pealt ette lugeda selle targa teabe, mis seal selle kohvi kohta kirjas oli. Muidugi oli see üks nendest samadest tekstidest, mis ikka kohvipakkidele pannakse teinekord.
Parimatest kohvisortidest.. hoolikalt valitud... värvikad maitseelamused ja aromaatne... mõnu... teie kohvinaudinguks.
Siis ta otsustas, et see kohv peab ikka teisest parem olema, sest seal on need asjad kirjas ja ta annab ikkagi selle parema kohvi mulle.

maja kõrval peab tamm olema

Üks teiste inimeste väikelapsepedagoogika arvustaja seltskonnamäng käib niimoodi. Pead oma peas (või kui sa sinna juurde jood, siis paberil) tabelit kolme veeruga ja jälgid inimeste kõnet. Teed veergudesse ristikesi ja premeerid end või topid oma nina teiste käitumisse või teed üldistusi mingi varem kokkulepitud mustri alusel. Näiteks shot iga kolme risti eest või ahastav silmapööritus iga kord veergu vahetades.
Esimesse veergu tuleb ristike iga korra eest, kui lapsevanem ema last keelab või käseb. Ära tee. Tule siia. Ära kisa. Ole vaikselt. Mängi ilusti. Pane kampsun selga. Söö salatit ka.
Teise veergu tuleb ristike kõikide halduskorralduste ja -teadete eest. Kas sa juua tahad? Kas sul on pissihäda? Mitu viinerit ma sulle annan? Lähme varsti koju. Kus su kindad on? Kas sul külm ei ole? Kus teine saabas sai? Miks sa põrandal oled?
Kolmandasse veergu tee ristike kõikide teiste suhtlusviiside puhul. Iga kord, kui keegi pöördub oma järglas(t)e poole millegi muuga kui käsu-keelu või korraldusliku infoga. Näiteks vestleb mõnest filmist/raamatust või küsib arvamust või räägib mõne loo või üldse igasugune selline suhtlus, mida muidu nende inimestega tehakse, kes pole su kõhust tulnud.


Ma olen suht popkultuurivõõras, eksole. Ma ei tee vahet Ott Leplandil ja (guugeldab veel mingit võimalikku poisslauljat), maitea, ütleme, Uku Suvistel. Mul pole aimugi, mis toimub Kättemaksu Kontoris ja ma ei tunne neid igasuguseid erimõõtmelisi staare ja saateid meil. Samas, ma olen aru saanud, et nii umbes põhikooliealised on igati kursis ja vaimustuses kogu sellest teemast. Vahel sellisesse seltskonda satun, pean juhmilt kogu vestlust pealt vaatama, sest ma ei tea, millest jutt on ja noored, kannatlikkust teeseldes, seletavad mulle kõki neid ilmselgeid asju.
 Telekast kostab Millest Sa Elad ja Hingad ja ma muidugi üürgan igati kaasa ja laps peab silmad peast välja imestama. "Kas sa tead seda laulu või?"
Näed, lapsuke, teinekord teavad vanainimesed ka mõnda asja.

kollane valgus

Kas sa oled kunagi mõelnud, et selles on midagi õõvastavat, kuidas inimesed suuri tõsiseid raskeid asju tähistavate sõnade asemel kasutavad mingit lühikest naljakat slängisõna. Näiteks et kui masu on, motti ei ole ja kass tuleb peale ja ilge masekas ja deprekas on kogu aeg, siis hakkad küll varsti enekast mõtlema.

Leidsin ühe Brautigani luulekogu ja terve aja seda sirvides oli hästi tuttav tunne. Nagu ma oleks seda kunagi ammu juba lugenud. Aga ma ei tea, et oleksin. Lihtsalt tunne.

Yksijäämise hirmust
teed sa nii palju asju,
mis pole sugugi sinu moodi.