Tuesday, July 15, 2014

öö päev

IMG_1218
raamitud laternake


Olles küllaldaselt juba erinevaid kinnisvarakuulutusi lugenud, on mind tabanud kahtlus, et sõna 'mugavus' on mingil hetkel veidi ära nihkunud. Millegipärast on mugavustega korteriks loetud see, kus on keskküte ja soe vesi. Ja terve hulk omadusi, mis ühel elamisel veel võiks olla, on kuidagi välja jäänud. Näiteks võimalus ise oma kodu temperatuuri reguleerida või avarus või tagahoov või akende suurus või köögi pind - need ei lähe mugavuse rehkendusse sissegi. Mu esialgne veel toores täiesti oma fantaasiast lähtuv seletus on, et pärast terve hunniku odavalt kokku klopsitavate paneelmajade valmimist oli tarvis need rahvale kuidagi isuäratavaks muuta. Et nad seal elaks ja suurt ei karjuks. Ja siis hakatigi nimetama neid mugavustega korteriteks. Isegi mitte mugavateks korteriteks. Vaid just mugavustega. Et kohe mitu. Ja korteriga kaasa. Mugavused. Turundus missugune.
Ja sajad perekonnad üksteise otsa ja kõrvale puntrasse ära pakendatud maa-alale, mis oma suuruselt muidu oleks võrreldav umbes ühe haledama taluhooviga. Ise rahul ka. Sest mugavused ju. Hõissa.

Mõtsin laulupeo rongkäiku vaadates, et huvitav, mida me tookord rõõmuga hõikasime, kui ingliskeelne polnud veel igalt poolt peale tunginud. Arvatavasti mitte wooo!
Aga samas - minesatea.


IMG_1203
mis aknakassid? siin on üks aknakoer

Rollidest ja nende mudelitest.
Vaatasime ükspäev mingit filmi, kus Julia Roberts mängis ilusat rikast naist (nagu ikka) ja mulle kohe tuli meelde, kuidas ma nooremana mõtsin, et minuga on äkki midagi viltu läinud, sest ma ei oskaks elusees niimoodi naine olla. Et võluv ja tasane ja niimoodi suursuguselt väärikas aga samas õrn. Ja sest ma flirdin umbes sama graatsiliselt nagu keskmine kartul. Samasse noorepõlve imetlus-kadedus kategooriasse läheb muuhulgas ka näiteks Maarja-Liis Ilus (ma vaatasin lapsena palju laulukarusselli ja 7 vaprat). See naine on nii ilus. Ja kohutavalt andekas ja alati õigesti ja hästi ja seda vahetpidamata. 
Õnneks ilmus piisavalt kiiresti välja vampiiritapja Buffy (kes aegajalt ka komistab ja piinlik on, kuigi üleni ilus) ja ma sain alati ju loota, et aknest kasvab välja ja rinnad kasvavad mulle ka umbes ülehomme juba külge, niiet põmst ma olen äkki nagu see pardipoeg. Saan uueks.
(Kuigi minuarust see imelik asi, mille inimesed ära unustavad tolle neetud pardipoja puhul, on see, et ta ei muutunud. Ta tegelt oli-gi. Algusest peale luik. Mingit imet ei toimunud. Ta ei hakanud ega saanud kellekski teiseks ja nonde sallimatute väikekodanlike talulindude arvates oleks ta arvatavasti täiskasvanud luigena ka kole ja kohatu olnd. Jättes täiesti kõrvale kogu asja tõenäoliselt hoopis põnevama eelloo. Sest mida kuradit teeb üks luige muna pardi pesas? Mis sai sellest luigemammast ja -papast? Ja täpselt mis sorti elustiil pidi olema sel pardiemal, kes ei pannud tähelegi, et ta enda pesas on üks muna lisaks? Ja üleüldse.)
Ma mõtlen, et kui ma üldse peaksin mingi fiktsionaalse rollimudeli võtma, siis see olekski vampiiritapja Buffy. See naine on ni äge. Sest ta on üleni raskusi ületav vapper ja jonnakas. Ja ta mõnikord teeb valesti või rumalasti ka, aga on sellest hoolimata armas. Teine oleks õpetaja Aavasalu. Aga tema ei ole fiktsionaalne. Ta on päriselt olemas ja ta on samuti äge. Ja ma olen ka pikk ja valjuhäälne ja kiire ja ajan imelikku juttu, aga seda mutti ja tema mõju arvesse võttes on siis ju minul ka potensiaali ägedaks saada. 

Ma mõtlen, et SMSid on nagu telegrammid. Või nagu telegrammid vanasti olid, kui inimesed suhtlesid kirja teel ja vahel oli kiiremaid teateid vaja edastada. Sest SMS on lühike ja täpne ja see jõuab kohale ka siis, kui sa ei ole kontoris (erinevalt mõne inimese e-mailist) või juhtud olema linnast ära.
Samas, tekstisõnumi lühike olemine ei tule nii palju mahu piirangust kui laiskusest ja seega veider släng. Niiet mitte päris see. Aga tegelt telegrammides kasutati ka teatavat stiili teksti lühendamiseks, mille võiks vabalt slängiks nimetada, kui ma vähegi rohkem oleksin keeleteaduse terminitega kursis. Jälle.
Ja võib-olla olen mina ainus, kes oma sõnumites aeg-ajalt mingit raamatutest loetud valenostalgiast tõugatud stiili harrastab.


Öösel mõtlesin sellest, kuidas kindlaid toidugruppe välistavad toitumiseeskirjad ja dieet-elustiilid on mõnikord natuke imelikud ikka. 
Sest näiteks ütleme, et ma ei söö kartulit. Sest ma ei taha ja ei pea seda vajalikuks ja mulle ei meeldi. (Ma tegelt natuke teinekord söön, aga see pole siin oluline.) Kui ma kartulit ei söö, siis ma söön igasuguseid teisi asju. Kartulivabu toite ja roogasid ja snäkke. Teen süüa teistest toiduainetest ja mõni kord unustan äragi, et saab oma elu kartuli ümber ehitada ja seda iga söögi sisse toppida. Ja kohe kindlasti ei hakka ma ennast vaevama mingite asjadega, mis on nagu kartul, aga tegelt ei ole. Et kasvatan mingeid teisi veidraid juurikaid või trein oma naerid ümmarguseks ja riputan kartulimaitseainega üle või hakkan prae kõrvale jahust mingeid kartulilaadseid käkke kokku keerama. Milleks? Kui ma ei taha kartulit süüa, siis ma ei taha seda ja ei tunne vajadust selle asendamiseks või võltsimiseks.
Aga siis ma vaatan taimetoidu ja vegan retsepte. Ja on ju imelik. Kui sulle ei meeldi liha ja piim toidulaual ja sa ei taha neid süüa, siis mis kuradi aedviljakotletid ja tofujuust? Täpselt mis mängu sa mängid?


CNV000014
laevuksed lähvad mööda kivist jõge
(zenitiga pildistatud)


Nii. Järgneva lõigu võivad lapsed ja nõrganärvilised vahele jätta, sest võib juhtuda mõni ropp sõna sekka ja õudne.
Käisin taaskord toredal peol hästi mitut sorti ja mitmest päritolust noortega ja sain toredaid vestluskatkendeid, milleni ma oma enda väikses tutvusringkonnas elusees poleks jõudnud. Näiteks mulle jubedalt meeldis, kuidas üks noormees kirjeldas oma viimatist joomingut, mille käigus olevat ta lõpuks olnud Jumala putsis. Saadsaaru. Nii lihtne ongi. Jood. Siis jood veel. Kakerdad mööda linna ja hämarat päritolu seletamatud sündmused ja viimaks oled välja jõudnud Jumala putsi. Geograafiliselt olevat see olnud tookord ühisgümnaasiumi ees kõnniteel, aga ma kahtlustan, et see ei olegi praktiliselt väga oluline. Järgneva hommiku kohta käis kirjeldus: "Türa pea valutab." Võib-olla on seal kusagil koma, ma pole kindel. Ei julgenud küsida ka. Oleksin asjatundmatuna paistnud. Mitte et mu rõõmukilkeis vaimustus Jumala putsi sattumisest kuidagi arukat muljet oleks ehitanud... Igatahes fantastiline. Mulle meeldis.

11 comments:

  1. Tofule viitamine kui juustule ja siis kilkamine, et näe, tehti asi juustu aseaineks! on sohk ja pettus, tofu ei ole üldse juustuimitatsioon vaid kahetuhandeaastase ajalooga väärikas ja iseseisev toiduaine, ära aja siin midagi inimesi segadusse. Aedviljakotlet on sihukene piiripealne juhtum, vahel teed lihtsalt mingi sihukese aedviljaplönni, mida praed ja et lihtsam suhelda oleks, ütled, et kotlet, sest kuju on umbes sama, mitte sellepärast, et nui neljaks tahtsid lihaimitatsiooni. Vahel nad muidugi imiteerivad liha ka ja valelihad on ka olemas, mock meat on ingliskeelne termin.
    Aga põhjus, miks niiviisi tehakse on ju sellepärast lihtsalt, et inimesed on sel juhul taimetoitlased/veganid mingil muul põhjusel kui lihtsalt see, et liha või juust ei maitse. Eetilised tõekspidamised või ökoloogia või tervis või usk või midagi. Diabeetikud näiteks väldivad ka suhkrut, aga suhkruasendajaid tarvitavad päris sageli. Mis mängu nemad mängivad?

    ReplyDelete
  2. Maitseeelistusi kõrvale jättes - kui sa arvad, et liha toidulaual on halb ja vale ja mittevajalik, miks sa teed liha moodi asja oma toidulauale?

    ReplyDelete
  3. Mhmm, ma olen ka alati mõelnud, et sa ei taha liha - sulle ei meeldi see ideoloogia või maitse pärast vmiganes, aga sa tahad, et sinu taimetoit näeks välja nagu lihatoode - tofupeekon, sojavorstid...

    Nagu need paleo-loogid, kes leiba ei söö ja siis mõtlevad välja viiskend retsepti, kuidas kõigest muust kui jahust mingi leivakujuline käkk valmis teha. Ja nimetavad seda siis kookosLEIVAKS vm. Mis teema sellega on, et toit peab olema kardinaalselt teistsugune, kui konventsionaalne toit, aga nägema välja, nagu konventsionaalne toit?

    Diabeetikud tahavad suhkru maitset ilma selle metaboolse efektita - kühvel muidugi selles, et osaliselt see metaboolne efekt ikkagi tekib.

    ReplyDelete
  4. Sest see maitse või tekstuur meeldib, aga lihtsalt ei meeldi loomade tapmine/suurem ökoloogiline jalajälg/halb karma/mingi tervisevärk/vms?

    ReplyDelete
  5. See viimane jah. Mina olen eetiline taimetoitlane. Liha maitses väga ja hea meelega sööksin seda elu lõpuni, aga loomade heaolu sai mulle tähtsamaks. Taimne vorst ja sojakotletid on just minusuguste jaoks, kes maitse poolest liha väga armastavad, aga on sellest siiski loobunud.

    ReplyDelete
  6. Buffy on päris tegija jah.

    A kui mul läheb meel kurvaks seepärast, et ma olen mina ja kunagi ei võida, siis ma meenutan Kayleed ja siis see, et ma olen nagu tema, on ka võit juba ju =)

    Mitte saada. Aga olla.

    ReplyDelete
  7. Ma aint korra norin veel selle lihamaitselise mitte-liha teema kallal.

    Näiteks ütleme, et ma saan kusagilt inimese liha. Esiteks ma ei sööks seda. Sest see tunduks mulle küll täiesti üleni vale. Ja isegi, kui mind sunnitaks, ma ei usu, et see mulle maitseks, sest ma tean. Ma ei kujuta ette, et mulle võiks maitseda tõeliselt maitseda asi, mille saamislugu ma tean ja see on minu arvates väga väga vale.

    Või kas lihamaitseliste asjade söömine ja levitamine pole nagu liha söömise propageerimine. Näiteks pandasid ma ka ei sööks. Isegi, kui pandad maitseksid imeliselt. Ja ma ei kujuta ette, et ma hakkaksin kodust seapraadi eriliselt maitsestama ja töötlema, et see maitseks rohkem nagu panda.

    Või: "näe siin on üks veisepraad, kui saa seda õige kastmega sööd, maitseb nagu päris küpsetatud hiinlane."

    ReplyDelete
  8. a kust sa tead, äkki hüpoteetilisel inimeste söömisest loobuval inimsööjal olekski täpselt nii? et loobub eetilistel põhjustel maailma maitsvaimast toidust (ja maitsvaks on see harjunud millalgi nii noores eas, kui selliste asjade peale veel ei mõtle), aga ei suuda ennast siiski kogu aeg eetilise, kuid mittemaitsva toiduga piinata - siis on eetiline ja siiski maitsev toit paras õnnistus.

    eks üks laboriliha point ole ka see.

    ReplyDelete
  9. apropoo, see umami-komponent, mis pidavat olema see, mis lihale meeldiva lihamaitse annab, pidi olema organismile kõige lihtsam ja arusaadavam signaal sellest, et: "nüüd saad valku süüa". st see, et umami on meeldiv, tuleb sellest, et meil on valku vaja. mõni valk tuleb tglt ka ilma umami-maitseta kätte, aga evolutsioon on teadupärast paras kirvetöö, nii et meie maitsemeel ei ole arenenud _päris_ selle peale, et vajalikke aineid ära tunda - vaid üksnes nende vajalike ainete peale, mida meie ahv-eellased tõenäolisemalt kätte said. loogiline ju.

    ja siis on ka loogiline, et kui inimene otsustab oma valgu mujalt kätte saada kui kunagised ahvesivanemad, siis on vaja oma seesmist ahvi kuidagi veenda, et ka see valk on päriselt valk.

    ReplyDelete
  10. vaatasin snowpiercerit.

    läks sinna söögiteemasse, soovitan =)

    ReplyDelete
  11. Aitäh viimase lõigu eest, sita päeva päästis ära praegu täiega!

    ReplyDelete