Sinu pudupoe pööraselt naljakas aken

Kõik räägivad, et lapse üksinda kasvatamine on raske. Isegi kassi üksi kasvatamine on raske. Siin ma olen. Mees on linnast ära. Panin endale köögis kohvi tõmbama ja kuni ma arvutist muusikat ja asju käima panin, sättis kass ennast mulle sülle kerra ja jäi siia tukkuma. Ise selline unesoe ja pehme. Kuidas ma nüüd oma kohvini saan? Ahh, ma olen nii üksi ja abitu. 

- Aga suudlemine on ju nii tore!

- Eks naistele vist meeldib jah.

- Kuidas naine olemine siia puutub?

- Sest suu on nagu tupp.

kaks korrust pääsukeste pesi

Koerad ja omanikud ei ole ühte nägu. See ainult tundub. Kui sa kogu aeg iga päev uuesti ja uuesti näed kahte asja esinemas koos, saavad need sinu peas seotuks. Need moodustavad nagu ühe terviku. Saavad üheks. Hakkavad kokku sobima. Tundub imelik mõeldagi, et üks peaks teisest eraldi olema. Nagu tundub imelik vaadata oma kodutänaval puud, millelt on tema alumised oksad rebitud. Või kuidas kesklinna mingile ristmikule järsku ilmunud ohutussaar on alguses hästi vale.

Ma just ükspäev avastasin, et üks õudsemaid asju inimestele oma elu värskematest tragöödiatest pajatamise juures on need nõuanded. Oeh. Mul on kurb ja raske. Hing haige ja süda puru. Ja lademetes potsatavad igale poole mu ümber praktilised elulised asised nõuanded ja näpunäited ja tööjuhised. Kogu oma serveerimise agaruses ja pealehakkamishoos. Aga ma ei taha veel. Ma tahan rahus leinata ja kurvastada ja ennast ja kogu seda paska tervenisti ära haletseda.

Siis ma mõnikord seedingi asju natuke aega üksinda enne, kui kellelegi ütlen. Sest ma lihtsalt ei kannata seda agarust ja askeldavat olekut mu hapra väärtusliku kurbuse ümber.

Kassid on natuke nagu inimesed küll. Selles mõttes, et kui sa võtad mingi inimese ja sunnid teda vägisi enda juures olema ja su arutut nunnutamist kannatama, ta paneb ka plehku. Paremal juhul väga palju ei küünista. Ja inimestega on ka nii, et sa võid teda kutsuda küll, aga kui ta ei taha, siis ta ei tule.

Kodukassid omavahel ei mäu. Mäuvad ainult inimestele. Või kui nad on titakassid, siis oma mammale. Inimene on kodukassi mamma.

üks varakevadine tamm

Puud on tegelikult ühed kummalised olevused küll. Nad on nagu iseendaga tülis. Dilemma emma kumma üleni kahevahel. Sest vaata. Puu ajab oma juured mööda maad laiali. Nagu sellised harulised käpad. Vajutab sügavale maa sisse ja igale poole mätastesse ja kamarasse. Kõvasti kõvasti kinni. Aga oma oksad sirutab üles. Taevasse ja pilvede poole ja laiali ja avarusse. Ja siis ta on seal kõrgel laiali õhus vabaduses ja kogu aeg püüdlemas järjest kõrgemale ja vabamaks. Ise samal ajal juurtega kõvasti ja järjest kõvemini üha sügavamal kinni. Kusjuures mõlemad püüdlused käivad korraga samaagselt. Ei ole nii, et natuke aega kaevud maakamarasse kinni ja siis, kui see ära tüütab, hakkad taevasse kippuma. Väikese võraga puul on tavaliselt väike juurepall. Suure võraga puu, mis terve pargi üle vaatab, on oma juured ajanud igale poole tema ümber pikalt ja laialt. Nad on alati korraga mõlemale poole kiskumas.

Ükspäev ma käisin jälle läbi selle pargi, mis meil siin on ja vaatasin neid hiiglaslikke pärnasid meeletult mõlemale poole kiskumas ja mõtlesin, et siia võiks vabalt kujutleda, kuidas nad nende vastastikkuste äraspidiste tungide paine all karjuvad. 

Ma pidin ükspäev ühte vastikut halvasti defineeritud ülesannet tegema ja mu kõikehaarav sooritusärevus / enesesabotaaž otsustas, et ma peaksin hoopis selle asemel vaatama, mis ma neile inimestele kolmapäeval seal Uues Õues kõnelen. Ja siis mulle tuli meelde, et sellega seotud ärevus-rahutus-appimaisaa on kordades suurem, niiet ma otsustasin, et on ülim aeg teha Youtube'i playlist kõikidest lugudest, mis siin blogis on olnud. Ma kõiki ei leidnud enam üles ja üldsegi sain ma sirvida ainult tagasi ajani, kui ma alustasin postituste sildistamist, aga igatahes siin see on. Murcablogi muusika esitusloend.
Võta heaks.

no kuhu?

Ma tahaks teada, kuidas normaalsed inimesed riime kirjutavad. Võinoh, teeme siin selle meelevaldse pöörase eelduse, et need riime kirjutavad inimesed veel lähevad normaalsetena kirja. Aga see on ikkagi imelik. Sest noh. Mõtted ei ole ju iseenesest riimuvate realõppudega. Ma saan aru, et mõtted saavad rütmis olla. See on loogiline. Sest sõnade ja lausete intonatsioon on nagu laul ja muusika. Kui kuulata oskad. Ja juba see, et vahel tulevad pikad laused ja teinekord lühikesed, on päris küllaldane rütmideks. Ja sellised asjad küll saavad justkui iseenesest tulla. Või koguni juba olla. Aga riim? Väga veider minuarust. Kuidas sul tulevad üle ühe lause sarnase kõlaga sõnad lause lõppu ilma, et see kõlaks tehtu ja kohmakana? 

Ma olen täna kõiksugune rahutus ja endast väljas olek. Mul on sellisteks puhkudeks täpselt kaks lähenemist. Üks on pausi pidamata ringi sahkerdamine ja iga natukese aja tagant tegevuse ja vestluspartneri ja seisukoha ja asendi ja laulu vahetamine. Teine on magamine. Eile ma sahkerdasin mitmel rindel umbes südaööni välja. Täna tegin mitmetunnise lõunauinaku. Nüüd on muidugi see häda, et õhtu võib peale tulla küll, aga mul pole enda eest pääsu, sest mul ei tule niipea und. Niiet esialgne plaan on proovida endaga kuidagi lepitust otsida. Näiteks poodi jõuda ja ilusti süüa ja võibolla ahjukest kütta ja teine lahja kohv teha ja vaadata, mis koorub. Aga ma ei tea. Tõenäolisem on, et ma suudan end meeleheites enne raamatusse uputada või hangin endale kellegi külla, et endalt mõtteid eemale juhtida.