ma olen kindlameelne püüdlus ja ajutine harrastus

CNV000043
veel üks filmiga juhtuv seletamatus Juminda tuletorni juures


Juuksed on ikka veider aksessuaar. Keegi ei pea pikki juukseid mingil praktilisel põhjusel. Ikka ilu jaoks. Võinoh, võibolla osa inimesi laiskusest ka. Sest sooja need ei anna ja mõõkhambuliste tiigrite eest ei kaitse. Üldiselt pigem ehe ja suht veider. Sest esiteks mitu teist karvast ehet sul on? Sest millist teist ehet peab korrapäraselt pesema ja harutama ja kui sa ei pese ja ei haruta, siis see hakkab sind kohe hoopis inetuks ja haisvaks tegema. Ja kasutusmugavus on ka allapoole igasugust arvestust. Kui ma otsustan seda kanda, siis ma pean pool aastat või kauemgi ootama ja kui ma otsustan äkitselt enam mitte kanda, siis ma ei saa eriti lihtsalt ümber mõelda. Näiteks millal sul viimati oli, et sa pidid mõne kaelakee pärast end nii pikalt siduma. Või käevõru. Või sõrmuse. Aa, oih. Sõrmused on vist veidi teine asi. 
Mõned sõrmused on nagu juuksed.



Ma olen hästi tublisti poppmuusikaga end kursis hoidnud ja hitiraadioid kuulanud ja täiesti võid uhke mu üle olla. Seoses sellega avastasin ilmselge allakäigu trendi. See on peavoolu meedia jälgimise põhimeetod - allakäike tuvastada. Vanasti inimesed laulsid arrrrmastusest ja siis oma murtud südametest ja äkk-armumistest mahajätmisteni. Enamasti siiski need südameasjad. 
Viimasel ajal kõik laulavad (oma) pepust. 
Õnneks tuleb popmuusika korrapärase tarbimisega kaasa võimalus näiteks Weird Ali teoseid nautida ja teinekord mõnele heale remiksile peale sattuda.
Mu oletus, et popmuusika teadmine teeb mind popiks ja noortepäraseks, ei pea paika. Tahtsin ükspäev Robin Thicke kohta mingit (halba) nalja teha ja ei tulnud välja. Kõik noored on indie-hipsterid ja ei teadnud, millest või kellest ma räägin.


IMG_1331
botaanikaaed ja vihm

Käisin korraks piletisajuga seoses ootamatult teatris ja kuna ma olen nõnna kultuurne ja peenekombeline, räägin ma selles teemas hoopis riietest. Sest teatririided, kurat ja põrgu. Siin on kõik häda ja endaga pahuksis olemine. Esiteks olen ma liiga paljudest oma riietest välja kasvanud. Mis tähendab, et mulle kunagi armsad kallid usaldusvääsed hilbud pigistavad ja lämmatavad ja ma tunnen end nendes nagu muffin. Või singike. Teiseks olen ma piisavalt vähe etteplaneeriv ja maitselage, et ma ei osta omavahel sobivaid asju. On küll head püksid, aga pole nende juurde pluusi. On küll hunnik jakikesi, aga need ei sobi ühtedegi pükstega, seelikutest rääkimata. Kleidid-seelikud on üldse reeglina väljaspool küsimust, sest need tähendavad sukkpükse ja sukkpüksid on alati katki. Mul saan kõiki õhukesi sukk-esemeid kanda täpselt korra (enamasti siiski pool korda) ja juba on igal pool silmad ja augud ja rippuvad niidikesed. Ja ma ei osta mingeid kõige odavamaid. Ja seda enam. Ükski mu riietusese ei maksa nii palju kui paar uusi sukkpükse, aga rõõmu on neist ainult viivuks.
Siis ma täna mõtlesin, et vanasti ju räägiti, et kui sa ei tea, mida kanda, siis väike must kleit. Ja otsustasin, et see on väga pask nõuanne. Mis siis, et ajatu. Võib-olla see on ajatult pask. Sest esiteks on väike must kleit see asi, mille juurde on vaja sukki, mis peavad olema päris suures ulatuses terved. Võibolla koguni tervenisti terved. Teiseks tähendab kleit Kingi. Aga võib-olla mul ei ole see päev, kus ma saan endale veel vastu õhtut lubada mitu tundi Kingades olla. Ah? Selle peale üldse mõtlesid? Kolmandaks on väikese musta kleidi juurde vaja väikest musta rinnahoidjat, mis istub hästi ja hoiab hästi ja ei turrita kusagilt labaselt välja. Lisaks tuleb lahti öelda kõigist tutvustest väikeste valgete koertega ja vaadata üle oma deodorant ja selle randid. Niiet see teeb asju ainult keerulisemaks. Ja pealegi. Mis kuradi nõuanne see on mul-pole-midagi-kanda kriisis inimesele öelda väike must kleit. Kas see pole samahea kui öelda: kui sa pole kindel, kuidas end esitleda, riietu võimalikult mittemidagiütlevalt ja jäta pool oma peppu paljaks, küll sa siis neile meeldid.


Hakkasin uuesti otsast peale Ally McBeali vaatama, sest ni tore. Pealegi ma lugesin/kuulsin kusagilt, et kui inimesi sättida uuesti nende noorepõlve kogetud keskkonda õhkkonda kultuuri sisse, siis nad on kohe oluliselt nooruslikumad, südamed löövad reipamalt ja nahk on pingul ja muu taoline. See oli nali. Ma olen praegu ka veel noor. Ainult naljad on halvad.

Igatahes. Mis sellega seoses ja miljoni varasema teema ja mõtte ja olukorraga seoses. Üks suhteasjade dilemma. Kuidas peab käituma, kui sul sõprussuhted kellegagi, kelle kohta on teada, et ta on sinusse lõpmata ära armunud niiet arulagedus ja igasugune ülevoolav oht ennastsalgavaks andumiseks, kui vaid saaks. Aga et sa ise sarnaselt ega isegi ligilähedaselt sugugi ei tunne. Mitte, et sul midagi tema vastu oleks. Aga lissalt. Pole seda põksu selles suunas. Olles olnud (oma rämedalt pika elu jooksul) sarnase olukorra kõikides otstes ja kõrvalt teisi ja kujuteldavaidki jälginud... mulle tundub, et seal on erinevaid lähenemisviise. Mis võivad kaasa tuua erinevaid maailmavaateid ja huvitav.
Näiteks mulle endale tundub loogiline olla kena inimene ja teisele anda aega ja ruumi tema õnnetust armumisest üle saamiseks. Sest see on ju tegelikult õnnetu. Mitte flirtida, mitte katsuda, mitte õrritada, sest armunud inimene on teatavasti lollpea ja kujutab ka põhjust andmata endale hunnikut muinasjutte ette. Ei ole vaja teda veel rohkem segadusse ajada.
Samas ma näen, et terve hulk inimesi lihtsalt ignovad seda nõuannet. Ja hoopis flirdivad ja kelmitsevad ja katsuvad ja teevad igast toredusi, käivad koos joomas ja rohkemgi veel. Või on üleni kenad ja armsad ja lähedal ja tõeliselt olemas. Sest sõprus ju. Kuigi nad teavad teavad, kuidas see toda õnnetut paneb seest valutama ja mõnust visklema samal ajal. Ja et ta siis ju ei tervenegi ja tolknebki seal nuusutuskaugusel, et võib-olla natuke veel seda magusat hukutavat mürki saada.
Lisaks ma kujutan ette, et saab muidugi minna päris sadistiks ära ka. Võinoh, võibolla on see hoopis mingi versioon insener olemisest. Sest sinusse armunud inimene lihtsalt niisama tönnimas on täiesti ärakasutamata tööjõud ja väärt ressurss. Ei tohi raisku lasta. Tuleb lasta tal ringe joosta. Tööle panna, saab võib-olla midagi äragi tehtud. Ja kiiresti. Enne, kui üle läheb.


CNV000025
väike valge koer

Ma olen alati öelnud ja arvanud, et lapsega koos või kõrvuti igapäevaste asjatoimetuste tegemine ongi see suurepärane parim aeg temaga maailma asjadest rääkida. Näiteks söögitegemise ajal või koristamise või kuhugi kõndimise või bussiootamise ajal. Mingid paljutunnustatud lapsemanuaalid ka ütlevad, et kui su teismeline sinuga ei räägi ja kogu aeg oma tuppa ära kaob, siis võta ta pikkadele autosõitudele kaasa. Siis ta on nagu lõksus, aga samas ei pea sulle otsa vaatama ja saab räägit küll. Me näiteks tegime tookord peaaegu kõik logopeedi antud kodutööd lasteaiast koju kõndimise ajal ja err põrises nagu põrrrgu.
Niisiis täna. Käisime lapsega poest süüa toomas, kuigi ta saab see natuke aega üksi ka kodus hakkama, vedasin ta ikka kaasa. Tee peal jutustas mulle ühest saatest, mida ta telekast nägi. Seal oli üks hirmus lugu, mingid võõrad täiskasvanud olid omakasu pärast ühe väikese lapse röövinud ja selle ema otsis teda taga ja küllaltki keerukas üldse mitte lastele mõeldud asjade käik. Järsku keset jutustamist vahetab hääletooni kõvasti reipamaks.
"Aga tead, mis oli kõige ägedam selle juures? Kui nad sinna hotelli jõudsid, siis seal oli diivani peal Pikachu!"

Ma nüüd võtan end kokku ja hakkan pakkima, sest homme pidavat juba otsast kolida saama. Võib-olla ainult natuke joon kohvi vahele ja teen hingamisharjutusi, sest rumal rahutus ja hirm tundmatuse ees ja uute alguste ootusärevus, teadküll.

Comments

  1. Suhteasjadest. Mul on suhetega tavaliselt kaks varianti.
    a) Mehed, kellesse ma armun kohe esimesest pilgust. Kuna ma olen idioot, siis ma juba tean, kui tunnen, et liblikad lendama hakkavad, et tegu on inimesega, kellega ma kokku EI sobiks. Sest nii armun ma meestesse, kelle elustiil ja suhtumine tegelikult minu omast kardinaalselt erineb ja kellega hakkaksid kohe varsti tülid tekkima nende erinevuste pinnalt. Nähtud, suisa sõrmusegagi testitud.

    b) Mehed, kes tegelikult mõtlevad nagu mina ja tekitavad seega kohe mõtte, et "aga ta on ju nii hea sõber, sest me oleme nii sarnased" - ja siin on nüüd raske aru saada, kas võiks asja saada, sest "kui ma niimoodi analüüsin, siis ma ju järelikult pole armunud". Sellistega on see teema, et tuleb paar korda seksida, siis on näha, kas jõudsid need päris liblikad ka kohale. Kahjuks ei saa väga paljusid niimoodi testida, ühiskond paneb pahaks(ja need, kellele öeldakse "proovisin, aga ei meeldinud", samuti). Õnneks olen ma õppinud mingil määral ikka õnnestumistõenäosust hindama ka, aga ütleme nii, et viimase poisi puhul olen ma VÄGA rõõmus, et ta end ikka sealt "friend zone'ist" välja rabeles järjekindlalt minu sajast ei-st hoolimata. Kusjuures esimene kord mõtlesin isegi käest kinni hoides, et "no ei ole seda tõmmet ju" ja plaanisin asja katki jätta, aga nende paari päeva jooksul, mil ma oma peas mõtlesin, kuidas seda infot kõige viisakamalt edastada, jõudis järsku tõmme hooga kohale. Imelikud asjad need inimemotsioonid.

    ReplyDelete
  2. see sõprusega pikitud armumise jutt.
    lõi natuke liiga lähedale, et mitte nutta.



    may I just die?

    ReplyDelete
  3. Mina ei saanud nüüd aru, kas see oli mulle või Murcale.

    ReplyDelete
  4. Anonymous16:31

    Ma olen mõlemal pool seisnud, kui parajasti seal pool kus ma pean korralikult end jälgima, et ma just nimelt ei torgiks, ei silitaks, ei vaataks liiga pikalt seda vaest õnnetut armunud olendit, on mul kahju, et ta seda kõike läbi peab elamaga aga kõige parem on ikkagi siis kui ma ei ole temast paar nädalat midagi kuulnud ja ma ei pea kannatama tema härdust ja igatsusavaldusi ja püüdlusi.
    Kui ma ise seal pool seisan, varemetes ja üleni silmad vees, siis naljakas küll aga need samad reeglid kipuvad meelest minema -- miks ta ei võiks natukenegi mulle seda head mürki anda, miks ta ei vasta, miks ta on nii kauge...

    ReplyDelete
  5. Helen Fisher võrdles mingis oma ettekandes seda viimast umbes olukorraga, kus sa oled (räpane) narkomaan ja siis su diiler järsku keeldub sulle müümast.

    ReplyDelete
  6. väikese musta kleidi ja poole pepu paljaksjätmise kohta tahan õiendada, et ei pea siin isegi jalgu paljaks jätma - kõige kuulsam väike must kleit on see "Tiffany"-filmi oma ja see on nii pikk, et pane veel paar sentimeetrit otsa ja lahendab ka selle mure, kas peaks Kingad jalga panema. a sukkademure lahendab juba ilma paari lisasentimeetritagi.

    ReplyDelete

Post a Comment