uih ja aih

Alatskivi lossi juures on nii vägevad pärnad, et ise ka ei usuks

Head tööpäevad on need, kus asjad saavad õigeaegselt tehtud ja ma jõuan koju natuke pärast kuut. Sest siis ma saan köögis askeldamise kõrvale kuulata Klassikaraadio kella 6 džässi. Ja see mulle meeldib. Üldse ma kuulan klassikaraadiot vist kõigist raadiotest kõige rohkem. Mitte nii palju selle pärast, et ma oleksin ilge kultuuri eliit üleolev kõrgharitud snoob mölak. Eriti. Vaid selle pärast, et Klassikaraadiost ei tule reklaame. Mulle ei meeldi reklaamid. Need ajavad mul südame pahaks. Ma tunnen, et need solvavad mu intellekti või midagi muud taolist. 

Aga igatahes raadio kuulamine köögis on täiega teema. See käib köökide juurde. Et seal on raadio ja seda kuulatakse. Kõikides minu lapsepõlvemälestuste köökides kuulatakse raadiot. Uudiseid. Ilmateadet. Ja sünoptikutel on alati nina kinni. 20 aastat juba. See on Kodu.

Seoses sellega, et ma pean nüüd sõidutunde juurde võtma ja raadiotega ka, kuulsin just ühte nende reklaamide ja mölaga jaama hommikusaadet. Hommikusaated ongi see karistus, mille Taevane Isa on meile saatnud kõigi su pattude eest, tead küll. Hommikusaated on põhimõtteliselt selline saade, mida inimesed mingil kuratteab mis põhjusel raadiost kuulavad oma niigi habraste hommikute kõrvale. Tavaliselt sisaldavad need kahte kuni kolme inimest, kes eetris tundide kaupa vahetpidamata suvaliselt sisutult mölisevad täpselt seda sisutühja iba, mis neile parajasti pähe kargab. Seejuures abitult kohmakalt püüeldes mingite siseringi vaimukusteni, nagu mingi halb võrdlus mingist kohmakast asjast püüdlemas millegi poole, mis pole tema liigile füüsiliselt võimalik. Vahele üleleierdatud levimuusikat ja põnevuse simuleerimiseks mänge.

Igatahes tol hommikul oli seal mingi kuulajad-helistavad-saatesse mäng ja küsiti küsimus, millele need pidid vastama mingi tõotatud nänni vastu. Küsimus kõlas umbes et kui mehel on see, siis mees on edukam ja saab kõrgemat palka. Et mis see see on. Ja saadsaaru, esimene helistaja pakkus, et see on laps. Teine helistaja pakkus, et see on käekell. Need inimesed ei ole päris. Öelge, et need inimesed ei ole päris.

Peipsi mere rand

Inimesed rikuvad mu kontserdielamusi. Tähendab - nad vanasti rikkusid, aga ma kasvasin sellest välja. 
Sest vaata. Osa inimesi tahavad kontserdi ajal (valesti) kaasa plaksutada või aeglaste idamaiste helimaastike juurde jalaga takti lüüa või oma lapsi kantseldada ja kontsade klõbinal allasurutud vihaga noomitusi sisisedes neil järel joosta või oma helendavaid telefone näppida või sahistada trampida niheleda kommipabereid krõbistada. Vahel on inimestel need odavad digifotokad, mille heliefektid on maha keeramata ja siis see teeb iga pildi juurde 'tsiktsiuuu' häält. Rääkimata sellest, kuidas kõrvalhoovist või tänavalt saab igasugust kohatut müra sisse kosta. Ühe õudselt ilusa keelpillikontserdi ajal hakkasid peahoone ees mingid korporandid oma laulu üürgama. Pensionäride telefonihelin on jätkuvalt Nokia Tune. Lapsed, kelle jalad ei ulatu toolil istudes põrandale, kõlgutavad neid vastu toolijalgu. Ja nõnda edasi.
Aga siis ühel päeval (või tõenäoliselt ööl, arvatavasti Folgil) otsustasin ma sellest üle saada. Sest ma saan ise valida, kas ja mis mu kontserdielamust rikub või ei riku. Niiet nüüdsest peale võtan ma elava muusikaga kontserte, aga eriti vabaõhukontserte, niisuguse suure maailma täitva armastuse ja jaatusega. Sest see kontsert kõigega, mis tema juurde kuulub, ongi see, mida ma olen tulnud kogema. Kui ma tahan segamata veatut puhast steriilset esitust kuulda, ma kuulan stuudiosalvestust. Aga ma olen tulnud siia. Koos kõigi nende inimestega. Sellesse aega ja kohta kokku just niisugusena ja need esinejad koos selle publiku ja tänava ja linnaga ja Ilmaga, mis vaatab meie peale alla, ongi minu kontserdielamus ja see kuulub kõik kokku ja on mõnes mõttes üks. 


Lähinädalate plaanides on hinnata kodutöid kuni kõik kodutööd on hinnatud ja siis hakata otsast peale ja hinnata veel kodutöid ja siis mõned kodutööd ja natuke veel hindamist. Pärast seda saab korraks natuke puhkus, mille käigus peab üle vaatama mõned teised linnad ja olema natuke aega kusagil üksi. Näiteks mul on selline mees, kellega koos saab kohtadesse minna ja siis seal kahekesi üksi olla, ni tore. 
Lisaks tuleb muidugi teha suuur hiigelsuur rohke õgimise ja tähistusega klassi lõpupidu, sest ei saa olla tähtsamat suursugusemat sündmust kui hunnik 10-aastaseid tulemas edukalt toime 3. klassiga, hõissa ja pudel rum khm limonaade. Tohutus elevuses ja tähistamisvaimustuses, nagu me oleme, tuleb pidu pidada 10 kilomeetrit linnast väljas. See, et kõigil peredel pole autot ja kõik ei taha selle sündmuse puhul tervet õhtut kodust kaugel kellegi võõras aias kükitada ja traspordi orgunn on küll võimalik, aga siiski tüütu ja tülikas rohkem kui ühele osapoolele, ei paista eriti kedagi häirivat. Niiet ma hädaldan üksinda ja tõenäoliselt teen kogu asja pigem viisakalt kaasa nagu tasane talleke. Mää.