õrnem ja lihtsam kui näib

mõni rist on teinekord puust ka

Keegi tahtis eile teada, et mis minu meelistegevus on. Jah, just sellise sõnaga küsiski. Et meelis. Üldised küsimused on ni raske. Küsinud vähemalt, et milline nendest allesjäänud kolmest pelmeenist mu taldrikul see kõige maitsvam minu arvates tundub ja kas ma jätan selle viimaseks või söön esimesena. Või kõikidest punastest, milline on mu lemmikpunane. Või kõikidest koore ja suhkruga kohvidest, mis ma tol päeval jõin, milline oli parim. Mitte niimoodi üldistavalt. 

Ma oleksin tahtnud siia pika jutu kirjutada, kuidas mu meelistegevus on inimesed ja kõik nendega kaasnev. Aga siis mingid inimesed on suurepäraselt võimekad e-mailides hüsteerilistena kõlada ja näägutavat tooni teha ja hädaldavat ähkimist esile kutsuda ja mul on üleni inimestest kopp praegu. 

e-mailis. Saadsaaru. e-mailidest loen ma niisugusi toone ja hoiakuid välja.

Nagu mingi eit.


Ma pole teab mis suur koristamise fänn, eksole. Mul otseselt ei kuku käed küljest, nagu nõusid pestes, ja ma saan tegelt jumala hästi hakkama paari koristusliigutusega, kui tarvis, aga ma pigem eelistan lasta asjadel olla. Mul pole midagi korras tubade vastu, aga kui nad ise ei taha korda minna, siis on see puhtalt nende oma viga.
Lisaks saan ma hästi pahaseks, kui ma pean kannatama kellegi teise koristamisvajaduse pärast. Näiteks kui ma pean kellegagi kokku saama ja ta hilineb, sest tahtis lõpuni koristada. Või kui ma teen õhtul hilja kontoris tööd, niigi närv püsti ja juhe koos ja siis koristaja tuleb mu tuppa oma masinatega müra tegema (matean matean, see on ta töö). Või kui naabrid alustavad tolmuimejaga hullumist puhkepäeval kell üleni alles hommik. Kui mul on kiiresti vaja mööda saada ja keegi on seal oma lapi ja harjaga jalus. Ma ei saa sokkides mööda maja käia, sest mõnel oli keset päeva äkitsi vaja põrandaid pesta ja igal pool on loigud. Rääkimata kõigist neist maailma suurustest tülidest, mis üle ilma kõikide kortermajade naabrite vahel tekivad, sest keegi peab kellegi arvates kogu aeg neid neetud trepiastmeid pühkima ja pesema ja limpsima, aga samas ei tohi see olla üks inimene, kes seda tähtsaks peab, vaid kõik tema rõõmuks ühiselt vaheldumisi. 
Jumal küll, kas teil elus on muresid vähe vä? Las mõni asi olla vahel sassis ja must, mis se teile teeb? Kuidas saab puhtus ja kord, pesemine ja küürimine olla tähtsamad kui inimeste endi mugavus või nendevahelised suhted. Sinu kiindumus su moppidesse ja nuustikutesse on sinu enda probleem, tegele nendega omal vabal ajal. Ära tule oma veidrate hobidega teistele inimestele kannatust valmistama.

ma ei tea, kuidas sinuga on, aga minu arust see veranda üleni januneb, et sel keegi veel kunagi kohvi jooks

Mõtle, kui kassid päriselt räägiksid, siis neil oleks tegelt ju selline naljakas peenike hääl. Sest nad on pisikesed loomad ja nende mäudki on sellised haledad väuksud. Nad ei saakski kunagi eriti midagi väga arukaltkõlavat või tõsiseltvõetavat lausuda, kuigi nii tõelised silmad ja graatsia, sest oo, ni armas väike piiksuv karvakera nunnu.



"Kuid oota. See pole veel kõik."


Ma teen sel nädalavahetusel lisaks koduperenaine ja ema ja ma ise ja laiskvorst ja autokooli õpilane olemisele veel oma igapäevase leiva heaks tööd. Sest lihtsalt läks nii. Et peab nädalavahetusel tegema.
See on muidugi mu tavaline asjadesse segatud saamise algoritm. Et keegi kena inimene küsib, kas ma tahan osaleda selles või teises koostegevuses või projektis ja ma olen üleni kohe käpp. Käpake. Küüned peidus ja nurr. Aga siis sujuvalt saab minust selles suures asjas üks väke mutrike, kes peab ja on kohustatud ja otsapidi sundki. Oma tahtmist või suurt säravat panust millegi kõrgema kaugema ilusa õige hea heaks saab sinna juurde nikerdada, aga see pole sugugi nii lihtne. 
Ja ega mul mutrike olemise vastu suurt polegi. Päris mitmes masinavärgis ma olen suurepärane mutrike. Teen omi asju. Ilma minuta laguneks mitu asja koost, meeldib mulle mõelda (mõni ka koos minuga ja tänu mulle aga see on teine lugu). Mul pole mutrikeste või nendeks olemise vastu otseselt kedagi. Lihtsalt mõnikord pole ma päris isegi mitte mutrike, ma olen katkine kõver kruvi vales augus ja lünkliku viltuse vindiga. Kogu aeg peab mind ikka kohendama ja sättima ja aja jooksul kuluvad nurgad maha ja siis ei ole kohendamisest ka kasu. Ja üldsegi.
Seega ostsin suure paki kohvi ja lükkan oma tulevast kindlasti sädelevat fantastilist tublidust blogimisega edasi, sest eeh, töö ja ving ja hala ja sund ja kohustus, ohh...

Autokooli juures on muidugi see tore, et nad loetlevad oma hinnakirjas ära teooriaõppe ja sõidutundide hinna ja kogu moos. Kaunilt sujuvalt jääb mainimata, et tegelikult tuleb maksta ka esmaabikoolituse eest, pimedakoolituse, libedakoolituse eest ja et need pole sugugi mingid tühised summad. Et üldse kogu moosi alustamiseks tuleb maksta perearstile tervisetõendi eest ja oma kodune sõiduõpetaja peab maksma riigilõivu, et saada su koduseks juhendamiseks luba. Veel peab maksma eksami tegemise eest ja sõidueksami tegemise eest ja lõpuks päris lubade eest ka. Rääkimata kõik lisatunnid, mida vaja võib minna, kui küllalt kiiresti õppust ei võta või näiteks mõni sõidutunni hommik hoopis migreeniga ärkad.
See on natuke nagu siis, kui õpetad oma sõbrale mõnda head toredat lauamängu ja unustad mingit reeglit mainida ja pead niimoodi keset mängu äkki teatama: "ee.. oih.. tegelt on siin praegu see reegel ka ja too erand ja vaata sel kaardil on tegelt siin väike märk, mis ma enne vist ei maininud ja see tähendab, et sa tegid halva käigu ja mina võitsin, he-he, sorry." Püüdes samal ajal hästi hoolega nägu teha, et sa tegelt ei ole too vastik naabripoisi tüüp, kes alati mõtleb oma mängude jooksul uusi reegleid välja, et ise võita.