ma mängin esimest korda

CNV000027
muuseumi laternad

Esimene päev rongiga linna tulime, selgus huvitav tõsiasi - mina ei jõua oma jalgratast konksu otsa tõsta. Ma tean küll, ma tingimata ei peagi. Võin oma rattaga tolkneda ka kusiganes vaguni peal ja isegi sinna juurde ükskõikset nägu tõmmata ja silm ka ei pilgu. Aga ma tahtsin konksu otsa panna, sest see on mul esimene kord ja rong ja ratas ja konksud ja täiesti kirjeldamatult roppvarajane kellaaeg ja ni tore ju, teeme kõik õigesti.
Analoogselt sellele, kuidas tõstmise trennid mind naerma ajavad ja kuidas mul alati Pilateses küllaldaselt lõbus on, polnud tol hommikul enamvähem mitte midagi veel naljakamat, kui asjaolu, et ma ei jõua oma ratast seina peale tõsta. Täiesti üle mõistuse naeruväärne ja kentsakas. Teised muudkui tulid, rattad tõusid enamvähem iseeneslikult õhku õigesse asendisse ja naksti ratas seina peal. Ja siis seal olen mina, ratas viskleb ja väänleb käes nagu jonniv kaheaastane ja ma ei saa seda neetud elajat kuidagi konksu taha. Ma ei ulatu nii kõrgelegi. Ja ma olen meeter seitsekendviis. Ma ulatun igale poole.
Siis mingid härrad aitasid.
Tagasiteel ka.
Teisipäeva hommikuks olin ma piisavalt palju neid jälginud ja osutub, et seal on mingi nõks. Et mitte öelda puusa nõks. Sest sadul toetatakse vastu puusa või reit ja ratas hakkab kohe taltsaks ja riputub nagu eimidagist. Niiet tõstsin ise ratta seina peale ja olin enda üle lõpmata uhke. 
Keegi ei plaksutanud. 


IMG_1482
üks tähtseen olemas nunnu

Vaata, mingi modell oli, kes ütles, et mitte miski ei maitse nii hea, kui hea on kõhn olemine. Ühelt poolt tahaks talle öelda, et soojad lõhepirukad või värsked vaarikad toorjuustu-vahukoorega või kohev kartulipuder peekoni-kukeseenekastmega. Aga teiselt poolt. Võib-olla saavad just sihukesi kõhnust ülistavaid asju öelda ainult inimesed, kellel ei võta tühi kõht niimoodi aru ära nagu minul. Sest kui mina olen näljane, olen ma täiesti katki. Kärsitu ja saamatu ja ärritun kergesti. Võin ennast täiesti pisarateni vihastada mingite tühiste asjade pärast ja maailma lõppudeks pidada väikeseid pettumusi. Ei suuda mõelda ega teha ega keskenduda ega olla. Ja olen valmis silmi peast välja kratsima inimestel, kes kasvõi näiliselt takistavad mind söögini jõudmast.
Natuke suurema kleidi kandmine või istumiseks püksinööbi lahti tegemine pole isegi võrreldavad selle ängi ja füüsilise paanikaga, mida on tühi kõht.


Alkovaba september läheb mul väga hästi, täna küsimast. Selles mõttes väga hästi, et ma pole tilkagi võtnud. Isegi ei ole degusteerinud ega maitsand natuke. Nuusutanud olen. Avastasin, et ajan just täpselt sellist karsklaste juttu, mida just täpselt sellised karsklased ajavad, kes kunagi ei ole joomise pointile päriselt pihta saanud. Sellist ennasttäis üleolevat juttu justkui ma oleksin kõikidest teistest parem. Näiteks on mul järsku hämmastavalt palju aega. Just niisugust efektiivset aega, kus ma saan teha ja toimetada ja see õnnestub ja ma olen adekvaatne ja kohal. Näiteks pohmakate puudumine hoiab päris palju aega kokku. Saab hommikutel midagi ägedat hoopis teha teki all vääksumise ja iiveldamise asemel. Näiteks imelikku juttu või tühja asja peale naermist saab kaine peaga ka teha.
Aga ma tõeliselt igatsen alkoholi. Mitte nii palju konkreetselt purjus olemist, vaid seda, mida see tähistab. Et võtad õhtul veinipudelil korgi pealt ja ütled sellega endale ja kogu maailmale (või oma tühjale majale): 
"Ma ei tee täna enam midagi. Ma olen nüüd valmis. Kõik. Aitab. Mitte keegi ei saa täna minult midagi nõuda või tahta. Ma ei saa enam midagi teha. Sest ma olen juba veini joonud. Ja homme. Homme ma ka ei tee midagi. Ma homme magan." 
Ma tean, matean. Ma võiksin küll ilma veinita ka seda öelda ja raamatuga tugitooli pugeda, aga ei taha väga hästi õnnestuda. Igasugused rumalad mõtted tulevad pähe. Et peaks võib-olla koristama või mõne kasti lahti pakkima või äkki puid tuppa tooma. No ei lasta rahus olla.
Ja loomulikult maitse. Ükspäev keegi jõi sedasamust tavalist gintoonikut ja see lõhn see lõhn tõmbas kohe neelud käima. Ja muidugi vein. Mm... vein...
Ahjaa. Üks üleni positiivne asi veel. Ma vahepeal kahtlustasin, et ma olen kohmakas ja saamatu, sest ma olen sagedasti natukene švipsis. Selgub, et see pole tõsi. Ma olen iseenesest täiesti endana kohmakas ja saamatu. Löön ennast kohtadesse valusalt ära ja kaotan keeruliste operatsioonide käigus tasakaalu ja nii. Pole mu rumalate joomisharjumustega mingit pistmist. "Nii et ma sain see toimub minu jaoks, mis on ilus"

IMG_1451
väiksed piklikud kibuvitsamarjad olid kõik pakse rasvaseid ussikesi täis
ja ämblikud


Mul ei ole praegu uues kodus internetti. Preilid internetifirmast ütlesid mulle, et ma oleksin pidanud ise teadma, et nende tehnikute järjekorrad on nii pikad ja oleksin pidanud ise tulema kaks nädalat enne elukohavahetust nende juurde ja asjad kokku leppima. Ja seega ma maksan neile peaaegu kahe nädala interneti eest, mida mul pole, sest ma oleksin pidanud ise paremini teadma. Ma pole veel suutnud otsustada, kui pahane ma selle peale olen. Ja kas see ulatub kusagile sinnamaale, kus ma mõne süütu teenindaja peale karjun ja keeldun poolt oma kuuarvet maksmast. Või veel mitte päris.


Ma ükspäev räägin sellest oma uuest kodust ka veel. See on praegu kaste täis ja mööblit on üle ja puudu ja kõik asjad on valedes kohtades ja lõhnab valesti. Niiet ma esialgu ei saa päris pihta nagu. Muuhulgas peaksin ma lähiajal näiteks välja mõtlema:

  1. Kuidas puhastatakse vihmaveerenne
  2. Kuidas puhastatakse veeboilerit
  3. Kui suurt prügikonteinerit ühel väiksel perel tegelt vaja läheb
  4. Kas ma võin oma ökoprügi oma maa peale kuhuiganes panna või peab selleks olema Koht ja Mahuti
  5. Kus müüakse vikateid ja kuidas neid kasutatakse, sest muruniidukid on teatavasti Saatana Käsilised ja Kõige Kurja ja Puhkepäevadel Põriseva juur
  6. Kas ma niidan ise vikatiga ligi tuhanderuudust õue või pigem mitte
  7. Kuhu riputatakse võrkkiik, kui hoovis pole (põlis)puid
Ja nõnda edasi

Comments

  1. Kui Sul on tihti sihuke nälg, et silmanägemise võtab ära, käed värisevad ja mõni kalor on eluküsimus, on Sul arvatavasti liiga kõikuv veresuhkur. Kipub liiga äkki alla minema, hüpoglükeemia on selle nimi. Ma tean, mul on ka. Selle vastu aitab see, kui sööd rasvasemaid (ja valgurikkaid, kui võimalik) toite, sest rasv muutub energiaks pikkamööda, mitte laksust, nagu tärklis ja glükoos - suhkrud tõstavad äkki veresuhkru taset, selle peale tormab kohale insuliin ja üsna kähku jääb veresuhkrut liiga väheks - kuku või kokku. Aga sel juhul peaksid vähendama ka suhkru- ja tärkliserikkaid toite, muidu ei tööta. Sellest on põhjalikumalt kirjutanud Antti Heikkilä, "Elu parim aeg". Raamatukogus on ehk olemas, meie raamatukogus on.

    Vikateid saab igasugu Bauhofidest ja K-Rautatest, aga neil ei ole enamasti vart taga. Kas keegi Su lähikonnas oskab vikatile saba taha panna? Mul oleks ka vaja...

    ReplyDelete
  2. Ma täiesti tõsiselt mõtlesin esimese hooga halvustavalt, et "mis inimesed need on, kes pidevalt pohmakas vaevlevad," aga siis tuli meelde, et õige küll, mul ju polegi pohmakaid. St isegi siis, kui peaks juhtuma mingi ime läbi nii õnnetult, et ma lähen nii liiale, kui vähegi saab, läheb mul süda pahaks ja ehk ma koguni kohe varsti oksendan, aga hommikul on mul ehk suu kuiv ja tiba uimane olla. Uskumatu, kui kerge on unustada, et teiste inimeste bioloogilised mehhanismid ei toimi ilmtingimata sama moodi kui mul.

    ReplyDelete
  3. Kusjuures veresuhkrut olen ma ammu kahtlustanud. Aga seda ma ei teadnud, et rasvast saab särtsu aeglasemalt kui süsivesikust. Jätan meelde. Proovin järele.

    Mul ka vanasti pohmakaid ei olnud. Nüüd olen ma suuteline terveks pohmakate müriaadiks.

    ReplyDelete
  4. Vikativart tuleb mõne vanaonu käest küsida, vanaonudel alati ripub mõni roostes vikat ja vars või paar kuuris naela otsas :)
    Vikat sobib siis, kui pole muru vaid naati ja nõgest ja sellist kraami. Muru moodi muru niitmiseks soeta pigem elektriline niiduk, suriseb tasakesi. Vikat ei niida piisavalt madalaks ja orasheina jt kõrreliste jaoks peab hästi terav vikat olema, muudkui terita teist. Pinni ja luiska. Luisku ära unusta ostmast.

    ReplyDelete
  5. meil on vikat ostetud koos varrega, aga kui mul oleks nii lahe koht , siis ma ei niidakski , laseks kõik taimed ära õitseda ja siis niidaks enne lehtede langemist ja talve
    või niidaks rajad, või mingi ägeda mustri ;)
    rennide juurde tuleb ronida ja siis mehaaniliselt ja voolikuga neid ummistusi sundida lahkuma

    ReplyDelete
  6. Anonymous13:19

    Lisaks mürisevatele muruniidukitele on olemas ka mehhaanilised. Voolu ja bensiini ei vaja, müra ei tee, trenn pealekauba. Ja nende käsitlemine on lihtsam kui vikatil.

    ReplyDelete
  7. Anonymous13:40

    Mina ostsin vikati Fellestoni poest Teguri tänavalt ja abivalmis müüja pani sellele varre (löe!) ka külge. Pole just vanavanaisa sepavikat, aga ajab asja ära. Siiski: vikatiga saab niita heina, aga mitte muru.

    ReplyDelete
  8. barbara03:20

    Ma mõtlesin alati, et ökoprügi võib lihtsalt aianurka visata ja siis ongi nagu. Aga siis ma nägin inimesi, kes ehitasid miski süsteemi, pidavat parem olema. Tundus üsna lihtne, aga ma ei saanud päriselt pihta, et miks ja kuidas. Ehitasime (s.t. teised ehitasid, mina käisin kohvi järel) berliini Teepee land'i ka ühe, aga nad matsid selle järgmisel päeval liiva alla. Ja vähemalt üks neist oli väga üllatunud, kui me ütlesime, et plastmass ei käi komposti.

    ReplyDelete
  9. Luisk on mul, muide, olemas. Sest ma vahepeal muudkui palusin oma tuttavatel meestel mu nuge teritada ja siis keegi kinkis mulle lõpuks luisu. Niiet sellega on korras ja isegi luisata oskan natuke.

    Ma peaksin tegelt kellegi asjapulgama käest küsima, kas sel linnas on mingi heakorra seadus, mis käseb muru niita. Sest kui ei ole, siis tuhat ruutu džunglit on ka üks minu ammusi unistusi tegelt.

    Me otsustasime, et ökoprügi jaoks peaks mingi kastilaadse kokku klopsima ikkagi. Et rebased ei tuleks ja möödakäivad inimesed ei peaks nägema mu näritud võikukontsusid ja ussitavaid õunasüdameid. Aga arvatavasti madal kast ja ilma põhjata.

    ReplyDelete
  10. Sa mõtled, et rebane ei pääse madalasse kasti?

    ReplyDelete
  11. Tartu linnas nõutakse, et hein ei kasvaks mingist kõrgusest kõrgemale, a ma ei viitsi praegu täpset kõrgust välja otsida, 15 cm võis olla. Ükskord keegi mu naaber kaebas, kui mul oli sellest kõrgem, ja piinlikust tundev ametnik pidi mulle sellepärast helistama.

    ReplyDelete
  12. Tartus on 15 cm, jah. Ma isegi tean, mida öelda vastavale ametnikule, kes pärast sajandat helistamist telefonitorusse käratab: MIKS MA PEAN TEILE KOGU AEG MEELDE TULETAMA!? - Sest see on teie töö.

    Aga ma olen nüüd pigem Elva ja seal on võibolla teised reeglid.

    ReplyDelete
  13. Elva? Elva! Jaa :)

    Leidsin kiiruga guugeldades, et kunagi 2002 on otsustatud, et muru max kõrgus võib 10 cm olla. Aga reaalselt ma ei tea siin ühtki ametnikku, kes tuleks stangliga muru kõrgust mõõtma, neil on muudki teha. Üldiselt on kõige ägedamad korrahoidjad naabrid. Kui nemad juba hakkavad vinguma, et Su aiast neile umbrohu seeme tuleb, on ametnik selle kõrval nagu mahe tuuleke. Naaber võib muidugi linnavalitsusse kaebuse esitada, aga linna poolt pole ka selle peale eriti midagi karta, kui Sa just oma õuele tohutut prügimäge ei loo.

    Mu aia tagaotsas on ka natuke džunglit, keegi ei julge vigiseda, aga siilid ja kassid rõõmustavad.

    Mis kant, kui tohib küsida?

    ReplyDelete
  14. Elva on rohkem küla kui linn. Nii et küla reeglid on need, mis siin tegelikult kehtivad. Linna reeglid on rohkem moepärast.

    ReplyDelete
  15. Ma siin kantide õigeid nimesid veel ei tea, aga Selles Konsumis käin niimoodi hopsti dressika ja plätadega ära. Niiet kesklinn ehk?

    ReplyDelete
  16. Hahaa, See Konsum on ka minu kodust 5 min jalutustee kaugusel, aga ega linnaservgi kaugemale jää.

    Elva on veider linn, kui kaarti vaadata, on kesklinn otse järves. Ja selle järve ümber võsastikud ja metsatukad. Natuke kõrvale jääb Kesk tänav, mis on teoreetiliselt kesklinn, aga praktiliselt üks kõige hõredama hoonestuse ja liiklusega tänavaid. Kõige äärelinnam tänav üldse.

    Mul on hea meel, et siia ärksamaid inimesi juurde kolib. Kui tunned, et tahaks kellegi seltsis kohvi (või mida iganes) juua või metsi pidi kolada (selles olen ma eriti hea) ja otsid seltsi ning ma kvalifitseerun, anna märku. Küll Sa mu üles leiad (või mina Sinu), kui vaja.

    ReplyDelete
  17. Kantide nimesid - Üleraudtee (mis on üle raudtee loomulikult),
    - Peedu,
    - Arbimäe,
    - Käärdi (mis on tehniliselt juba linna piiridest väljas, aga siiski loogiliselt vaadates linna osa),
    - Moonuse,
    - Mahlamäe,
    - Kulbilohu
    rohkem ei meenu hetkel. Ülejäänud paiku nimetatakse tänavanimede järgi või lähima suurema tee järgi (Valga maantee, Tartu maantee, Käo tee jne).

    ReplyDelete

Post a Comment