see ei ole pealkiri

See ei ole postitus. Maitea mis see on.

trepp viib alla kuristikku ja siis on seal lihtsalt kuristik

Laulud nendele kevadetele.

Tead seda tunnet kevad-suvisel ööl, kus sa oled ööläbi asjatamas ja teed oma öiseid asju ja siis ühel hetkel astud tänavale või vaatad aknast välja ja vahepeal on valgeks läinud. Ja sa oled hästi üllatunud. Sest kuidas saab juba hommik olla, kui sul on alles öö pooleli. Ja mingid linnud laulavad ja... Tead mis linnud need siis on? Need on jubalinnukesed.

Aga tead seda, kui on need esimesed kevadised soojad päikselised päevad ja sa juhtud pärastlõunal mõnest koolimajast mööda kõndima ja jääd endalegi ootamatult imestama, kui lühikesed seelikud ja väljakutsuv silmameik on tänavu neljateistaastastel.

Jubalinnukesed?

Kui juua lahjemat kohvi, saab rahuliku südamega neli kohvipausi päevas teha.

Ma olen viimastel päevadel teinud seda ebatervislikku asja, et ma kogu aeg vaatan õhkavalt kalendri poole ja mõtlen sellest, kuidas kohe kohe nüüd varsti on aprill läbi ja mai on tegelt viimane kuu ja pärast seda ma ainult logelen õunapuu all päikselaigus ja loen ja loen ja magan ja loen. Ja siis vahepeal sõidan juuste lehvides mööda teid ja maid ja meri ja muusika ja inimesed ja päike. Ja siis jälle loen ja magan. Ja maasikad... Kuni selleni välja, et ma päriselt taban end kella vaatamas ja mõtlemas, et ainult tunni aja pärast on mul ainult neli tundi veel tööl olla. 
Mis tegelt pole tõsi. Mul on vaja tööl olla nii kaua kui mul on vaja ja tööd peavad nigunii saama tehtud, kus iganes ma olen või ei ole. Välja arvatud siis, kui ma olen arust ära muidugi. Khm.
Rääkimata sellest, kui igati ebatervislik on ennast niimoodi nihestada ja kuhugi mujale õhata. Sööb kõik rõõmu välja käesolevast. Niiet peaks igatahes maha jätma selle kombe.
Rääkimata sellest, kui kahjulik on end kogu aeg piitsutada ja noomitada ja oma tundemaailma ja mõtteid korrale kutsuda. Ja nõnda edasi.

jõeäärsed loojangud on mingite siidiste pilvedega

Facebooki ja muu taolisega on näiteks see, et ma saan aru küll, et kõik need inimesed ei ole päevadläbi ilusate poistega rannas oma ilusaid tisse päevitamas või mingite huvitavate linnumaskides hulludega ürgmetsas hullu ja tantsu ja fotošuuti tegemas või kogu aja fantastilistel eksootilistel välisreisidel kõrvuni mahlakatesse puuviljadesse ja muusse sukeldumas. Et need on lihtsalt osakesed nende elust ja tegelt on neil ka nürisid ja vähem muinasjutulisi hetki. Nagu minulgi on vahel jumalast ägedaid asju ja kohti siin ja seal. Aga ikkagi. Aga ikkkagi.


Igatahes. Milleni ma tahtsin jõuda. Mul pole täna midagi eriti öelda, aga mul on hästi liiga üleni kohutavalt palju raamatuid, mis ma kõik tahan lugeda, sest kui sa oled selle juba lahti teinud, tuleb see lõpuni teha, muidu läheb pahaks. Sama lugu on rummi ja šokolaadi ja ilusate noorte inimestega. Juba lahti oled teinud, pead lõpuni tegema.
Mida?
Teine on see, kuidas purkidele on vahel kirjutatud: kui kaas teeb avamisel klõpsu, on toote värskus garanteeritud. Ma mõtlesin, et võiks olla inimeste kohta ka. Et kui nad teatud puhkudel teevad klõpsu (või mingit muud selgesti tajutavat märku), on nende mingi omadus garanteeritud.


Kuigi. Oot. Ühte asja ma tahtsin vinguda küll. Tegin endale Goodreadsi konto, sest inimesed ja raamatud ja tead küll. Aga siis ma vaatasin, et ta, närakas, fetišeerib mingeid imelikke asju. Teda huvitab, mis väljaandena ma midagi lugesin. Ma teinekord ei tea isegi, kas ma olen raamatut lugenud või kuulanud. Rääkimata keelest, eksole. Aga sellest saab tegelt mööda. 
Asi, millest on raskem mööda saada, on see veider arusaam, nagu lugemine käiks nii, et võtad raamatu, hakkad seda lugema, see saab loetud ja siis see on loetud raamat. Sest ma võtan raamatu ja panen selle käest. Siis ma võtan mõne teise ja loen. Või panen selle ka käest. Mõni kord juhtub, et ma võtan raamatu ja loen läbi, aga see pole mul loetud, sest ma tahan seda varsti uuesti kätte võtta ja uuesti lugeda. Mõnda raamatut, mida ma olen kas alustanud või pooleli jätnud, ei võta ma enam kunagi kätte. Mõni neist on minuarust sellest hoolimata mul loetud. Sest noh. Ma olen seda lugenud, sellest mulle piisab. Ma ei pea siis kõike ju lugema, et mul see loetud oleks. Ja lisaks on seal terve vähemalt kahe riiuli jagu raamatuid, mida ma olen alustanud, aga mille kohta pole teada, kas ma neid kunagi lõpuni loen või mitte. Igatahes ma neid praegu ei loe. Niiet need pole raamatud, mis mul praegu on lugemisel. Aga samas nagu on ka, sest nad on mul alustatud ja pooleli. Ja noh. Maitea, kas sa mõistad. Ma olen keerukas. Ja tahan vinguda.

mulle meeldib mõnikord siin seistes kujutleda, kuidas on veeuputus ja kõik need majad seal all on peaaegu üleni vee all ja mina olen siin üleval ja kõlgutan jalgu maailma serva pealt alla

Tahtsin kassiga koos selfit teha, et paistaks, nagu mul oleks eriti muretu niisamatiksumise elu ja lebo-leboke. Aga siis kass läks mu ettevalmistavast askeldamisest nii ähmi täis ja tahtis sülest ära pageda ja kui ma teda kinni püüdsin hoida (hirmund silmadega kassiga selfi oleks ju eriti äge), hakkas ta mind küünistama. Niiet jah. Niipalju siis sellest.

Muusikavideo ka sulle. Selle inspiratsiooniallikas (hästi 80ndad) on Simply Irresistible mulle meeldib