Nimi õige vinge

CNV000026
tõenäoliselt maailma kõige nunnum tuletorn


Mõtlesin uue dieedi välja. Ma kutsun seda pirtsutaja dieediks. Ma võiksin seda kutsuda liiga hea elu peal oleva kröösuse dieediks, aga vot ei kutsu. 
Pirtsutaja dieet käib nii, et süüa tohib ainult ja ainult neid asju, mis on imehead. Niisugusi asju, mille järele just praegu selline kirjeldamatu isu on. Et võtab suu vett jooksma. Et võtad sellest ampsu ja tood endalegi ootamatult kuuldavale vaikse naudinguoige. Kui sellist toitu ei ole, siis mingit asendus-kräppi ei söö. Ei viska suvalise leiva peale seda seletamatut vorsti, mis oli vist alla hinnatud, et siis kogu seda jama hajameelselt telekat põrnitsedes kuidagi endale manustada. Sööd ainult sellist toitu, mille iga suutäis on nii hea, et isegi su suurelt väljareklaamitud ateisti maine saab häbistatud, sest see elamus tekitab tahtmise tänada jumalaid ja universumit selle sõnuseletamatu anni eest. Ei lähe lähimasse sööklasse päevakat võtma, kui paar tänavat kaugemal on üks koht, mis pakub ühte asja, mis viib keele alla. 
Ideeliselt on tegemist väga tasakaalustatud toitumisega, sest minuteada ei suuda keegi kogu aeg sama asja sama isuga süüa, ükskõik kui hea see esimene kord maitseb. Lisaks, kuna maailm on tihedalt täis asju, mis tegelt niiii hästi ei maitse, olgemausad, kulub toidu (ja isu) jahtimisele ja leidmisele palju aega. Seega ei saa terve päev otsa vahetpidamata mugida. Ja kuna head asjad on pigem kallid, ei saa neid üleliia palju ka kogemata varutud.
Ma arvan, et geniaalne.


Valik bioloogiakaugeid teooriaid, miks rändlinnud ära minnes niimoodi kurvalt karjuvad.
Neil on kurb ära minna. See on see nunnu lasteraamatu rahvuslikkust õpetav muinasjutt. Nagu rändlindudel oleks ühes kohas kodu ja teises kohas ajutine pelgupaik ja siis nad on nii sunnitud ja kõik kurbus oma rändude üle ja koduigatsuski... Kuigi võib ju hoopis mõelda, et nad elavad seal, kus päriselt soe mõnus on ja tulevad vahepeal ajutiselt siia oma titeasju korda ajama, sest meie kandis on see va liigirikkus.
Teine (selline igavam) teooria on, et see kisa on mingi kutse. Et teised linnud ka kuuleksid ja tuleksid kampa. Tavaliselt ei tee linnud sellist häält. Eelmine luik, keda ma kohtasin, pahises mu peale nagu metsik kass. Lahkumislaul on eriline just selleks puhuks ette nähtud hääl. Siis need tüübid, kellele pole veel meelde tulnud, et on mineku aeg ja instinktid ainult kalendrist ei lähtu, taipavad selle kisa peale, et ahah õigejah justjust. 
Aga täna ma kuulasin neid hädaldamas ja ma otsustasin, et asi on hoopis keerulisem. Neil on natuke valus minna. Sest mõtle ise ka. Seal sa oled, lihtsalt hängimas, ajamas oma luigeasju, pojad hakkavad juba tasakesi inime linnu nägu ette võtma, elu on mõnus, kalakesi jagub, tuira-ruira. Ja siis äkitselt mingil suvalisel kolmapäeva pärastlõunal midagi sees plõksatab ja hakkavad need kaasasündind sunnid suruma. Ja ei huvita, et sul oli plaan veel sealtpoolt lahest ka süüa otsida ja täiesti suva, et sul võib-olla unevõlg või teised unistused. Vot kisub. Ja kisub jõuga. Ja vastu ka ei saa.
Ja et kas meil on ka mõnikord nii, et mingid kaasasündind sunnid tulevad niisugse väega peale, et ükskõik, kui väga tahaks või sooviks, ei saa sama moodi jätkata.

CNV000007
ma ei tea, mis selle filmiga juhtus, et osa pilte tulid natuke punased
igatahes üleni äge. mulle meeldib



Linnukisa teine teema on need linde peletavad seadmed Tartu kesklinnas. Kui sa juhtumisi tead.
Alguses, kui ma sellest kuulsin, mõtlesin, et nii äge uus tehnoloogia vidin teeb mingit moodsat tehno-asja, korraldab linnaelanikud viisakalt ümber. Kuni ma üks päev sattusin selle neetud peletaja (peletise) läheduses istuma. See teeb häält. Ja mitte tavalist häält. See teeb surmahädas varese(?) häält. Niisugust õudset paanikas õudusest visklevat vääksumist, mille saatel kõvasti vigastada saanud või piinatav lind endalt hinge välja karjub. Ja seda häält lastakse korrapäraselt kesklinna kohvikute kohal. Et linde poleks. Sest sureva linnu uuesti ja uuesti ja uuesti kuulamine on millegipärast parem variant võrreldes päris ehtsate elusate lindudega.



Mai tea, kas ma olen sulle rääkinud, aga kui ma väike olin, siis me olime hästi vaesed. Me olime enamuse ajast vaesed ja siis vahepeal olime natuke vähem vaesed ja siis veits sagedamini veel rohkem vaesed ja kohati nii vaesed, et see pidi küll mingi ebamaine vägi olema, mis meid sealt elusalt välja vedas. Igatahes. Tead seda, kuidas vaesus teeb inimese leidlikuks? Noh, minu ema on leidlik juba iseenesest. Niiet meie erinevatel vaesuse tasemetel sai ta oma leidlikkuse kogu skaalat pidi üles ja alla sibada. Ja siis uuesti. Näiteks toidujääkide 'peitmine' teiste toitude sisse. Eriti just pannkoogid. Sest tegelt saab pannkooke väga edukalt valmistada ka hapuks läinud piimast. Või kohupiimast. Keefirist. Petist. Naaatukene müredast piimast. Pannkoogitaigent võib suurendada sinna sisse mannaputru või saiavormi või puuviljatükke pannes. Näiteks ma mäletan ühte korda, kui pannkookide sees olid keedetud sarvekese makaronid. Arvatavasti piimasupp. Ja ma mäletan ühte teist korda, kui mul oli millegipärast mingit raha natuke ja ma käisin poes ja ostsin mune ja värsket piima ja tegin kodus pidulikult neid 'õigeid' pannkooke. Algusest peale ja korralikult nii nagu 'peab' ilma mingi tsirkuseta.
Tuli mulle praegu meelde, kui ma köögis kogu meie natuke tahkuma kippunud sepiku- ja saiavaru kaneeli ja munaga pannil uueks söögiks praadisin. Ja siis jäi seda kaneelist munasegu natuke üle ja ma otsustasin jahu juurde panna ja sellest paar tavalist pannkooki teha (kaneeliga küll), aga mulle jäi silma üks laua peal kurvaks tõmbunud banaan ja uhasin selle ka taigna sisse. Pannukad tulid natuke mühklikud ja jumalikult kuldkollased ja imemaitsvad. 
Üks teine päev mu laps juba ütles, et ta on nõus mu lõunasöögiettepanekuga (singi ja juustuga täidetud pannkoogid) ainult siis, kui ma teen pannkoogid tavalisest, mitte täisterajahust.
Nii läheb. Ringiratast.

Comments

  1. Mhmh. Mu poeg on pannkookide suhtes äärmiselt konreetne: kui seal on putru, siis ta neid ei söö.

    küll aga teeb ta endale nüüd, kus meil on rohkem raha, üsna sageli pannkoogitainast õigetest asjadest lihtsalt söömiseks.

    mul endal on aga tekkinud kahtlus, et ma normaalsetest asjadest ei oskagi süüa teha.
    minu tehtud kookospiimases india marinaadis marineeritud ja kookospiimakastmega serveeritud tursafilee maitses nt halvemini kui rukkijahus ja munas paneeritud räimed.

    ReplyDelete
  2. räimed on ju täiega normaalne asi. ma arvan, et müütiline olend nimega "keskmine eesti mees" nimetaks ebanormaalseks toiduks pigem mida iganes, mis on kookospiimaga kokku puutunud, ja küsiks, kas täna midagi süüa ka antakse.

    mis dieeti puutub, siis toidukilomeetrite raamatupidamine võib kah päris kõvaks dieediks muutuda. eriti kui turule ei jõua ega jõua, sest see pannaks ebainimlikult vara kinni.

    ReplyDelete
  3. Banaanist (koos munaga) saab pannkooki edukalt ka ilma jahuta teha. Kellel on gluteenitalumatus.
    Piima võib ka panemata jätta. Kellel on laktoositalumatus.

    ReplyDelete
  4. Ma olen seda banaanipannkoogi nõksu mitmelt poolt kuulnud, aga pole veel jõudnud proovida. Mul on ikka kahtlus, et ta kogu oma talutavuse juures pole nii nämm kui see päris piima ja jahuga kook.

    ReplyDelete
  5. Linnupeletajast kuuldes tekkisid mul jällegi kahtlused Tartu linnavalitsejate terve mõistuse suhtes. Esiteks maksid need tänapäeva hernehirmutised 8000€ linna raha, teiseks ajavad need linnud lihtsalt teise kohta, aga mis sellest kasu on, kui sellel lindudeta kohal ei saa inimesed peletaja pärast ikkagi olla ja lisaks sellele tahavad selles teises kohas, kuhu linnud lähevad, ka inimesed olla, kolmandaks prooviti seda juba mujal, vist Põltsamaal, kus elanikud hakkasid vastu ja peletajad viidi ära.

    ReplyDelete

Post a Comment