She is the root connection

kivi pesa

Niisiis ma mõtlesin ka kaasa teha selle alkoholivaba septembri. Tänapäeval on kõik moodsad ettevõtmised muidugi mitte niisama asjad, vaid väljakutsed. Onju. Et siis alkoholivab septembri väljakutse. Provokatsioon. 

Mul oli sellega alguses terve kollektsioon tõrkeid. Sest esiteks seda tehakse, et kiitust ja paisid saada. Aga mulle tundub nõme kiitust ja paisid saada millegi tegemata jätmise eest. Teiseks peaks sellest suure numbri tegemine tähendama, et mul on raske kuu aega joomata olla. Mida ma tingimata ei ütle, et mul poleks, sest harjumused on ühed klammerduvad loomaksed. Takjaloomad. Aga ikkagi, räpaste rumalate kommete hülgamine pole eriti uhkeldamisväärne eneseületus. Kolmandaks on see neetud kultuur oma kombestikuga, kus on enda korrapäraselt sitanäoks joomine ja järgnevate sündmuste seiklusteks nimetamine. Et siis. Kust ma nüüd seiklused välja võlun? Millest ma nüüd lõbusaid piinlikke lugusid jutustan? Ah? Mis?

Igatahes, kuhu ma sellega jõuda tahtsin. Et peaks võtma siis ühtlasi ette sama pikkusega teisi provokatsioone, mis võtavad alkoholilt osa tema väge ära. Ja ei, ma ei mõtle, et peaks (rohkem) narkot tegema. Ma mõtlen, et peaks rohkem neid purjus inimeste asju tegema, aga tegema neid joomata. Sest me kogu aeg ju seletame usinalt endale ja teistele, et me oleme kaine peaga ka jumala ägedad ja impulsiivsed ja lõbusad ja lust ja me ei pea jooma, et elust rõõmu ja inimestest seltsi tunda ja me ei vaja alkoholi, et end julgustada... Aga kus on tõendid, ma tahaks teada.

Ma praegu mõtlen, et võib-olla piisab, kui ma püüan lihtsalt terve septembri oluliselt rohkem tantsida ja laulda ja võõraste inimestega rääkida ja labaseid tõdesid kõva häälega välja öelda. Kuigi ma olen kuulnud, et kui su käitumist pole võimalik millegagi seletada (pole purjus, ei tee nalja, ongi selline), siis nimetatakse seda hull olemiseks. Aganoh, võib-olla kui seda igal pool valjuhäälselt challenge'iks kutsuda, siis läheb läbi.
Samas on seoses septembriga terve õppehoone paksult täis rüselevaid võõraid, kellest osa on isegi minu asi, niiet suurem väljakutse oleks vist septembris võõraste inimestega mitte rääkida.

Teemal mina olen nii tark ja paremast ringkonnast ja teised inimesed isegi ei.
Ootasin meili. Täiega tähtis asi oli. Sai lepitud, et tuleb meil. Istusin päev otsa ja värskendasin oma neetud meiliboksi ja kui kusagile läksin, siis lükkasin telefoni aeg-ajalt ikka uuesti netti, et äkki on tulnud. Tühjagi. Kogu mu usina meiliootamise juures ei kuulanud ma üks hetk piisavalt telefoni ja see inimene oli mulle vahepeal helistanud. Ahah, niiet mingi jama siis ikkagi, mõtlen ma. Muidugi ei saanud ma teda tagasi helistades uuesti kätte, sest ta oli osavalt just enne tööpäeva lõppu helistanud ja siis sabade lehvides plehku pand. Ja siis tuli nädalavahe. Kaks tervet päeva, kus ühtegi lille ei tohi ega saa liigutada. Igasugune üleriigiline lillekeste tardumus. Esmaspäeva hommikul helistab ta mulle, et öelda, et ta nüüd saatis mulle meili. Ja mina ütlen talle: Jah, aitäh, väga hea, tore kuulda, just, nii teemegi, aitäh, nägemist, mhmh, teile ka, headaega.
Oma peas samal ajal olen ma üleni igasugune hämming ja otsapidi hakkan juba endast väljagi. Sest mis mõtttes sa helistad mulle, et mulle öelda, et sa saadad mulle meili. Ega meilid pole linnuksed või pallid, mis tuleb kinni püüda. Selles nende point ongi, et need tulevad ja ei pea ütlema, et tuleb. Sest, nii uskumatu, kui see ka ei kõlaks, ma saan su meili kätte ka siis, kui ma parajasti ei tea, et tuleb. Issver küll. Kust sellised inimesed tulevad? Ja miks miks ei saanud seda meili saata mulle reedel ja siis esmaspäeval helistada, et uurida, kas ma nägin, et tuli. Ma mõtlesin kogu nädalavahe, et midagi viga on. Aga ei. Ta lihtsalt pidi mind hoiatama. Et ma ootamatu meiliga kogemata vasta pead ei saaks. Võibolla ma vaatan oma postkasti ja leian sealt uue kirja ja siis satun vapustusse ja mine sa tea mis siis juhtuda võib, ei tohi inimesi ju niimoodi ehmatada. Et saadad neile midagi, kus on kirjas, mis see on ja seda on oodatud. Hirmus ju. Mõtleb äkki eiteamida. Ikka tuleb eeeette vaaaaatlikult. Tasakesi.

Viljandi vaade

Seletage mulle see neetud palgalõhe ükskord ära. Iga kord, kui ma mõnda selleteemalist asja loen, öeldakse, et Eestis on kõige suurem kõigist lõhedest üldse. Aga aga.. miks? See pole loogiline. Esiteks on meil tüdrukud alati koos poistega koolis käinud, teiseks on meil naised alati valida saanud. Niiet meil ei tohiks kuskilt otsast olla mälestust või kogemust, et naised ei tea midagi, ei oska midagi, ei ole kursis elu ega poliitika ega matemaatikaga. Kolmandaks me oleme üleni nii ära mökerdatud sellest okupatsioonist, et teenindus- ja vingumiskultuur ei taha siiamaani üle saada ja tol ajal olid ju kõik ühtekad, emakas või mitte. Kuidas me järsku siukesteks saime?



Tead, kuidas inimesed ütlevad, et nad ei salli draamat ja siis see tavaliselt tähendab, et nad on endale suurema kuhja draamat kaela tõmmanud ja nüüd ei tule toime ja siis otsustavad hakata ohvrit teesklema. "Ahh, kuidas mulle see draama ei meeldi!" Draama all ei mõtle ma praegu teatri- ja näitekunsti. Vaid seda inimestevahelise hõõrumise draamat. Salomeed, if you will. Sedasama, kus on inimeste tahtlik ärgitamine ja tagarääkimine ja nina toppimine ja suureks puhumine ja probleemid ja nende häbitu lahendamine ja pisarad ja viha ja tülide tülid ja nood kõik, eksole. Ega ma sest kuigi palju ei teagi, ma vahel näen teisi inimesi (blogid, facebook) nõnda tegemas ja ma jälgin seda, käsi põsakil ja kulmud tõstetud, ja imestan. Sest mulle küll ei meeldi siukest draamat teha.
Mis on päris imelik, kui sa sellele mõtlema hakkad. Sest mulle meeldivad inimesed ja suhted ja kirgede tormid ja sõnad sõnad sõnad ja mäng ja elu ja nõnda. Või vähemalt mulle meeldib mõelda, et mulle meeldib. Aga ma kehitan ainult õlgu võimalike draamade kohal. Keegi on mulle raha võlgu ja ära pole maksnud - mis seal ikka. Keegi läheb kellelegi peksa andma või tema kohta kätte näitama ja kutsub mind endaga kaasa - nääh, ei viitsi, ma parem passin siin. Kusagil kellegi teise paarissuhetes oli hälbimisi mingist iidsest traditsioonilisest paarissuhete normist - kuidas see minu asi saab olla?

valgus

 Lõpetasin täna ametlikult oma kodutu staatuse ära, kuigi otseste elukohavahetuse ja kolimishüsteeriaga hakkan tegelema alles lähinädalatel. Seoses sellega toimus suursugune tähistamine šokolaadikoogiga. Tegin seda kohe hästi palju ja kiiruga ja kausid jäid kohati natuke väikseks, niiet köök ja nõud ja köögimööbel ja mitu asja ja inimest veel on kohati nüüd šokolaadipritsmete ja -tilkade ja muu sellisega koos. Igatahes tähistatud.

 Olen endas avastanud supervõime (võõraid) beebisid hallata. Ma olen nagu maagiline titelausuja. Mingite suuremate mütakatega jätkuvalt täielik käpard, aga sellised väiksed nutsud saab täiesti edukalt maha rahustatud ja magama kussutatud. Nagu ei midagist. Nagu ma teaks, mida ma teen. Lisaks olen ma korduvalt suutnud vaigistada neid poes või tänaval präuksuvaid väikelapsi lihtsalt neile tähelepanelikult otsa vaadates. Võib-olla ma olen lihtsalt keeletuks võtvalt hirmus.

 Kass on otsustanud, et ta on siiski õue ja öö loom ja nõuab korrapäraselt aknast välja päästmist. Kuna ta tubastes oludes on suuteline reguleerima oma tülikust umbes natuke vastikust kuni täiesti väljakannatamatu kägistamisisu äratavani, siis olen tema taotluse rahuldanud. Seega ta käib õues. Seega sööb vähem ja on toas kogu maailma pai. Igati numsik ja pehme taltsas karvakera. Ja mina olen lülitatud nende vastutustundetute koletis-inimeste hulka, kes oma kiipimata rihmutamata väikelooma linnas üksi hulkuda laseb. Kuigi arvatavasti ta lissalt kükitab lähima võsa all ja valvab, et keegi 'tema' hoovi ülbitsema ei tuleks.

 Kui laps väiksem oli, siis ta üleni armastas mänguväljakuid ja me käisime neil tihti. Tema mängis ja mina lugesin või vahtisin niisama. Aga enamasti ikka oli nii, et mina tüdisin enne ära ja pidin teda sealt suure mangumise ja vingumisega ära viima ja lubama, et küll me teinekord tuleme jälle. Mingitel asjalikel käikudel mänguväljakust möödusime, siis pidin alati tema elevust pettumusega asendama ja seletama, et me mõni teine päev, kui meil rohkem aega on, tuleme siia mängima. No vot. Säh sulle. Nüüd ta on liiga suur ja ei tahagi enam mänguväljakule. Ja ma ei saa kunagi heaks teha seda, et ma talle lubasin, et me ausõna mõni päev tuleme veel.