ja me rõõmustasime oma südameid üheskoos selle veiniga

päikselaigud

Iga kord, kui keegi jälle jagab mingit linki või artiklit selle kohta, kuidas meid kogu aeg luuratakse ja iga meie samm on suurele vennale ja tulnukatele ja, maitea, kõikidele maailma obamadele teada, pööritan ma silmi. Sest ei tundu usutav. Vähemalt mitte sel määral. Sest esiteks näiteks see neetud geopositsioneerimine. Läksin ükspäev metsa seenele (kas see on ingliskeeles mushrooming?) ja võtsin huvi pärast telefoni ka kaasa. GPS sisse, andmeside sisse, levi on, läheb lahti. Mõtsin, et pärast on hiigla tore vaadata seda teekonna sigrimigri, mis ma seal padrikus läbi tegin, sest pudenenud männikoored näiteks näevad mõnikord kaugelt välja nagu kukeseened, tead küll. Loomulikult, kui ma pärast vaatasin, oli kaardi peal näha täpselt see põlluäärne sirge, mille ma lõpus autoni kõndisin. Metsast mitte midagi. Nagu poleks käinudki. 
Või näiteks see, kui sõidad rongiga Tallinna ja Tartu vahel ja seal kusagil on umbes pool tundi kuni tund aega täielik levi auk. 

Rääkimata sellest, et kui telefoni kasutada ainult helistamiseks ja kõik teised kellad-viled-sided-värgid välja lülitada, võib telefon päriselt kaduma minna. See fantastiline telefoni lokaliseerimise tööriist, mis andmesidet omava telefoni asukohta näitas 20 m täpsusega, kehitas pärast wifi väjalülitamist aint õlgu ja laiutas oma kujuteldavaid lõpmata kohmakaid käsi, kui ma küsisin, kus mu telefon on.
 äla on kadunud :(

Üks mu lemmik seksuaal(tervis)kasvatuse kanaleid, mille ma olen interneeduse pealt leidnud, on tegelt lissalt üks tüdruk, kes on paari asja järele vaatand ja suhtub miljonisse inimesi närvi ja rahutuks ajavasse asja päris muretult. Näiteks üks päev rääkis, et ei pea tegelt ostma poest hunnikutes kilet ja ühekordset puuvilla, missiis et päevad. Et on olemas loodussõbralikumaid (keha on ka loodus) taaskasutatavamaid vahendeid ka.
Igatahes. Kuna me siin otsapidi tehnominutites (ja verisemates teemades) oleme. Üks teine päev oli muuhulgas jutuks, et on olemas niisuguse äpid, kuhu märgid üles oma tsükli. Ei, mitte selle joomise, vaid veritsemise tsükli. Pärast hea vaadata. Nigunii oma guugli kalendrisse selliseid asju ei märgi ja paberkalender on nii põhikool. Aga Laci rääkis sellisest äpist, mis on sooneutraalse kujundusega. Ma ise poleks tähele pannud, et ta seda mainis, aga kommentaariumis hakkas kohe keegi karjuma, et mille kuradi pärast on vaja mensruaaltsükli jälgimiseks sooneutraalset asja, see pole ju nagu keegi peale naissoo iialgi menstrueeriks. Ja siis kenad inimesed tegid talle kohe kannatlikult selgeks, et esiteks kõik menstrueerivad inimesed ei tunne end naistena. Ja teiseks isegi kõikidele naistele ei meeldi roosad lillelised nunnud liblikate ja helekollaste tupsudega asjad. Tundub loogiline, eks. Inimesi on erinevaid. Lihtsalt sugu ei pea veel midagi eelistuste kohta tähendama.
Nohjasiis ma läksin oma telefonile ka vastavat äppi otsima ja, nagu ikka selgus, et see tore väljareklaamitud äpp on ainult õunakestele. Minu telefonile sobivad äpid on kõik roosad. Ja lilledega. Lollakate joonistatud tibupoegade ja õitsvate okstega. Kogu programmi kujundus oleks nagu mõeldud kuueaastele printsessiperioodis lapsukestele. Ja kuueaastased isegi ei menstrueeri!

hästi ilus kole känd

Ma ei ole nüüd vist juba pool aastat üldse oma juukseid hennatanud ja suvi on ka. Seega ma hakkan otsast natuke blondiks minema. Mitte päris, sest mu loomulik toon on umbes tuha või põuase mulla karva. Aga heledamaks siiski. Täna katsetan teist korda kummeliga juuste blondeerimist. Esimene kord läks sellevõrra peppu, et see kohviveskis jahvatatud kummelipulbri ja mee segu oli täiesti pude ja ei võimaldanud küll juustesse määrimist, mingist maski tegemisest rääkimata. Seekord teen lihtsalt jahtunud kange teega ja vaatab, mis saab.
Ja siis lõpuks, kui kõik püüdlused on püüeldud ja päike hakkab ka ära kaduma ja enam ei pleegita, võtan uuesti henna kasutusse. Ja siis on loodetavasti jälle seda noorepõlve rõõmu, kus henna teeb blondid salgud värske toore porgandi värvi särtsakaks.
Mul võivad mu tühised rõõmud olla.



See on muidugi hiigla kena, et ta ei tee mulle etteheiteid ja ei oma mingeid ettekujutusi ega üleliigseid väljaütlemata ootusi mu käitumisele. Helistab ja küsib, kas ma olen õhtul päras tema tööd kodus ja kui ei ole, pole ka midagi. Plaanib linnast ära sõita, ütleb mulle ja küsib, kas ma tahan kaasa tulla. Teeb õhtusööki, küsib, kas ma söön ka. Mis siis, et ma seni olen iga kord kodus olnud või iga kord kaasa sõita tahtnud või iga kord söönud. Või mis iganes teine asi, mis seni kogu aeg sama on olnud. Meil on mõlemal oma mõtted ja tahtmised ja rajad ja tegemised ja teine ei pruugi neist midagi teada, seega ta ei eelda. Ja seega maru rahulik ja lihtne kõik. Keegi ei pea kusagil solvuma või ennast seletama või pettuma või vabandama ega ühtegi sellest, mida ma olen oma elus (ja teiste inimeste eludes) küllalt näinud. 
Aga.
(Ma tean, et sa ootad aga.)
Aga.
Kui ta tuleb koju pudeli punase veiniga ja siis teeb selle minu nähes lahti ja valab ainult enda klaasi ja minu hädaldamise peale vastab rahulikult: "Ma ju ei teadnud, kas sa tahad, sa ei öelnud midagi..." 
Urisen tasakesi.

sõitsime läbi metsa ja järgisime mingi suvalise tuju ajendil seda sama viita, millest me sada korda oleme mööda sõitnud ja seal oli lihtsalt
surnuaed keset metsa.
 ristid ja hauakivid ja kabel ja sammaldunud kivimüürid
kükitasin tükk aega ühe 1909-1911 raudristi ees ja üritasin seda kõike endale pähe mahutada

Ma kasutan nüüd jälle natuke Spotify'd, sest esiteks juutuub tüütas mind ära oma lõpmata fantaasiavaeste soovitustega ja paistab, et Spotify on lahendanud oma probleemi, kus reklaam hüppab teiste akende ette. Ainus häda on, et nad nüüd on hakanud oma arvamust pakkuma. Kuulan, eksole, mingit vaikset kantri-bluusi ja järsku karjub mingi mees vahele: "Vau. Sul on päris hea muusikamaitse!" 
Nagu mu saare päritolu vennanaine ütleks: "Mönitad vä?"