Monday, August 25, 2014

drop it like its hot

IMG_1362
kõik mu pildid on viimasel ajal lihtsalt suvise Tartu idüll

Ma pean enne nende targutuste ära ütlema, et minul pole kunagi depressiooni diagnoositud ja ma kaldun igapäevaselt siiski pigem kogema positiivseid emotsioone, kuigi ülemõtlemine ja enda liiga tõsiselt võtmine ja rohke ülevoolav emotsionaalsus ja sõnaohtrus ja tasakaalutus (mida aint hellitavalt võib teinekord ehk kirglikkuseks pidada). Aga ma mõtlesin küll Kurbusest Suurest. Või pigem ma mõtlesin, kuidas vähemalt minu puhul on see ultra tobe.
Et mul hakkab millegi pärast kurb ja kui ma selle üle üritan ratsionaalselt mõelda (polegi nii hull, paljudel või isegi mul endal on olnud hullem, mõnes mõttes on mul isegi päris hästi, näe see ja teine on ju isegi hea), hakkab mul mõni kord veel kurvem. Sest see tähendab, et ma olen olnud kurb ilma põhjuseta. Vingunud heade asjade üle. Olnud tänamatu ja pirts. Et viga on lihtsalt minus. Et elu on tegelt hea, lissalt ma ise olen see nõme. Ja see ei tee mind sugugi rõõmsamaks.

Tegelt on rõõmsamaks siin vale sõna. Nagu keegi tark inimene just kusagil kirjutas - masenduse vastand ei ole rõõm ja õnnelikkus vaid vitaalsus ja eluhoog. See on oluline vahe.
Ma pean neid asju teadma, sest üks kord ma juba tegin klassi ees omaarust jumala head nalja ärevuste kohta ja pärast keegi kirjutas mulle, et see on tõsine asi ja nii ei tohi naljatada. Peaksin paremini teadma.


IMG_1442
üks seen on see suguvõsa veidrik
või nagu need väikesed metsavaimud printsess Mononokes. need olid ka kohati natu totakad lustlikud


Teine mis ma vahepeal mõtsin, oli natuke jälle meeste ja naiste (erinevuste) kohta. Või pigem selle kohta, kuidas me neid tajume. Mehijanaisi siis. Mulle natuke tundub, et naistel on kalduvus pidada igat uut kohatud naist oma potensiaalseks vaenlaseks ja konkurendiks ja igat uut kohatud meest oma võimalikuks partneriks ja kaaslaseks. Ja minul ka natuke. Kuigi, nagu ma korduvalt öelnud olen, minu arvates on naistevahelised sõprussidemed täiega kõva teema.
Eks see uute naiste kohtamine käib päris palju tuttavate meeste kaudu ka. Sest see pole nagu keegi oma aruga enda ümber naisi otsiks, pfft. Ikkagi venna naine või töökaaslase õde või isa (sohi)tütar või poja tüdruksõber või mehe ema. Et mõnes mõttes on konkurents nendesse kontaktidesse sisse ehitatud. Ja kuigi kõikidest nendest naistest võib saada su elu parimad sõbrad ja mõistvaim seltskond, on esimene reaktsioon ikka kihvasid näidata. 
Või maitea, äkki ei ole ka.
Või äkki mul on liiga vähe õdesid ja ma kujutan endale ette, et mu vendade töö on leida endale just nii toredad armsad naised, kellest mina saaksin vaimustuda ja iga kord neid nähes kiljudes emmata ja tiheda jutuvada saatel mingeid õdede asju minna tegema.
Sest nagu sa võib-olla aru oled juba saanud, maailm - see keerleb ümber minu. Kõik on ainult mulle ja mulle.

Me vist võime minu ümber keerlevatel teemadel samahästi jätkata. Ma olen nii ümmarguseks läinud. Ma pole ammu ühtegi kaalu näinud, sest mul kodus ei ole selliseid loomi ja ma suvel trennis ei käi. Aga ma ükspäev vaatasin imetlevalt, kuidas mul on ümarad puusad ja peen piht, võinoh, rindkere alaosa, ja otsustasin end mõõta. Sest minesatea, äkki ma olen ainult ahjuõuntest ja punasest veinist toitudes vahepeal kõhnunud. Imetabasel kombel olen ma võrreldes aasta algusega kõikidesse keskkeha ümbermõõtudesse täpselt sentimeetri juurde kogunud. Niiet sellega on korras. 
Kehad on selles mõttes kummaline asi. Et näiteks ma olen täiesti kindel, et kuidas iganes ma ennast ei treeni või näljuta või vintsuta, mu proportsioonid jäävad ikkagi mulle omaseks. Ja seejuures tervest hulgast standarditest kaugele. Või näiteks see, kuidas ma viimasel ajal tunnen end kõige mugavamalt teise ringi rasedusriietes (need on ilusad lillelised ja ei pigista mu pehmet kõhukest), aga seejuures on mu õlad õblukesed ja rangluud paistavad välja ja puusanukid on ka katsumata leitavad.
Igatahes milleni ma jõuda tahtsin, on mingi tüdinud vanainimeselik rahu. Ma mõtlen, et keha on elustiili peegel. Praegu on mu elu nii, et ma saan hästi süüa ja ei pea eriti rabelema, seega mõningane ümarus. Kui elu peaks mingeid pöördeid tegema, kui ma millalgi ei saa nii hästi enam süüa või pean oluliselt rohkem rabelema, eks ma siis arvatavasti kõhnun. Ja teistpidi ka. Kui keegi peaks hakkama mulle iga päev veel paremat ja rohkemat toitu ette kandma ilma, et minu poolt ükski lill saaks liigutatud - eks siis vast kaovad need rangluud ka mingi peki alla peitu lõpuks.

IMG_1338
sellises öös on midagi igavikulist, maitea


Eraldi teema on need 20ndates inimesed, kes muudkui jahuvad sellest, kuidas nad on nii vanad nii vanad ja juba liiga vanad ja kõik on juba möödas ja aeg alla anda ja maha rahuneda ja leppida ja... Nagu. Saage üle endast. Võttes arvesse umbes sajandipikkust eluiga, puberteedi möödumine ei ole nüüd nii tohutu suur tähendusrikas sündmus.
Mulle jubedalt meeldis Elizabeth Gilberti Ted Talk, kus ta ütles: "you know, like check it out, I'm pretty young, I'm only about 40 years old. I still have maybe another four decades of work left in me." Justtäpselt. Lihtsalt asjaolu, et sa igal mööduval nolgil enam puhtalt oma kohaloluga kõvaks ei aja, ei tähenda, et sa oled lõpetanud väärtuslik olemise. Ma just lugesin ühe teise tema raamatu läbi ja on tähelepanuväärne, et sündmused ja tegevused läksid hoogsamaks ja kaalukamaks alles pärast peategelase menopausi (kuigi miks nad selle kohta paus ütlevad. see pole nagu see jätkuks hiljem. pigem menostop). Samas nt see hirmus Kevini raamat mainib mitmes kohas ära, kuidas 40-aastane ei ole enam noor ja on juba vana ja ei tee ega suuda ega taha neid noorte inimeste asju. Muidugi tegelased ja autorid ja olustik on ka erinevad ja muu taoline.
Kuid siiski. 


Ja lisatagavara ekstra preemiaks siin on üks naiskoomik, kelle ma ka leidsin ja kes ei ole ameeriklane ja on seeest uskumatult ropp ja häbitu ja ni võluv - Diane Spencer
Aga palun.

2 comments:

  1. Paula13:40

    Age is just a number.
    Mõned on vanad kahekümneselt ja mõned ei saagi vanaks. Mõni on seitsmekümneselt ikka veel teismeline ja mõni ei mõtle üldse oma vanusest. On näiteks huvitavamaid asju, millest mõelda.
    Kaks suurt vanusega seotud plussi on: lapsed kasvavad suureks ja saavad ise hakkama ning teiste inimeste arvamus läheb väga vähe korda.

    ReplyDelete