Friday, April 18, 2014

sõlmi juustest lahti pael

IMG_0829
vaata, sealt on korraks vikerkaarene triip. see peaks olema üks Nähtus.

Jonni mõistmiseks põhitargutus on, et üksinda ei saa jonnida. Kui üks jonnib, saab ta seda kõige paremini teha, kui keegi talle vastu ka jonnib. See on nagu jonnilahing. Tahan kommi. Ei saa. Aga tahan. Aga ei saa.
Kui sa saad seda, mida sa tahad siis, kui sa tahad ja nii, nagu sa tahad, siis pole nagu midagi jonnida eriti. Natuke on vastujonnimisega see ka, et vastu tuleb jonnida umbes samade vahenditega. Et kui sõbranna jonni pärast sinuga ei räägi, siis sa ei räägi temaga ka. Jonni pärast. Selles mõttes on päris oma laste omamine hästi tore, et sa saad ise uuesti (jonniv) laps olla ja igasugust moodi jonnida. Vastavalt lapse jonni arengule. Kõik tasemed läbi. Näiteks täna me mossitasime ja paugutasime uksi. Proovi sa mossitada ja uksi paugutada kellegagi, kes on hästi mõistev ja järeleandlik. Või kellegagi, kes jonnib hoopis näiteks toidust keeldudes või pirtsakalt vaikides.
Ma mõtlesin, et ma oleksin oluliselt parem Mac arvuti kasutaja, kui ma kogu aeg ei jonniks ja ei ootaks temalt, et ta oleks hoopis PC.

Kui mingi asi on tõsine asi, aga inimesed ei paista mõistvat, kui tõsine see on, tuleb öelda: ta isegi nuttis. Siis on teada, et on tõsine. Sest see pole ju nagu keegi saaks iialgi valida, kas ja millal ja mille peale ta nutab. Näiteks ükspäev üks lapsevanem tahtis rõhutada, kui halvasti tema lapsel ühtede kooliasjadega on. No ei paistnud kõik päriselt piisava empaatiaga seda kuulavat. Aga kui selgus, et laps olevat ühel õhtul selle asja pärast koguni nutnud, kohe teine lugu. 
Ma ei saa oma tööarvutiga läbi. Ta on nii loll ja vastik ja ebaõiglane ja ebamugav ja teeb kõik valesti ja halvasti ja untsu. Niiet ma täna isegi korraks nutsin. Mõistad sa. Mu pisarad on mu piinade mõõdupuu. 


IMG_0814
jõhvi on üleni nagu: üks rõdu on küll ja küll

Vahel saavad filmid ja raamatud olla unenäolised. Võib-olla see on jälle seda sorti imelik ainult minu unedesse puutuv, aga minuarust lähevad stseenid unenäoliste asjade alla näiteks, kui neis on hämar ja asjad on kummalistes seostes ja hästi palju jääb seletamata, aga see seletamatus on mõnes mõttes rahulik ja mööduv. Ja aeg paistab kulgevat isevärki.
Ja siis vahel tulevad ette päriselt ärkvel olles mingite kohtade peal sellised sündmused ja asjad, nagu see oleks üks nendest imelikest palaval suvehommikul võõras voodis sissemagamise unedest.
Me tegime enne tagasisõitu mitu peatust. Viimases kahes oli millegipärast õudne laibahais üleval. Päike polnud veel loojuma hakanud, aga oli silmapiiri lähedal pilvede taga kadunud, niiet kõik oli veidi hämaram, kuigi taevas helendas. See vana lagunev mõis paistis juba kaugelt. Sõitsime lähemale ja pidasime auto kinni hobuste kõrval. Hobuseid oli kaks. Mõlemad paistsid täiskasvanud, aga üks oli teisest kaks korda väiksem. Suuremal oli mummuline tekk seljas. Nad olid natuke ettevaatlikud ja tähelepanelikud meie suhtes. Laiba hais. Hüljatud mõis ei olnud igalt poolt aiaga ümber piiratud, niiet saime minna küllalt lähedale. Mõisa kõrvalt ilmus välja väike umbes 6-aastane tüdruk, kes kandis karvast loomapea kujulist mütsi. Võib-olla hunt. Tüdrukul oli tema pikkuse kohta natuke liiga väike roosa jalgratas ja ta ei rääkinud meiega. Läks lihtsalt hobuste juurde ja püüdis neid meelitada rohkem aia äärde tulema ja silitas-patsutas neid niisama. Hobused paistsid olevat temaga harjunud. Nakitsesid tema mütsi kõrvu. Mõisa akende ette oli ajalehti pandud. Lähemale läksime, siis nägin, et nende hulgas oli Rahva Hääl näiteks. Ühtegi täiskasvanut me ei näinud. Korvpalliplatsil oli peaaegu terve asfalt kaetud tumerohelise samblaga ja sel oli ainult üks roostetav korvirõngas. Jätkuvalt midagi ütlemata jättis tüdruk hobused sinnapaika ja kadus oma roosal rattal mõisa taha. Ja tuul tõi kusagilt laiba lõhna. 
Üks teine kord me sõitsime talvel õhtul täiesti kottpimedas Lõuna-Eestisse peaaegu Lätini välja mingisse väikesesse kohta, sest seal pidavat kontsert olema. Tee oli hästi kurviline ja õues oli hästi külm ja lumine. Asulasse sisse jõudsime, olime korraks segaduses, sest me ei teadnud, kuidas kultuurimajja minna. Kaardi pealt vaatasin, et õige tänav peaks olema kusagil järve kõrval. Natuke rohkem välja suumides selgus, et meie ümber on umbes kümme järve. Peaaaegu iga tee ja tänava kõrval on järv. Ja teed ja tänavad lähevad mööda mägesid ja künkaid üles alla igal pool kõikide nende järvede vahel. Õnneks paistis mäe otsas valgustatud kirik ja me teadsime, et kultuurimaja on selle lähedal. Maja oli pime. Ühtegi autot polnud kusagil näha. Pärast veidi uksega kolistamist, ilmusid majast nähtavale asjalikud tädid ja kutsusid meid kiiresti sisse. Kultuurimaja oli vana. Pruuni riidega kaetud klapptoolid nagu mu koduküla kultuurimajas. Suured plekiga üle löödud mustad ahjud olid soojad, aga maja oli külm. Hiigelsuure mitmetahulise seinapeegli ülemisse serva oli keegi sättinud kroogitud kardina. Kükitasin mantli sisse mähkunult ühe ahju kõrval, kui teised läksid autost midagi tooma. Üks hästi pikk suur mees tuli minuga rääkima. "Kuidas te siia saite," küsis ta. "Kuidas te teadsite sellest kontserdist." Kusagil avati ja sulgeti uksi. Keegi laulis heleda häälega. Kontsert oli imeilus suurepäraselt esitatud barokkmuusika, mida esitasid maailma kõige kurvemate kulmudega täiesti karikatuurne lautomängija ja hästi kõrge ilusa häälega hiinlane. Inimesi oli saalis umbes 15.


IMG_0796
hästi head värvid muarust

Ma mõtlesin sellest ka, kuidas ma mõni kord olen kuulnud lugusid, kuidas mõnele mehele on mõni teine mees külge löönud ja siis see külgelöödav on end väga lööduna tundnud. Hea lause. Lölllölöö. Et noh. Et tal on sellest nagu ebameeldiv või vastik olnud, et talle teeb lähenemiskatseid keegi, kes talle pole isegi natuke ahvatlev. Ja siis ma mõtlesin, et see ongi äkki mingi (üldistab!) meeste värk. Ei-ei see pole kuidagi nende süü. Aga vaata. Tüdrukutele lüüakse kogu aeg külge. Inimeste poolt, kes neile ei meeldi. Viisidel, mis on neile vastumeelsed. Olukordades, kus nad isegi ei püüdnud tähelepanu. Kus neil on targematki teha kui ebameeldivaid olevusi üles kütta. Mitte et sellega kuidagi harjuks või see millegi poolest okei oleks või et ma seda kellelegi teisele sooviksin. Aga see natuke loob seda, et sa täiskasvanuna enam eriti väga ei üllatu. Ei ole nii suures šokis, kui seda ette tuleb. 
Mõtle, kui sulle ka oleks juba enamvähem 10ndast eluaastast tänaval roppusi järele hõigatud või vilistatud ja su tavaline klubi/tantsu-õhtu sisaldab vähemalt ühte võõrast püüdmas oma tantsklevaid puusi sinu vastu suruda ja lihtalt baarileti ääres istumine paistab olevat piisavalt paljude inimeste jaoks piisav põhjus su reitele või tagumikule oma käsi asetada. Ja siis peaks vist sinna juurde kujutlema, et kõiki neid asju teevad inimesed, kes sulle endale üldse moel ahvatlevad pole. 


Aga olgu.


5 comments:

  1. "Ma olen enesele hoidnud üht südamevalu lugu, mida meenutasin, kui mul raske oli. Mul polnud ju kellegagi kõnelda. Ma ei usaldanud kedagi," ütles ta. "Kord läksin naabritüdruku juurde mängima, tema aga nuttis meeleheitlikult. Ta nägi välja nagu inimene, kes on kaotanud elus kõige kallima. Ma pole iialgi nii ränka nuttu näinud. Ja tead, mis välja tuli? Õde oli ta padja alt võtnud kuus kompvekki ja söönud ära. Seda ta taga nuttiski. Kas südameasjades on üldse meetermõõdustikku?"
    (Niimoodi olevat Betti Alver Aili Pajule öelnud.)

    ReplyDelete
  2. Jonnimisega on nii, et lastel võivad olla selleks nii absurdsed põhjused. Näiteks. Talle ei meeldi see vastik titt, kes talle peeglist vastu vaatab. Aga ta tahab just peegli juures olla. Tee midagi, et seda titte seal ei oleks. No ja siis jonni või ei jonni, probleem on jätkuvalt olemas, sest see vastik titt seal peeglis ka lõugab nüüd ja teeb koledat nägu.

    ReplyDelete
  3. Seda südameasjade meetermõõdustiku teemat ma võtsin ükskord varem ka läbi. Nt kusagil siin: http://mmurca.blogspot.com/2012/01/lange.html
    Niiet minuarust ka.
    Aga samas ma pigem püüdsin selles suunas seda juttu sihtida, et mõni inimene nutabki. Nutab, kui kommid on otsas, kui koer on kadunud, kui kõige kallim on läinud... Teine ei nuta millegi peale. Niiet see pole kuigi hea näitaja, kui inimese enda kohta pole suurt midagi teada. Minu laps nutab saja asja pärast. Eriti õhtuti.

    ReplyDelete
  4. A mis jonni puutub, siis seda ma mõtsin ise ka, et seal on mingeid jonn jonni pärast jonne. Näiteks ta tahtis ise endale sokki jalga panna ja ei saanud ja ei aita, kui see sokk uuesti ära võtta ja lasta tal ise panna, sest ta tahtis ise esimene kord ja seda ei tee enam miski heaks ja nutt ja hala ja meeleheide. Et seda sorti jonni kohta mu jutt tõesti ei käi. Sellepärast ma väga palju üldistajaid sinna juttu ei pannudki ja püüdsin ikka oma targutusi veits leevendada. Maitea, kas tuli välja?

    A ma pärast mõtsin, et kõikides praktilistes rakendustes võib äkki seda sorti jauramisi lihtsalt mitte nimetada jonniks. Et see on midagi muud. Näiteks üleüldine maailmavalu või magamatus või nälg, mis on maskeerunud nuttaröökimisse.

    ReplyDelete
  5. Ehk siis "mõnel on silmad märja koha peal". Aga ainult see fakt meile muud infot ei anna.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget