Shout hallelujah Come on get happy

IMG_0880
see maja meeldib mulle, sest see on niisugusena keset ilusate korras majadega linnajagu
siis ma iga kord võpatan, kui ta mulle nurga tagant oma tühjade silmadega vastu jõllitab


Magasin öösel hästi halvasti, sest esiteks kass tegi mingit imelikku asja ja ajas mu üles. Teiseks mu puugihammustus hakkas sügelema ja ma ei tahtnud arvutist vaadata, kas see tähendab, et ma suren kohe ära või alles pärastpoole. Vahtisin voodis seda kellaviiest hahetamist ja mõtlesin surmast. Ja sellest, kui lõpmata tobe oleks praegu ära surra. Sest ma pole kuigi palju veel korda saatnud. Ja samas teiselt poolt mul oleks nagu õudselt palju asju pooleli.
Hommikul Internet ütles, et vahel need sügelevadki.

Kukkusin sõidueksamist läbi, sest mina olengi see raevutsev liiklushuligaan, kes ei näita kolm kvartalit kestnud ümberpõike lõpus suunda ja jätab pärast sõiduraja vahetamist jällegi suuna liiga kauaks sisse. Ja sest ma ei oska külgboksi.. See on see asi, kus pead oma auto teleportima külg ees tee ääres seisvate autode vahele. See on tegelt jumalast lihtne algoritm, aga mulle oli seda kunagi igiammu ühe korra näidatud ja ma tõesti ei mäletand. Ei, muidugi ei tohi selliseid hulle liiklusesse omapead lubada. Need segased ju pargivad ei-tea-kuhu ja käivad pool linna jalgsi maha, et külgboksi vältida.
(Kaks blondiini läksid koos autokooli ja jagavad hommikukohvi kõrvale muljeid. Esimesel on see mure, et ta unustab kogu aeg suunda näidata. Teisel on hea nõu selle vastu. "Ma panen kohe tunni alguses suuna sisse ja siis ei pea selle peale hiljem üldse mõtlema.")
Niisiis kohustuslikus korras lisa-sõidutunnid ja lisa-rahakulu ja suht koht pigem õnnetusehunnik olemine. Sest ma peaksin tark ja koordineeritud ja õppimisvõimeline olema, aga autorollis olen hoopis paras töllak. Lihtsaid asju ka ei suuda.
Pärast mõtsin, et kui ma nigunii eksamilt läbi kukun, oleks võind siis juba mõne põneva vea teha. Kellelegi ette sõita või mõnd ajalakäijat koksata või veits kihutadagi.

Käisin arsti juures ja arst küsis, kuidas mul läheb ja kas ma elan koos selle mehega, kellega ta on mind kaubamajas teinekord näinud niimoodi käsikäes nagu noored armunud. Õhtul rääkisin mehele, et näe, vaata, nii ilusti öeldi. Mees küsis: Kas elad siis või?

IMG_0901
jänesekapsad on seda ilusat rohelist värvi

Internetis on noorte naiste ja eks vist muidu ka inimeste hulgas liikvel selline mõiste nagu thinspration. Neile, kellel internet kodus ei käi, ma seletan. See on enda kõhnaks saamise inspiratsiooni ülal hoidmine. Selle juurde käivad fotod. Kõhnadest kõhnadest täiesti üleni väga saledatest noortest naistest, kellel on moodsad riided seljas (kui on) ja salkus juuksed ripuvad üle õla. Sagedamini mitte pilt tervest naisest vaid ainult kehaosadest. Kõhust või reitest näiteks. Mõni kord käivad inspireerivad sõnad ka juurde. Et sa ei annaks alla. Et sa ei sööks seda küpsist. Et sa läheks trenni ja jooksma ja oleksid tugev ja paneksid näljale ja isudele vastu, sest sa ju tahad ka niisugust lapikut kõhtu ja selliseid reisi, mis omavahel kunagi kokku ei saa.
Ma olen avastanud, et mulle mõjuvad need nii tervistavalt. Sest ma vaatan neid pilte ja need tekitavad õõv-kõhedust. Et kuidas sa oled naine, aga sul on poisikese puusad. Millele sa sihid nagu. Või mis mõttes sul polegi üldse ühtegi kõhtu mitte isegi natukene. Kas kõht ei peakski definitsiooni järgi olema üks piirkond, mis on ümar ja pehme? Või kuidas sa ütled kõva häälega kõigi kuuldes välja, et sa kavatsed end jälestada ja häbeneda, kuni sa pole suutnud end skeletiks näljutada. Mis sul viga on nagu.
Ja siis võdistan oma kõhupekk ja õõtsutan oma lopsakas puus ja tunnen end nii normaalsena.

Siia teema alla läheb otsapidi ühe aeroobikatreeneri pepu. Võinoh. Tema peput ma päriselt ei saa siia tuua, aga luba, ma räägin. See on perfektne. Ma pole kunagi näinud midagi nii perfektselt. See on tilluke ja ümar ja prink ja sümmeetriline ja.. Vahel ma lihtsalt jään seda vaatama, sest see tundub peaaegu uskumatu, et kellelgi saab selline pepu küljes olla. Ja kuigi üldiselt ei kuulu hea tava juurde, teise inimese taguotsa silmitsemine ilma tema nõusolekuta, siis aeroobikatreenereid just nimelt peabki vaatama. Kuidas sa muidu tead, kuhu oma sammud seada. Ja noh. Ega ma nii palju nüüd ka vaadata ei saa, sest muidu ma jää imestama ja komistan oma stepipingi otsa ja piinlik. Kuid siiski. Ma arvan, et ähelepanuväärne. 


IMG_0936
ma leidsin üles selle kummalise ema ja lapse kuju, mis vanasti oru tänaval oli

Vahel ma olen kuulnud mitmeid inimesi edvist muretsemas, et nad ei saa oma last esimesse klassi panna, sest neil on liiga tark laps (loeb näiteks) ja liiga targana koolis käimine teeb lapse laisaks ja siis pärast ongi laisk laps ja seda ei saa hiljem heaks teha.
Kuna minul on täpselt ainult üks laps, kes oli esimese klassi ajaks enamvähem täpselt paras ja mu haridusvaldkonna haridus on pigem põhikooli ja keskkooli aste ja mu koolikogemus on tilluke nagu nööp, ma mõtlesin, et ma olen just täpselt paras inimene siinkohal sõna võtma. Eriti kuna see mulle nõnna meeldib. Sõnu võtta.
Esiteks ei ole su laps ühti nii tark. Esimese klassi õppesisus on lisaks lugemisele ja arvutamisele ka kirjatehnika ja loodusõpetus ja geograafia ja muusika ja kunst-käsitöö ja kirjandus ja kodulugu ja liiklusõpetus ja kombed ja eetika ja... Väga vähe on neid lapsi, kellel on kogu õppesisu enne esimest klassi päriselt omandatud.
Teiseks saavutatakse esimese õppeaasta jooksul terve hulk sotsiaalseid oskusi, mida ürgarmastav perekond reeglina ei saagi anda. Näiteks enda eest seismine ja tööjuhiste järgimine ja küsimine, kui aru ei saa, erinevate täiskasvanutte ja lastega suhtlemine, omaealistega konfliktide lahendamine ja nende ennetamine, kuulamine ja enda kuuldavaks tegemine, reeglid ja nende painutamine. Ja nende omandamine võib ühe väikese olevuse jaoks paras pähkel olla.
Kolmandaks ongi esimesed klassid põhiliselt harjutamaks koolis käimise oskusi. Näiteks need 45-minutised paigalistumised ja iga päev samal ajal ärkamine ja see fantastiline enesedistsipliini maagia, kus ta panebk ise päris oma aruga õhtul oma mänguasjad korraks käest ja läheb vaatab, et mis lugemispala või arvutused ta homseks ära pidi tegema. Mitte selle pärast, et see lugemispala oleks nii intellektuaalselt väljakutsuv. Vaid selle pärast, et enesejuhtimine ja teadlik teadvustatud ühelt tegevuselt teisele lülitumine.
Niiet ma mõtlen, kas keegi tõesti tahab, et kõiki neid lisa- ja kõrvaloskusi omandataks samal ajal, kui õppesisu on ka parajalt vaevanõudev ja pingutust vajav. Et kas inimesed tahavad, et esimene kooliminek oleks hästi üle jõu käivalt mitmekülgselt raske selle asemel, et olla ainult näiteks enesejuhtimise koha pealt raske. Sest minuarust saab alguses teistest natu targem laps ka teistest natu rõõmsamaks ja tublimaks, kui teda õigesti suunata. 
Laisaks lähvad nad lõpuks kõik nigunii, kui nad juhtuvad olema seda sorti. Ja oma lapse sortides kooli või õpetajat süüdistada on küll komme, aga minuarust mittte kuigi võluv.


Ma praegu ei suuda otsustada, kas ma tahaksin rohkem aega magamiseks või et mul kogu aeg nii uni ei oleks. Sest kogu aeg on nii uni. Ma tahan iga päev varem magama minna, kui ma tegelt lähen ja tahan iga päev kauem magada, kui ma tegelt saan. Lisaks päevased tudid. Näiteks kui ma pean mingit asja tegema, mida ma täpselt ei tea, kuidas teha, aga ma pean ja sellega on kiire ja kellegi käest pole küsida ja oleks juba ammu pidanud alustama ja mida kauem ma siin nikerdan ja midagi ei tee ja aru ei saa, seda hiljem see valmis saab ja õige aeg muudkui hiilib. Siis hakkab nii kurb ja hale, et tahaks hoopis korraks tudida.
See on muidugi veider, et stressi ja hirmu ja ärevuse peale osa inimesi justkui instinktiivselt magama tahavad jääda. Nagu arvuti kuumeneb üle ja paneb ennast piiuuuu.. kinni. Ja huvitav, kuidas seda seletavad need inimesed, kes kogu inimkäitumist suudavad seletada koopainimestele omistatud soovide ja vajaduste ja ellujäämisstrateegiate loogikaga. Et kui mõõkhambuline tiiger ründab ja mul pole pääsu, siis ma lülitan oma aju välja ja langen teadvusetult nurka nutsuks ja siis ta vaatab, et see on küll mingi nõmedik, arvatavasti maiseb ka väkk ja läheb pistab nahka hoopis mõne beebi? Ja siis minu moodne aju on nii rumal, et ei saa aru, et minu tööülesanded ei ole mõõkhambuline tiiger ja käivitab mingid ammused süstteemid, sest evolutsioon(!). Jamh.

Comments

  1. "ähelepanu" - see oli hea!

    Mis puutub pidevasse magada-tahtmisse, siis guugelda sellist diagnoosi nagu "narcolepsy". Ma leidsin endal veel sümptomeid ja läksin arsti juurde, wikipediast välja prinditud diagnoos ja ravi kaasas, nagu ikka. Ja väga rahul. Ritalin on see tänapäevane trendi-ravim, mis aitab ja annab elu.

    (Muuhulgas pidavat ka vähendama söögi-isu ehk tegema saledamaks... Siinkohal tänud saledate tibide piltide lingi eest...) ;)

    Mis puutub aga küljeboksi, siis see on vist üldine viga. Ma ise kukkusin sõidueksamil lausa kaks korda läbi. Üks kord sellesama küljeboksiga ja teine kord veel tänavasõiduga. Ning kui Alo siin Pattayal endale lubasid tegi, siis samamoodi ei suutnud ta küljeboksi ära teha esimesel korral. (Tõsi küll, ta pidi seda tegema paduvihma sees.)

    ReplyDelete
  2. Oi, murca, aga palun ütle, kus see ema ja lapse kuju nüüd on siis? Tundub tausta järgi, nagu oleks kuskil Turu tänava tagumises otsas?

    ReplyDelete
  3. oih. see ähelepanu oli typo. aga sai hästi tõesti.

    Ma seda ise endal haiguste diagnoosimist eriti ei harrasta. Ja narkolepsia tundub liiga suur ja kole asi, mida endale tahta. Niiet ma selle jätaks vahele ja jään selle juurde, et olen sooritusärev pingutust vältiv laiskvorst.

    Külgboksil on mingid neli lihtsat sammu, mis tuleb järjest lihtsalt ära teha. Aga keegi ei jäta neid meelde, sest kellelgi ei ole vaja kogu aeg külgboksi ennast toppida, igal pool on normaalsed parklad olemas.

    ReplyDelete
  4. Ema ja laps on lastehaigla ees Lunini tänaval. Üldiselt on mu piltidele nende asukoht juurde pandud. Flickrisse pildile järele lähed, siis pärast natuke urgitsemist jõuab näiteks selle lehe peale: https://www.flickr.com/photos/97108317@N08/map/

    ReplyDelete
  5. Natuke hilinenud suunanäitamine ei tohiks olla megasuur viga, aga vbla nad arvestavad sinna juurde veel mingeid ärevil juhi kohmerdamisi ning arvavad, et harjutatagu veel. Pole ullu. Ma sain sõidueksami tehtud kolmanda korraga ja pole pärast seda eluilmaski külgboksinud.
    Thinspiratsionist kuulen esimest korda. Mul on trennis esireas 17aastased tüdrukud, kellel on täiuslikud kõik kehaosad, rääkimata juustest ja trenniriietest, lisaks nad painduvad nagu vedrud, viskavad silda mängleva kergusega ja teevad lõpuni kõik kõhulihaste seeriad, mille peale mina olen enam-vähem teadvusetu.

    ReplyDelete
  6. Ma käisin eile viisakate inimeste üritusel.
    Ständappi vaatamas.
    Ja siis ... see saalitäis rahvast oli täiesti arusaamatu mulle.

    Miks need mehed kogu aeg naretasid ja viiplesid?! kas nad kõik on välismaalased? Miks olid need naised nii kõhnad?! Kas neil on mingi haigus? Kas see nakkab? Ilmselt pole haiguseks vähk, sest neil KÕIGIL olid ka pikad juuksed. Kusjuures paljudel lisaks ka paksud ja ilusad. Või vähemalt väga korralikult paksujuukselist sonegut meenutavaks tuunitud.
    Olin konkurentsitult kõige lühemate juustega naine kogu saalis.
    ...ja ma ei taha öelda, et neil kõhnadel pikkade juustega naistel oleks midagi konkreetselt viga. Päris paljud neist olid isegi päris ilusad. Üks oli väga ilus. Aga kas enamik neist näinuks halvemad välja, kui nad kaalunuks 5 kilo rohkem?
    Ei. Ma arvan, pikem vastupidi. Vbla oleks see nad tiba veel ilusamaks teinud, tegelikult. Ja aidanud kaasa rõivastumisprobleemide lahenemisele.
    Sest kalli kehajooni järgiva kleidi idee on järgida kehajooni, mitte rippuda seljas ebamäärasel moel, andes mõista, et seal all on mingi inimene, aga sa ei tea, mis kujuga, sest ta on nii väike.
    Kusjuures nad olid enamasti ilusad mitte nagu väikesed ilusad loomad, vaid sedasi intelligentsel kontorlikul moel.
    Nälginud intelligentsel kontorlikult moel.

    Täiega usun palgalõhet. Ühtegi luukõhna meest ei paistnud ju. Miks need naised ei söööööö?...!
    (S.t. välja arvatud need mõned naised, kes olid pigem ümarad igalt poolt korraga. Mingit vahepealset varianti ei olnud.)

    Palun väga vabandust, et jõllitasin nagu loomaaias. Aga nii kummaline oli.

    ReplyDelete
  7. pigem.

    Tore, et mõnikord ikka üldse kirjutada ei oska. Näitab, et ma pole mingi pretensioonikas intellektuaal, täiesti tavaline rohujuuretasandil kodumaise vungiga vinguja hoopis.

    ReplyDelete
  8. "See fantastiline enesedistsipliini maagia, kus ta panebk ise päris oma aruga õhtul oma mänguasjad korraks käest ja läheb vaatab, et mis lugemispala või arvutused ta homseks ära pidi tegema. Mitte selle pärast, et see lugemispala oleks nii intellektuaalselt väljakutsuv. Vaid selle pärast, et enesejuhtimine ja teadlik teadvustatud ühelt tegevuselt teisele lülitumine."

    Kas hilja oleks sellega alustada?

    ReplyDelete
  9. 1) "kuigi üldiselt ei kuulu hea tava juurde, teise inimese taguotsa silmitsemine ilma tema nõusolekuta" - jjjama! ja iga mees võib sulle öelda, et see on jama.

    2) Ma olen autoga sõitnud sada aastat ja küljeboksi ei oska. Kinnitan, et saab hakkama ka ilma selleta. Sest elan Tallinnas, mite Pariisis.

    3) See koolimineku jutt. Jah jah jah!

    ReplyDelete
  10. Oot aga miks see jama on? Ja miks mees seda kinnitama peaks?

    ReplyDelete
  11. Püüdsin nalja teha, vist ei tulnud välja, palun vabandust ja enam ei tee :)

    ReplyDelete
  12. Ei, nalja ikka võib teha. Isegi, kui välja ei tule.
    Aga ma sellest hoolimata ei saanud aru, mis sa mõtsid. Kas sa mõtsid, et meestele meeldib, kui nende tagumikku ilma luba küsimata jõllitatakse? Või et mehed jõllitavad kogu aeg ilma luba küsimata ja ei arva seda kohatuks?

    ReplyDelete
  13. Seda teist. Silmitsema ja jõllitama on veidi erinevad ka, ma ütleks, et just selle hea tava võrra erinevad :)

    ReplyDelete

Post a Comment