Saturday, June 28, 2014

tuul lükkab mõtted laiali

IMG_1195
"Kõne on suunatud teisele numbrile. Palun oodake."



Suvedega on natuke nagu lastega. Noh, et neid ootad. Aga selles mõttes ka, et alati, kui keegi hakkab loetlema hulka häid põhjuseid, miks lapsi ilmale tuua, on seal terve hulk neid, mis tulevad komplektis ettenähtud saatusega. Näiteks peavad lapsed saama kellegi õeks-vennaks või nad peavad sind vanaduses hooldama või olema olemas, et sa saaksid kedagi armastada või jalgpalli õpetada või nad saaks kunagi hiljem pärima su isakodu või mis iganes muu plaan saab inimesel olla oma kutsikatele. Aga mõtle, kui ta ei taha kellegi õde olla? Aga võib-olla ta jälestab jalgpalli või su isakodu või vanurite hooldamist? Kuidas sa otsustad veel täiesti enneolematu inimese saatuse ja elutee tema eest ära. Tal on võib-olla omad plaanid.
Suvedega sama moodi. Mis mõttes sa plaanisid, et sa suvel võtad päikest ja ujud palavatel päevadel ja õgid hommikust õhtuni koduaia maasikaid? Ja siis oled pärast veel pahane, kui suvi sinu plaanide järgi välja ei kuku. Väga isekas. Ega ta sinu jaoks siia ei tulnud. Tal on omad asjad ajada.


Teemal (kõrg)haridus. Siin on väike loetelu asjadest, millest mul on kopp ees:
  • Inimesed, eriti vanainimesed, kellel endal ei ole kõrgharidust, käimas pinda noorematele inimestele, et need peavad peavad tingimata peavad endale kõrghariduse hankima, sest ilma selleta ei saa elada.
  • Kunagi liiga ammu mingi hiljem doktorikraadiga võrdsustatud hariduse saanud inimesed nõudmas, et kõik teised inimesed ka endale praegu kehtiva antava doktorikraadi hangiksid, sest see on ju nii lihtne ja hea. Stiilis: Mis te lollid ja laisad olete, et endale doktorikraadi teha ei viitsi, ah mis?
  • Tööturg ja muud olevused muudkui jahumas sellest, kuidas kõrgharidus on nii tähtis ja laiendab su võimalusi, samal ajal, kui mina tunnen, kuidas iga aasta, mis ma jään kaugemale oma viimati omandatud kraadist, nühib maha mu oskusi ja teadmisi ja oletetavat väärtust tööandjale. Aga samas mu kraad on igavene.
  • Mu enda üleolevus ja ninatarkus, mis tuleb põhiliselt sellest, et ma kunagi olen liiga palju koolis käinud ja reegleid järginud. Enesehinnang mingist olnud asjast. Mitte näiteks sellest, mis ma olen või teen või mõtlen praegu. Ja see, et see üleolevus ei taha eriti kuhugi minna ka nendel päevadel, kui ma pole kuude kaupa lugenud ridagi erialakirjandust ega liigutanud lillegi kellegi teise kasuks peale mu tühise enda.
  • Kõik need inimesed, kes tulevad ja jauravad sellest, kuidas fantastiliselt ägedad edukad inimesed on kõik koolist välja kukkunud ja vaja ka kukkuda, võimalikult kiiresti ka, et seega fantastiliselt ägedaks saada. Olemata ise kursiski, kust ja millisest koolist ja mis põhjusel keegi välja on kukkunud.
  • Või kasvõi inimesed, kes ei tea midagi algkooli õppekavast ega tunne ühtegi algklassiõpetajat, aga saavad sellest hoolimata valjuhäälselt selle kõige kohta alusetuid õudustäratavaid süüdistusi ja tondijutte rääkida.

IMG_1110
päiksetõusu ajal oli nii nii külm, et me pidime muudkui vudima mööda rada ja ma ei tahtnud peatumisega tervet seltskonda peatada, niiet tegin pilti vudimise pealt

Fantaseerisin siin üks päev oma unelmate trennikaaslasest. Sest võiks ju olla trennikaaslane, kellega koos kogu seda trennimist teha ja hästi tore. Mõtlesin, et see kaalsane peab esiteks olema asjast sama palju huvitatud kui mina. Mitte rohkem, sest siis tal oleks igav ja ta liduks muudkui mult eest ära. Ja mitte vähem, sest ma olen raskustes endagi veenmisega, hakka siis teist täiskasvanud inimest nüpeldama. Ja ta võiks tahta teinekord pärast jooksu minuga koos jõkke tulla. Lisaks võiks ta olla niisugune minu vastu hea ja soe. Et meil oleks koos tore. Ja eriti hea ja soe selles osas, et ma tahan teinekord trenni teha. Minuarust need halvustavad hoiakud lõtvadesse inimestesse tekitavad vastavates lõtvades inimestes ainult tahtmist teki all sopakaid lugeda ja jäätist süüa. Pealegi võiks see trennikaaslane olla seltskondlik, aga mitte niiväga, et üldse vait pole. Ja nõnda edasi.
Kuni ma avastasin, et õigejah, ma räägin iseendast. Ma olen endaga täpselt sama heas halvas vormis ja tahan endaga enamvähem täpselt ühepalju seda trenniasja teha ja olen just õigel määral jutukas. Näiteks kui ma ei taha rääkida, siis mina ka ei taha rääkida ja kui mul on jututuju, saavad kõik jutud räägit.
Nojah. Maitea, kuhu me sellega praegu jõudsime täpselt... Et nagu mingi eneseleid või midagi sellist.


Kehaosad on vahel rumalad küll. Näiteks emakas on kohati rumal. Läheb korrapäraselt ilma asjata ähmi täis. Aga teised ka. Jalad on vahel rumalad. Mul on juba päev korda saadet. Kohad käidud. Sammud sammut. A nemad, rumalad, veel tatsuvad teki all. Proovige olla, noh. Või süda on vahel suht totu. Et klopib. Meil ei ole praegu vaja kuhugi põgeneda, meil ei ole elu ohus, see on lihtsalt lava. 
Emakaga on muidugi see tore variant, et tema saab maha rahustada. Mis ta ilma asjata hüsteeritseb. Kulutab energiat ja ahnitseb tähelepanu ja raiskab korralikku head kehamaterjali lihtsalt potist alla viskamiseks. Mul on verd omalgi vaja. Aga rahustad ta maha, trikitad kuidagi ära, paned ta mingil moel arvama, et kõik on korras. Paanikaks pole põhjust, sa natuke tuku ja ära muretse.
Selles mõttes on hea rasestusvastane vahend nagu hea lapsehoidja. Muidu pead iga päev iga oma tegevuse ja plaani juurde küsima endalt: aga lapsed? Aga siis on rahulik. Teed mis tahad. Lapsed on hoitud.

Ma alati natuke kurvastan, kui mõni naine ütleb, et ta ei saa niipea mehele, sest ta pole eriti ilus. Sesmõttes, et kas sul oleks muidu nagu plaan oma iluga meelitada kedagi sinuga igavikku veetma? Nii põnevaid inimesi otsidki oma ellu? Et oled ilus ja siis ta vaatab sind ja talle meeldib ja siis igavesest ajast igavesti (või kuni sa ilus püsid) on mingi lõputu teineteise vaatamine ja ahh... Või et püüad kellegi oma iluga püünisesse ja pärast ta on sunnitud natuke sinust huvituma ka, niiet selleks ajaks, kui sa enam nii ilus ei ole, pole tal enam nigunii pääsu.


IMG_1115
autud pargivad kõik vasakule ära

Valik mu omaleiutatud dieete, sest normaalne toitumine ei kuulu mu talentide hulka.
  1. Söö ainult ja ainult siis, kui sa oled päris-päris näljane. Söö hästi tähelepanelikult ja jäta kohe järele, kui sa enam näljane pole. Ehk siis söögiaeg ei kesta, kuni sulle enam ühtegi poolikut küpsistki sisse ei mahu. Või kuni sa end täiesti lõpuni jälestad ja oksendada tahaksid. Ega kuni sul toit kõik lõpuni otsas on. Vaid täpselt kuni nälg on järele andnud. Mõnikord ma kujutan selle dieedi juurde ette, et kui mul oleks tuhandeliitrine pang seda salati täis (mitte veel kolm kahvlitäit taldrikul), kas ma siis sööksin praegu veel kolm ampsu või tegelt mitte.
  2. Anna igale toidukorrale nimi. See on siis see normaalne olemise teesklemine. Tähendab - hommikul mingit asja sööd, nimetad selle hommikusöögiks. Natukese aja päras tuleb uuesti söök või isu või keegi mingite ettepanekutega, siis arutled: ma olen juba hommikust söönud, lõunaks on veel vara, ma praegu ei võta. Ja siis, kui kellaaeg on enamvähem nii kaugel, et need vähesedki normaalsed inimesed, keda sa tunned, söövad just siis lõunat, sööd ka. Lõunat. Lõuna sööd ära, ütled aitäh kõht täis ja enne õhtut midagi suhu ei pista. Ma arvan, et see on kõige raskemini teostatav dieet, mis ma iial leiutanud olen.
  3. Otsusta iga nädala kohta mingist toiduainest loobuda. Näiteks kartul. Või pagaritooted. Või sealiha. Ja proovi siis sellest hoolimata mitte ära nälgida. Soovi korral võid muidugi eelmise nädala loobumised järgmise nädala toidusedelisse tagasi lülitada. Aganoh, ise tead.
  4. Otsusta iga nädala kohta mingit värvi toit ja püüa igasse toidukorda mõni seda värvi koostisosa mahutada. Kui sul on madal hemoglobiin, võib see värv olla punane. Aga võid proovida ka kollase ja rohelisega.
  5. Ära vaata söögi ajal telekat ega arvutit ega raamatut ega elukaaslast. Vaata ainult sööki. Sest su aju on lollakas ja ta ei pruugi kogu sellest matsutamisest ja seedimisvaevast hoolimata aru saada, et sa just sõid. Teda tuleb veenda. Et ta poole tunni pärast ei hakkaks jaurama: a kuule, kas sa mäletad, millal me viimati sõime, muarust me pole jube ammu midagi söönud äkki peaks võibolla sinna külmkappi vaatama.
  6. Viska oma külmkapp välja. See võtab elektrit, vajab pesemist, teeb müra ja on inetu - igati nõme elajas. Sa elad linnas, sa ei pea oma kodu varustama mitme päeva toiduga nagu mõni metsaline. Süüa on vaja, lähed poodi. Ostad, mis kohe ära sööd ja mitte rohkem, muidu läheb pahaks. Juurde on vaja, lähed uuesti poodi.
  7. Söö ainult toitu, mille eest sa ise pole maksnud. Mõni päev on see terve praad, teine päev lepid supermarketi degusteerimis-palakestega. Varsti saavad õunad ka valmis. Tore vaheldus. Kohe rohkem seiklust ja ootamatusi argipäevasse.

Aga muidu on kõik hästi.

8 comments:

  1. Nojaa, aga mulle endale ka ikka meeldib, kui inimene on enam-vähem esteetiline vaatamiseks ja katsumiseks.

    Eluajaseks ühenduseks sellest ei piisa, enam ei lähe kellegagi voodissegi lihtsalt ilu pärast - aga aga aga isegi eluaja katsetamiseks nagu ... tahaks et oleks siiski väliselt ka kena ju. Mitte aint siseselt.

    Krt, endal on sul ka mees nagu seitsmekümnendate rockfestivali cool-pilt ju =)

    ReplyDelete
  2. Ilu on nii subjektiivne ja suhteline mõiste. Mind jällegi pisut häirivad inimesed, kes ei ole vaatamata oma suurepärasele väljanägemisele ikka endaga rahul. Ja väga sümpaatsed on need, kes ehk ei ole modellimõõtu, aga ei lase ennast sellest üldse häirida ja on endaga heas läbisaamises ka siis, kui kilosid on hulk üle või punn otsaees või pool nägu paistes. Panevad ikka kontsaga kingad (kui see neile meeldib), pitsilise kleidi ja tunnevad ennast hästi ning ei halise enda koleduse üle vaid käituvad täpselt nii sundimatult, nagu nende sünniõigus oleks olla vaatamata väljanägemisele ikka ilus. Ilul ja väljanägemisel võib olla kokkupuutepunkte, aga ei pruugi :)

    See viimane dieet on geniaalne! Raske teostada, võibolla, aga geniaalne! Mõjub hästi ka rahakotile. Samas, kui tasuta söök tähendab pidevat sõprade pommimist, võib see tekitada lõpuks pingeid. Kes see ikka jaksab üht söödikut pidevalt toita. Aga kui seda kombineerida korilusega, kalapüügi ja jahindusega, võib imelisi tulemusi saavutada.

    ReplyDelete
  3. Kuule, jaa. Mõnus rõõm endast täiega on üle mingitest muudest parameetritest välise oleku osas - lihtsalt noh, vahel inimene ei pane tähele ka selliseid asju nagu vajadus elementaarse hügieeni järgi (no et sokke võiks vahetada tihemini kui kord nädalas või et hambaid tegelt ka pestakse tihemini) ja siis on ikka paha küll, isegi kui ta ise end sellest üldse häirida ei lase.

    Mulle meeldivad söögikorradieet ja näljatunde pealt söömise kontrollimise dieet.

    Kuidagi inimsõbralikud.

    ReplyDelete
  4. Anonymous14:09

    Igal juhul ilu loeb. Me oleme lihtsalt niiviisi üles ehitatud, mida iganes idealistlik (kristlik, sotsialistlik jt) moraalikaanon ka ei räägiks vagaduse, usinuse, kannatlikkuse, aususe jms ülimuslikkusest.

    Meestele on visuaalne stimulatsioon olulisem ehk (üldiselt) mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega. See viimane asjaolu tingib ka mittetõeseid tõotusi nagu "muidugi armastan ma sinu kaunist hinge". :)

    Naistel ei jää üle muud kui pingutada, et näha 40selt välja nagu 25ne ja 60selt nagu 40ne. Või valida nii ambitsioonitu/konkurentsivõimetu mees, kes lepib sellega, mis tal käes. Selavii.

    ReplyDelete
  5. See vudimise pealt tehtud pilt näeb välja, nagu vudiksid puud ka mööda maastikku. Hämmastav. Huvitav,kas ma arvaksin seda ka siis, kui poleks kirjutatud, et vudimise pealt tehtud?

    ReplyDelete
  6. Huvitav, kas need puud tunduksid mulle vudivatena ka siis, kui Sa poleks kirjutanud, et see pilt on vudimise pealt tehtud? Ilus pilt on!

    ReplyDelete
  7. Puud vudivad tõesti.

    A mulle see 40-selt 25-ne välja nägemise kohustus küll ei meeldi. (Noh, eks me või sellest muidugi uuesti rääkida siis, kui ma 40 olen)

    Aga. Ma tahaksin ikkagi mõelda nii, et mehed ei ole ahvid. Või mingid lihanäljas haid. Või ainult peenisega mõtlevad ühemõõtmelised primitiivsed sugutäkk-elukad, kelles üldse peale konstantse kiima midagi ei leidu.
    Et võib-olla neis on ka (kuigi nad nõnna ahvi moodi on) natuke mingeid inimese omadusi, kus nad teiste (ka emaste) inimestega kontakti ja sõprust ja lähedust ja näiteks maitea kasvõi armastust võivad kogeda.

    ReplyDelete
  8. Tegelt, kui ma mõtlen sellele meeste-naiste-värgile, kahtlustan poole aega, et mingeid vastuseid ei olegi olemas. Pole olemas õiget ja valet käitumist, head ja halba stardipakki, omadusi, mis tagavad vastastikkuse rõõmu või neid, mis seda tõrjuvad.

    See on lihtsalt mündivise.

    Mõnel veab. Mõnel mitte.

    Kõik.

    ReplyDelete