I want a perfect body I want a perfect soul

IMG_0070
ööbikuorg

Ma just ükspäev mõtsin, et mul oli ju kunagi terve pikk enesehaletsuslik arutelu selle kohta, kuidas ma olen hästi tavaline ja mõtlen hästi mõttetuid keskmise inimese konformistlikke norm-mõtteid. Aga mul ei tulnud meelde, kuidas see käis. See arutelu, ma mõtlen. Sest mulle torkasid pähe pigem siiski originaalsed mõtted ja vähe nõrgaks jäi kogu see hala.
Aga siis õnneks Nirti eile kirjutas mingitest töllakatest, kes alati ütlevad ja mõtlevad mingil täiesti ebaloogilisel imelikul moel nagu neil aru peas ei oleks ja mulle kohe tuli meelde.
Ma olen täpselt see inimene, kes hea meelega tõstaks prillidega õpilased esimesse pinki. Ma ei tea. Tundub kuidagi teemasse. Et silmad ja kaugele nägemine ja kui peaks nagu leidma argumente kellegi esimesse pinki panemiseks - vabalt. 
Kui keegi ütleb, et ta on taimetoitlane või näiteks et ta liha ei söö, olen mina kohe kõige õigemate ütlustega platsis. Aga kala? Aga karbid? Aga kust sa kõik need tähtsad ained kätte saad, mis lihas on? Aga kas sa siis piima ka ei joo? Aga liha on ju hea. Aga mõtle - juust...
Kui ma oleksin oma elus kohanud rohkelt lesbisid, oleksin ma vähemalt kümnele esimesele kohe esimese asjana teatanud, et nad pole võib-olla lihtsalt õiget meest veel kohanud. Või midagi muud taolist. Niimoodi armastavalt ja siiralt. Tegelikult head soovides oma lollakuses. Õnneks olen ma selleteemalisi ennetavaid mauramisi piisavalt kuulnud ja neid lesbisid ka eriti ei liigu minu kandis ringi, niiet sellega on korras.
Mu pinginaaber ükspäev rääkis, kui tüütu see on, kuidas inimesed alati, saades teada, et ta on värvipime, hakkavad erinevatele asjadele osutama ja küsima mis värvi see on.
 Mina: mina ei teinud ju midagi sellist?
 Tema: tegid. me olime veel lõngapoes. sa küsisid kõikide lõngade kohta, mis värvi see on.
Kuigi ma tean, et inimesed sageli (mina ise ka) räägivad võõrkeelt teisel tasemel kui on nende kõne mõistmine vastavas keeles, kipun ma ikka lihtsustatult ja iseäranis tobedate lausetega end väljendama, kui ma kuulen, et mu vestluspartner väga hästi eesti keelt ei räägi.
Lisaks hakkan ma kokutama, kui ma kokutava inimesega suhtlen. Aga see on, ma loodan, pigem empaatia. Mitte mõtlematu töllakas olemine. Kuid siiski. Läheb teemasse.
Mu esimene pakkumine depressioonis inimesele on, et ta võiks vähe rõõmsam lihtsalt olla ja kas ta on kunagi proovinud lihtsalt mitte olla depressioonis ja tema probleemid pole päriselt probleemidki, sest tal on soe tuba ja kõht täis ja käed-jalad küljes. Ma tean, et ma ei tohiks ja ma ei aita sellega kedagi, aga see on lihtsalt kõige esimene asi, mis mulle pähe kargab. Üldse mitte otseselt mingi tahtliku halva pärast.
Ja eks ma hoian end ikka vaos ka ja kui keegi on mulle õpetanud, et nii ei tohi mõelda ja selliseid asju pole ilus öelda, siis ma tean. Aga alles siis. Oma aru ei ole. 

Kuigi eks me võime siin muidugi arutleda, et ma lihtsalt olen hästi tundlik natuur (höh höh) ja korjan suurepäraselt ja täpselt üles kollektiivseid mõtteid ja üldse olen hästi avatud ja vastuvõtlik mind ümbritseva ühiskonna seisukohtadele ja see on kindlasti märk heast kohastumisest ja evolutsioon ja geenid ja nõrk eelajalookirjeldus mingitest ahvitaolistest, kes ellujäämiseks konformivadki, sest kogukond on elu.


IMG_0075
ladva-rähni punane pepp


Mul on mingi keha ja mõistuse lahusus. Ma olen suutnud endale mõelda keha tühiseks. Selleks vahendiks, millega ma oma mõistust ringi vean. See lagunev iganev haisema kippuv klomp, mis millegipärast peab olemas olemisega kaasnema. Keha pärast muretsemine või selle eest iseäranis usinalt ennastunustavalt hoolitsemine või selle proovilepanek või arendamine tundub nii tühine. Nii pealiskaudne. Justkui oleks keha ainult korraks ja ajutine. Justkui võiks kehale tähelepanu pöörates teha tühiseks oma ideed ja mõtted ja teod ja sõnad ja laulud. 
Edev olen ma küll. Et mood ja juuksed ja ehted. See pole nagu ma oma välimust tähtsusetuks peaksin. See on täiesti kaetud. Sellega on korras. Ja mugav olen ma ka. Riided peavad olema pehmed ja madrats kõva ja varbad soojas. Söök peab olema nämm ja vein voolama. Selles mõttes pole keegi seda keha ära unustanud.
Lihtsalt. Kipub olema, et ma tahan oma mõistust tegevuses hoida ja tegevusetu keha ei häiri sugugi. Ja ma tahan oma sotsiaalseid võimeid ja oma mõtlemist proovile panna ja uusi oskusi omandada ja vaimses enesearenduses pidevas liikumises olla. Aga mind ei küta sugugi, kui kiiresti või kaugele ma ennast füüsiliselt liigutada suudan. Mul on igasugune häbenematu uhkus saadud hinnete või kirjutatud tekstide või pildistatud fotode või juhitud algatuste või korraldatud pidude üle. Aga uhkeldada kusagil avalikult inimeste ees sellega, et mu keha suudab palju ja ilusti... see on ju mingi tühine. Sel pole ju tähendust. See ei loe. See ei loo ju väärtust ega anna kellelegi midagi. Mitte et mu mõttetöö või -nauding kellelegi tingimata alati annaks. Kuid siiski. 

Mul on tegelt kusagil tagavaraks üks pikk ja keeruline ja ülemõtlev pigem enesekeskne arutelu tervisespordist ja kõhnumisest ka, aga ma praegu ei jõua.

IMG_0576
üks hämar lumeingel ka



Tegin blogile facebooki lehe. Mul oli kuidagi tunne, et siis on hea. Esiteks, facebookis on laikimine ja olgem ausad, laikimine on hästi mugav vähekohustav ohutu tagasiside vorm. Ja ma mõtsin, et fb natuke töötab nagu uudistevoo lugeja, mis on hiigla tore leiutis muarust, aga kõik ei kasuta neid lugejaid ju. Niiet palun väga. Võtke heaks.

Comments