ürgvõimas kummaline tee.


Ma mõtlesin täna, et huvitav, kas on olemas ilusad pitsilised meeste aluspüksid ka. Et mitte kuidagi kiiksuga või niimoodi otsapidi perversne ülepakutud strip-karnevali kaup. Vaid lihtsalt niimoodi ilusad nagu on ilusaid tüdrukute aluspükse. Mingid mugavad puuvillased, igas servas olev kumm on selline pitsiline ja kõhu peale on õmmeldud väike riidest lipsuke või roosid. 
Ja üldse - mis värk on nende väikeste lipsukestega naiste aluspesul.

IMG_0660
värviline

Maitea, ma juba mitu tundi siin väänlen kahevahel. Et ühelt poolt tahaks kirjutada ja teiselt poolt nagu peaks kirjutama. Ja ma sugugi ei taha pühapäeviti (või üldse) teha asju, mida peaks. Olen selline rebel. Ülestõusja.
Muuhulgas tagas mu ülestõusja loomus täna selle, et ma magasin umbes pool päeva maha. Ei tõusnud üles.

Mis üldisesse mässumeelsusesse veel puutub, on mu noorus. Höh, höh, see kõlab päris hästi. Ei, tegelt pigem rohkem üks pruun pikk nahkmantel, mis mul oli ja mida ma kiindunult kandsin, kuni rasedus ja ülikooli minek ja siis natuke pärast neid ka veel. 
(Vahel, kui ma näen mingeid värskeid mammasid postitamas neid tohutukauneid lavastatud pehme fookusega fotosid, kus nad on kusagil hõreda asustusega kandis mingis hõredas kleidikeses oma tite ja mingi kasutuskõlbmatu vankrikujulise nostalgiahunnikuga poseerimas, hõre pilk kaugusse suunatud, meenub mulle üks foto minust. Seal fotol on mul seljas see pruun nahkmantel ja juuksed on soengust välja kasvanud ja paks laps kukil. Me oleme millegipärast kellegi maakodusse sõitnud kõigi oma lapstega, kes meil tol hetkel olid, ja minu oma pole parajasti kuhugi uinakule panna. Ja siis ma seisan seal, õhtuhämarus mu süütut 18-aastast ninaotsa punakaks tõmbamas, ja vaatan mõtlikult ühte vana vana loksu lapsevankrit. Lapsevankrivanaisa pigem.)
Oot. Kuhu me jäimegi? Ahjaa, see mantel. Noh, see sai hukka. See sai nii ära kantud ja retsitud ja selle taskutesse sai nii paljusid asju nii sageli pandud, et tasku kõrvalt hakkas nahk rebenema ja siis oligi kole lõpuks. Pealegi ei mahuks see mulle praegu enam selgagi ja ma ei teagi, kuhu ma ta lõpuks hülgasin. Mis ei tähenda, et ma teda poleks igatsenud. Ma võin hooletult hüljata igasuguseid asju, millest ma tegelikult hoolin. Aga igatahes. Ma sain nüüd uue. Uue pruuni pika nahkmantli.
Paraja mantli leidmine ja sellega kaasnev rõõm ja kohapeal kareldes käteplaksutamine on minuarust väga vähe kajastust saavad. Mantleid on neetult raske leida. Põhiliselt sest pirtsakus. Mantel peab õlgadest paras olema ja ümber puusade ulatuma. Aga ta ei tohi olla kaenlaalt liiga suur või ootama kaunilt seljas istumiseks tohutut büsti hõlmade alla. Lisaks on tarvis, et ta oleks naiseliku lõikega, aga samas ikkagi piisavalt pikkade varrukatega. Üldiselt tekitab mantlite selgaproovimine süvenevat kahtlust, et ma päriselt polegi inimene, sest minu mõõtude komplektile lihtsalt ei tehta riideid. Ja nüüd siis. Imetabane. Me oleme teineteist leidnud. Ja selle taskutesse mahuks isegi fotokas või mitu. Niiet kõik igati heasti.
Võhma kirbuturult, suurepärane koht, täiega soovitan.

IMG_0608
kuremäe klooster oma tõelisuses


Hoolimisväärsete asjade hülgamise teemasse lähevad need üha sagenevad lood, kus keegi on kunagi mu elust välja lülitunud või lülitatud, sest me ei klapi või ta on tüütu putukas või mul on targematki teha. Ja siis ta saab pärast väga kuulsaks või õnnelikuks või edukaks. Ja ma tahaksin täiega kaasa elada, sest mul on hea meel inimeste edu ja rõõmu üle. Ja ma tahaksin kõigile karjuda, et ma tean ma tean seda inimest, me olime kunagi kusagil korraks koos ja see oli.. midagi. Aga ma ei tohi. Sest me enam ei ole. Ja mõnes ületraagitsevas mõttes peaksin ma nüüd häbenema, et ma enne ei näinud, milline potensiaal ja tulevik ja sära selles inimeses oli. Ja paras mulle, et ma sellest kõigest praegu osa ei saa.
Aga ma sinna ületraagitsevasse kuidagi ei ulatu. Mitu korda proovisin.


Üks teine päev ma püüdsin mõista seda lapseilma, mis filmides hästi sageli näidatakse, kus laps kardab ja peaaegu on valmis omaks võtma või aktsepteerima varianti, et ta jäetakse maha. Et ta ema, või kesiganes tal on, lihtsalt ühel päeval on ära läinud ja ta on maailma peal üksinda. Ja ma ei saanud seda tunnet, mõtet, seisundit kätte. Mul ei tule kuidagi ette, et mul selliseid mõtteid oleks lapsena olnud. Võib-olla ma olen need igasuguste teiste mõtete alla matnud. Võib-olla paljulapseliste perede lapsed kardavad pigem seda, et nad ei saa iialgi maailma peale üksi. Maitea. Müstika. Intervjueerisin sel puhul mitut inimest ja tuleb välja, et see on tegelt mingi levinud asi. Väga põnev muarust. 
Niiet võib julgelt oma lapsepõlved kommentaariumis välja valada, ma hea meelega loeksin.

IMG_0783
mitu varianti ilusti reas


Üks hommik oli küll nii, et mees läks teise tuppa ja pani ukse kinni. Meil ongi enamasti uksed kinni siin. Ja siis ma istusin üksinda diivanil ja kuulasin, kuidas igal pool on vaikus. Ja kuna sealt toast ka varsti ühtegi häält ega kohmitsemist ei kostunud, kujutlesin, kuidas ta saaks tegelikult ju niimoodi ära kaduda küll. Et läheb teise tuppa ja kui ma juba mõnda aega olen teda tagasi oodanud, lähen sinna tuppa järele ja teda ei ole seal. Ega üheski teises toas. Ega üldse kusagil. Kunagi. Ja nagu polekski olnud. Nagu Tyler Durden oli ühel hommikul lihtsalt kadunud. Oli lihtsalt enam mitte. Sujuvalt. Valutult. Hääletult. Et see oleks nii temalik. Niimoodi plõksti seletamatult ebamaiselt peaaegu üleloomulikult lahti ühenduda ja läinud olla. 
Ja siis ma mõtsin: Mida kuradit, aju. Mis teed? Mis see praegu olema pidi?


Laulu ka tuleb, kui siia vajutada ja Muumitroll ja eestikeelne teatrimuusika ja ni tore.

Comments

  1. Sa tuletasid meelde, et on aeg kommuuni rabamatka aeg ja koht paika panna.

    ReplyDelete
  2. Ma olen mõelnud, et see lipsuke on hästi lollidele naistele, kes muidu ei tea, mis pidi püksid jalga käivad.

    Aga no tõesti.
    Ilma selle kuramuse lipsuta pükse leida on kohati täiesti hull ülesanne. Ja kui leiab, siis on nad kaks kuni kolm korda kallimad kui lipsuga, ilmselt kuna neil on NIIII ERILINE disain.

    Siis on juba kergem lips ära lõigata lihtsalt.

    ReplyDelete
  3. Kõik lipsukesed lähevad äralõikamisele. Julmalt.

    Kas see võib olla äkki mingist igiammusest renessanssiajast jäänud igand, et naiste aluspesul peab lipsukesi olema?

    Üks kord olen kartnud, et ema kaob jäädavalt - siis, kui ta haiglasse sattus ja ma lausa mõned tunnid teadmatuses olin, mis saama hakkab. Isa lihtsalt ei tulnud selle peale, et ma oma sisemuses sellele infole nii dramaatiliselt reageerin ja jättis igasuguse seletamise hilisemaks.

    ReplyDelete
  4. Need lipsukesed on armsad, mulle küll meeldivad. Nii parajalt natukene lollakad, et juba tore.

    Tuli aga hoopis meelde, et selline lugu, kuidas ühel mehel naine lihtsalt ära kaob, ilma et mingit seletust oleks või jälgi jääks, on ühel eesti kirjanikul kunagi 1970. aasta paiku ilmunud. Selline absurdikas. Mees algul ikka muretseb, otsib ja mõtleb, et kuhu ja kuidas võis naine minna ja mis temaga võis juhtuda. Aga pikapeale harjub ära. Ning lõpuks, kui ongi juba harjunud, et naist ei ole, tekib naine iseenesest tagasi, nagu poleks vahepeal ära olnudki, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki.

    Vist Arvo Valtoni lugu, aga päris kindel ka ei ole.

    ReplyDelete
  5. huvitav, ma ei ole lipsukestesse kunagi nii palju süvenenud, et viitsiks neid ära lõigata. mõnel mudelil on, mõnel ei ole, nagunii valin ma neid selle järgi, et oleks normaalsest materjalist ja mõõtude järgi otsustades parajad.

    renessansspesu oli muide võrdlemisi praktiline, otsustades piltide ja mõne üksiku säilinud vidina järgi. linane särk, et ülemised riided nii ruttu ära ei võiduks ja tugistruktuurid, et riided õigesti istuksid (korsett aitab sh. ka rindu valusast volksumisest hoida). ja mõnel eriti edeval ja vbla litsakal naisel olid ehk aluspüksid ka, see oli juba ise nii suur edevus, et lipse polnud tingimata vaja.

    aga kuskohast leiavad inimesed mantleid, mis tahavad hästi istumiseks suurt büsti? minu kogemuse järgi on õlgadest hästi istuvad mantlid reeglina sellised, kuhu üldse mingi büst ära ei mahu. niipea kui mantel osutub õlgadest parajaks, võib kihla vedada, et ta ei tule rinnust kinni. ja mul ei ole mingi suur büst, vaid täitsa keskmine. öelge mulle ka, kust selliseid mantleid leiab.

    mis hülgamishirmudesse puutub, siis mul ei olnud kunagi hirmu, et mind niiviisi tahtlikult maha jäetakse, aga kord oli üks unenägu, mis jäi hästi meelde, nii et küllap oli oluline: kus ema jäi lihtsalt kogemata sellest marsakast maha, kus mina juba sees istusin, marsakas hakkas sõitma, ema jooksis abitult järele ja juht ei pidanud kinni, ükskõik kui palju ma hüüdsin,

    ReplyDelete
  6. Anonymous22:20

    Ma kogu aeg mõtlesin, et need lipsukesed on, noh... et siis ka õigetpidi jalga läheksid, kui on kottpime ja sa oled alles natuke uimane ja õnnelik ning tegelikult isegi ei tahaks midagi jalga panna ja kaisust välja tulla, aga mingi vaenlane laseb uksekella ja sa tead, et teksad on nagunii pahupidi. Et siis läheb alukatega vähe kiiremini ja pärast ei ole talje jalaaugust läbi. Kiviajal saaks ma küll surma, liiga kaua põõsas meeliskledes.

    ReplyDelete
  7. Enamik mantleid otseselt ei tahagi suurt büsti. Lihtsalt nad näevad minu seljas välja umbes sama head nagu riidepuu peal ja rinnakama naise seljas oluliselt paremad. Aga muidu tolles kirbukas, mille lingi ma panin, oli tõesti suur valik mantleid.

    Kui ma veel natuke kõhnem olin, ostsin hoopis laste aluspesu endale. Mõnel tootjal algavad ühe mudeli suurused 5-aastastest ja jõuab 15-aastasteni välja. Sama disain, lihtsalt natuke suuremad järjest. Siis on pärast piilupartide või lilledega püksid ja ni tore.

    Aga ikkagi. Võiks ikka ilusat meeste aluspesu ka olla.

    ReplyDelete
  8. "teda ei ole seal. Ega üheski teises toas. Ega üldse kusagil. Kunagi. Ja nagu polekski olnud", selle kujutluse jaapani versioon:
    http://www.geocities.jp/yoshio_osakabe/Haruki/Books/Man-Eating-E.html

    ReplyDelete
  9. Oo. Murakami on lahe. Ja see lugu oli ka tore. Aitäh.

    ReplyDelete

Post a Comment