Saturday, May 03, 2014

Here is a song from the wrong side of town

IMG_0831
teeseen 3-liitrises purgis

Ma tegelt olen juba ammu mõelnud selle peale, kuidas see on natuke imelik, kui naised räägivad, et nad oma meest peavad muutma. Paremaks tegema, õpetust ja väljaõpet andma. Näiteks selle kohta, kuidas riides käia või seltskonnas end ülal pidada või majapidamine või komplimendid ja sädelevad ehted ja lilled. Mitte et nad seda naudiksid niiväga. Rohkem et nad nagu tunneksid kohustust. Et see on nende ülesanne. Nagu töö. Vastutuskoorem. Et kui juba oled mehe võtnud, pead teda ka kasvatama.
Ma isegi olen teinekord kuulnud noori mehi rääkimas, kuidas nad on enda (ja oma naise) üle jube uhked, sest nad on nagu dressuurile hästi allunud ja juba on päris palju tublimad inimesed, sest naine ju. Et suhe on kohe parem ja tülisid vähem, sest mees on õppust lõpuks võtnud.
Mõtlesin, et see on imelik ja siis järsku avastasin - emad! Emad teevad seda. Et kui poeg käest hakkab minema (või on juba läind), hakkab see etapp, kus lihtsalt ootad kannatlikult, et tuleks üks kõva käega naine ja ta paika paneks. Kuni selleni, et kohe alguses lapsest peale iga lahinguga, mis pojale kaotad, lükkad ühe väljakutse selle tulevase naise õlule. No mis sa teed, kui poiss ei õpi ikkagi tuba koristama ja puhtust pidama. Küll naise võtab, siis see ta välja õpetab. 
Einoh, selles mõttes on tegelt kõik korras. Klapib kokku küll. Naised tahavad kedagi õpetada kasvatada arendada kujundada. Emad tahavad ka rahu ja tagavaravariante ja igast lapsest ei saagi ju jagu. Isa on tööl.

A maitea, kas keegi mõtleb kasvatamatu tütre kohta ka, et selle peab mees paika panema? Et mehele lähed, küll mees sulle kere peale annab, kui sa ringi tõmbad niimoodi ja siis õpid. Või pigem mitte?

IMG_0846
nii ilusti roostetavad

Teine asi, mis ma mitu korda mõtsin, on näiteks poismeesteõhtu. Ma ei ole päris kindel, kas see traditsioon on igal pool ühte moodi, aga ma olen aru saanud, et üks võimalik osa poismeesteõhtust on tekitada kahtlusi, et kontrollida kindlust. Et veame kohale hästi hästi ilusaid ahvatlevaid naisi ja vaatame, kuidas tulevane abielumees kiusatusest hoidub. Või ei hoidu.
Aga et miks see peaks tingimata olema mingi lihtne nõksuvate kurvidega eksootiline tantsija? Mõtle, kui su poismeesteõhtule ilmuks üllatuskülalisena rabavalt võrgutava pilguga vapustavalt tark kõrgharitud ja üleni hea huumorimeelega neiu, kes räägib soravalt seitset erinevat võõrkeelt ja mängib kolme instrumenti ja kes teeb sulle Go-s pähe. Muidugi, pärast seda, kui ta on su pea segi ajanud sajandite flirdi/sõnamänguga, mis on su juba esimestel minutitel suht relvituks teinud (ja mille peale sa oma kaotust hiljem ajad).
Ma mõtlen, et see variant oleks ju poole põnevam.


Käisime ka balletti vaatamas ja kuigi need pikad pausid ja umbne saal tahtsid mind otsast ära tappa, oli elamus igati fantastiline. Vaheaegadel leiutasin uue reegli: räägi ükskõik millest, aga mitte sellest balletist. Sest ma ei saa elamusi seedida ja neid omaks ja endale võtta, kui keegi selle sõnadega ära segab. Oma tõlgendusi sinna peale vajutab. Ütleb, mida tema arvas.
Ma tahaksin kunstinäitustel ka rääkimise ära keelata. Ma ei saa teosega omavahel olla ja teda kuulama tundma hakata, kui ümberringi inimesed liiga valjult seal targutavad. Kui ma tahan kellegi teise arvamust või üksikasjalikku kogemuse aruannet millegi kohta, siis ma küsin. 
Lilli Prometil oli ühes raamatus ka mingi lõik selle kohta ja see oli tabav, aga ma kirjutasin selle ümber mingil festivalil olles päeval telgis raamatuid lugedes mingi suvalise paberilipaka peale ja need lipakad (ja festivalid ja telgid ja päevad) on teadagi.
Ja siis ma tahtsin seda ka öelda (kui me juba siin teoste üle targutamise peal oleme), et see balletigala viimane osa oli minuarust nõme ja ma olin täiega pahane, et see seal oli ja salaja kadestan neid inimesi, kes selle alguses saalist välja kõndisid ja vahtisin segasel pilgul nagu tulnukaid neid inimesi, kes seisvaid aplause selle lõppu tegid nagu maiteamis. Ja muidugi oli see selle pärast, et ma tõenäoliselt pole Fellini filme näinud või kui olen näinud, siis pole mõistnud. Harimatu ja eluvõõras nagu ma olen. Aga selle eest olen ma küllaldaselt Depeche Mode'i kuulanud ja Murakamit lugenud. Niiet seega vot saite.

IMG_0835
lihtsalt hästi Karlova jälle


Teen köögis suurima südamerahuga jälle mingit kooki või katsetan mõnda uut retsepti ja tuleb mingi laps, kes hakkab kausi kõrval tammuma ja tahab mul lusikat käest ära võtta.
- "Ma tahan ka segada."
- "Sa juba segad."


Ahjaa. See teade ka. Ise oma luule ja muu imeliku jutu lugemise finaal esmaspäeval Arhiivis. Kell kuus hakkab. Sündmuse fesar.

6 comments:

  1. Mattias07:53

    >> kasvatamatu tütre kohta ka, et selle peab mees paika panema?
    jah.
    >> üllatuskülalisena [...] neiu
    mis tema telefoninumber on?

    ReplyDelete
  2. Anonymous15:10

    Otse loomulikult oleks kaunis, intelligentne (ka emotsionaalselt) ja igatpidi lööv neiu palju suurem kiusatust kui kurvikas eksootiline tantsija. Paraku selliseid tütarlapsi poissmeeste õhtule on tükk maad raskem/kallim meelitada kui tavapäraseid lahendusi..

    ReplyDelete
  3. Teeseene pilt on vapustav. Kas see on meie seen?

    ReplyDelete
  4. + selliseid otsitakse niigi tikutulega taga. Ja kui leitakse, ei raatsita vbla sõbrale pimpima minna enam.

    ReplyDelete
  5. Teeseen muidugi teie juurest.

    A selle eriti ägeda neiu saab osaliselt ju lavastada ka. Sest ega ta sis kõiki oma lubatud oskusi täies ulatuses näitama ei pea. Ja oluline on siin see idee mingist võibolla su tulevasest pruudist poole ägedama naise olemasolust.

    ReplyDelete
  6. "Tõrksa taltsutamine" vist just sellest rääkis, et hea naine on nagu hea hobune, tuleb enne ära ratsastada ja siis alles saab pidama hakata.

    Aga viimane ballett oli "Vanemuise" enda oma ju, selge see, et sõbrad saalis. Kuigi mulle täitsa meeldis ka, seda enam, et minu sõbra osa oli seal väga äge.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget