Thursday, October 30, 2014

coochie snorcher

Ma just tegin kaalulangetamise teemal läbimurdva avastuse. Vaata oma pekki või katsu, kui vaatama enam ei ulatu (kujutleb praegu sadu lugejaid jätkamas seda lõiku, pekk pihus) ja, onju, sa mõtled, et see peab ära kaduma. Ütleme, et mõtled. See jube suur lotendav pekk. Peab minema minema. Kuidagi maha võetud saama. Aga tegelikult nii ei käi ju. Sa ju ei võta seda maha ega ära. Kui sa kaalust alla võtad, siis sa võtad oma peki endale sisse. See ei lähe küljest ära, kusagile müstiliselt otseteed kaotsi, see läheb ära läbi sinu. Su keha peab olema piisavalt kaua piisavalt energianäljas, et ta hakkab tasapisi sind ennast nahka pistma. Liikumiseks ja rähklemiseks ja isegi elus püsimiseks vajaliku voolu saamiseks lihtsalt ettevaatlikult säästlikult tasapisi enda kintsu järama. Või mis iganes muud kohta, kust varude võtmine mõistlik on. Niiet kui sa vaatad teinekord pahuralt halvakspanuga oma pekki, siis sa ei pea sellest lahti saama. Sa pead selle omaks võtma.


IMG_1586
kolmkümmend üheksa

Kõik kogu aeg räägivad, et tööandjale ei meeldi üksikemasid palgata, sest need hakkavad ju pidevalt haige lapsega kodus olema ja tööd sugugi ei tee ja jäävad igasugustel andestamatutel lapsega seotud põhjustel hiljaks või lähevad liiga vara ära ja mis töötegemine see siis olgu.
Mõtlesin, et huvitav, kas see siis on tavaliste inimeste (sest tööandja on eriline inimene) hulgas ka teada asi. Et üksikemadega ei tasu end siduda. Stiilis: "Ei, sinuga meil pole mõtet sõpradeks saada, sa kasvatad oma lapsi üksi, sa hakkad ju kogu aeg oma lubadusi murdma, sest sul on laps haige. Ma ei saaks seda andestada." Või: "Tead, parem on teda mitte kutsuda, ta on ju üksikema, nigunii jääb peole hiljaks ja läheb kohe laste juurde tagasi."
Päriselt mõtsin. Mai tea ju.
Teine on muidugi see, mida ma tean, et kui ühes toas on koos terve hunnik emasid ja nende väikseid lapsi, siis vestlusteemades ja elukorralduses ja sealt toast võib-olla hiljem oma koju mineku osas suurt vahet ei ole, kas mõnel nendest emadest on mingi mees ka kusagil või eriti mitte. Ikka kasvatad oma kutsikaid ise. Pigem on nii, et mehega naised peavad varem koju minema, sest mees. Üksikemad teevad, mis tahvad.


Ma alati solvun koledal kombel, kui kusagil kirjutatakse-räägitakse mingist suurest üritusest ja selle toimumiskoha kohta öeldakse ainult tänava aadress. Sest siis on teada, et tegemist on nende samuste tallinlastega. Need samused tallinlased kes kujutavad ette, et maailmas ongi ainult täpselt üks Narva maantee ja terve kogu ilm peab teadma, ilmselgelt, et just see kaubanduskeskus või just selle nimega kohvik asub ju Tallinnas. Kõikteavad, pole väärt mainimistki. Lisaks. Lisaks, nagu sellest vähe oleks. Kui teinekord internetist mingit teenust otsida ja selgub, et seda osutatakse 'linna piires' või 'kesklinnas.' Pole mõtet lootustki hellitada. Linn - see on Tallinn. Meil ongi see üks linn ja mõistega kesklinn on piirkond juba üheselt määratud ja seega pole oluline mainida, et nad tegelt Tartus vastava teenuse osutamisest pole mõeldki. 
Ah? Mis? Te seal väikelinnades sõidate ka taksoga vä? Kas kartuleid võtma?
Tahate pitsat tellida Tartus? Kas.. kas sinna autoga ligi pääseb?


IMG_1597
kontravalgus

Olles juba liigamitmendat (teist?) korda kuulnud 'šokeerivat' luuletust loetelust, millistes Tartu kohtades (peldikutes) keegi seksinud on, mõtlesin, et võib-olla on aeg luua veel šokeerivam luuletus kohtadest, kus ma ei ole seksinud. Ja siis seda niimoodi tõde näkku ütleval viisil publikule ette karjuda. Et te teaksite. Ja mul pole häbi seda öelda. Saite nüüd. Selle teadmisega peate te koju minema ja edasi elama ja vaadake ise. 
Tead seda tasulist vetsumaja seal Küüni tänaval, mis on tegelikult päris ruumikas ja suur peegel ja kus uks läheb 20 minuti pärast ise lahti? Vot seal. Seal ei ole seksinud. Ausõna. No mis ma teha saan. Selline pif olengi. 

Eimidagi.


Mõtlesin ajast ja rahast ka. Et kuidas me peame aega ja raha mõlemat säästlikult kasutama ja ei tohi raisata mõttetult ja tuleb kokku hoida. Ja et kuidas see on vähemalt poolenisti lollus.
Sest aega ei saa koguda. Ei saa kõrvale panna. Kui aeg saab otsa, ei saa teise käest laenata. Erinevad aja hetked pole äravahetamiseni sama väätusega. Kui aeg ja raha käiksid sama moodi, siis see oleks nagu need lollakad küsimused miljonivõitude kohta. Mida sa teeksid, kui sa võidaksid kolmkümmend miljonit minutit? Kuhu sa selle paneksid? Paneksid panka koguma. Kingiksid ära vaestele, sul pole minuteid vaja. Vahetaksid suurema osa sellest kullaks, sest kulla väärtus muudkui tõuseb. Ei. Ära kulutaksin. Iga üksiku minuti kulutaksin ära. Võtaksin need minutid ette ja muudkui otsast kulutaksin. Täpselt selle peale, mille peale tahan. Ühtlases tempos.

IMG_1596
vihmapiisad näevad välja nagu väikesed led-valgustid

Leidsin Vagiina monoloogide audioraamatu ja käisin seda kuulates mööda tänavaid, vaheldumisi itsitades ja ehmudes ja punastades ja ni tore.
Maailma kõige parem ägedam eneseabiraamat ja elu paremaks tegemise nõuandekogu, mida ma iial näinud olen, on raamat Charisma Myth. Ma lihtsalt kogu aeg loen seda ja nii nõustun ja täiega vaimustun. Mis on tähelepanuväärne, sest ma nigunii nõustun peaaegu kõigega, mida ma loen, aga sellega nõustumine on kuidagi veel rohkem. Lihtsalt. See raamat räägib kõiki neid asju, mis ma kogu aeg öelnd olen, aga paremini ja rohkem ja täpsemalt.
Keegid tegid väikese armsa romantilise komöödia ja panid sinna sisse terve posu neid näitlejaid, kes Dollhouse'is mängisid ja ma nostalgia mõttes vaatasin. Vahepeal oli küll nii mark, et pidin internetti kõrvale sirvima, et ära kannatada. Isegi laps küsis, kas see oli just film või sari. Sest see oli nii odavalt lihtsalt tehtud.

No comments:

Post a Comment